Kõndides Lennartiga “Hõbevalge” teedel

 (13)

30 aasta eest ilmus Lennart Meri “Hõbevalge”

Mõtlen sageli, milline kultuurisündmus või ka raamat on eestlasi ja Eestit sedavõrd liigutanud, kui seda tegi 30 aastat tagasi Lennart Meri “Hõbevalge” – raamat tuulest ja muinasluulest. Kui “Hõbevalge” ilmus, siis see tekitas kuid ja aastaid elavat arutelu ning teeb seda praegugi. Selles on midagi fenomenaalset.

Olime Lennartiga enne raamatu ilmumist juba mitmeid aastaid head sõbrad olnud. Me mõlemad olime huvitatud Eesti ajaloost. Mul on ka kodus üsna põhjalik ajalooraamatute kogu ning ühel või teisel moel me oma ajaloohuvi omavahelistes vestlustes vahendasime.

Seega polnud mulle ka saladuseks, et Lennart kirjutab üht põnevat raamatut ning tema pühendumus oli silmaga näha – rääkides arhiividokumentidest, ülirikkalikust kirjavahetusest, uutest ja vanadest raamatutest, kaartidest, rahvaluulefondidest, raamatukogudest. Polnud kahtlust, et ta on teinud väga põhjaliku ettevalmistustöö – õhus oli aimus, et sellest raamatust tuleb sensatsiooniline kõmakas toonases soikuvas Eesti ühiskonnas.

Kui lõpuks oli käsikirjast midagi valminud, küsis Lennart minu käest, kas ma soostuksin seda illustreerima. Ta tõi mulle esimesed peatükid lugeda ja ma nõustusin pikemalt mõtlemata. Küsimus oli, kuidas sellist rikkalikku materjali üldse saab illustreerida.

Aga ka siin oli Lennartil oma nägemus juba olemas. Ta ise pidas “Hõbevalget” pigem ajalookirjanduseks kui populaarteaduslikuks tööks. Iga peatüki kohta oli Lennart välja joonistanud täpsed skeemid, mida ja kuidas ta näha sooviks, juhuslikkusele kohta polnud. Me rääkisime ja vaidlesime palju, kuidas peaks mõnda ajaloolist eset reprodutseerima. See oli suur ühistöö ja kestis kuid – sageli tormas Lennart minu Pika jala ateljeesse ja teatas, et on leidnud midagi uut, ning varasemad joonistused tuli ümber teha. Näiteks soovis ta, et mõne laeva joonis näeks välja täpselt uuele leiule vastavalt. Kohta improvisatsiooniks mul polnud.

Leian, et “Hõbevalge” on eelkõige improvisatsioon ajaloo teemadel. Mõnes mõttes on see raamat samuti väga põnev kohtumine Eesti ja maailma ajaloo varjul olnud lehekülgedega.

Aga vahel me ka vaidlesime. Lennarti puuduseks, kui nii võib öelda, oli see, et ta tahtis olemasolevat ajaloolist materjali põhjalikult ettevalmistatud raamidesse suruda. Üks suurem vaidlus oli peatüki juures, kus Lennart oli kroonikatest avastanud, et mingi tundmatu maa naised kandsid rinnal ehet, mis meenutab hõbekarbikest. Lennart leidis, et  jutt on Eesti naiste kuhiksõlest. Mina aga märkisin, et asi ei klapi – kirjeldatud sündmus toimus XI sajandi paiku, kuid Eestis tulid sellised sõled kasutusele alles XVIII sajandi lõpul. Lennartile ei meeldinud, et ma hakkan tema lugu rikkuma. Ta nohises ja vaatas aknast välja ning ei soostunudki sellega.

“Hõbevalge” oli ikka nii võimas töö, et ainult sellest Kuku klubis räägitigi, oli see ju esimesi sellise rikkaliku allikmaterjali ja eri teadusvaldkondi hõlmava ulatusega raamatuid. Mitte keegi ei siis ega ka nüüd pole julgenud midagi sellist ette võtta. Lennarti teeneks oli see, et ta julges sellele haprale jääle astuda ja materjali ühte raamatusse kirja panna. 

Kui soostutaks, siis nende kahe “Hõbevalge” põhjal võiks küll välja anda uute illustratsioonide, rohkete fotode, kaartide ja kommentaaridega taastrüki. Usun, et see oleks noortele väga hariv materjal – tee Eesti juurde.

Heinrich Valk, “Hõbevalge” illustraator


Hea sõna

Peeter Tulviste

akadeemik

30 aastat tagasi ei saanud meil uuemast Eesti ajaloost ilmuda raamatuid, mis oleksid toetanud meie iseolemist ja rahvusena püsimist. Aga neid raamatuid oli väga vaja. 

Neli aastat hiljem tuli “40 kiri” ning “Hõbevalge” oli Lennart Meri suurte tähtedega kirjutatud allkiri “40 kirjale”.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare