Kondoom luulelt maha!


Ega see eelmine luuleminut, kus kirjanikud ise oma tekste ette lugesid, kah teab mis taset ei näidanud.

Mind häiris nii tekstide mannetus kui ka esituse abitus, kuid see oli siiski vabandatav. Sekka leidus üllatusmomente ja huvitav oli võrrelda erinevaid loovisiksuse tüüpe. Luuletuste tase oli kõikuv, aga ei muutunud pidevalt madalaks. Puhuti sain teada selliseid asju, et otse imesta. Näiteks Albert Trapeež: „Televisioon / on elule peale tõmmatud / plastikust kondoom.” Aga nüüd on asi päris hulluks läinud.

Kõige ilusam ja täpsem definitsioon, mida ma luule kohta kuulnud olen, kõlab: „Luuletus on pilgeni tähendusega laetud sõnade kogum.” Mis tähendust saab enam olla Juhan Liivi või Lydia Koidula kõige läbinämmutatumatel tekstidel, mis on kõigil koolipõlvest teada ja mitme etlejate põlvkonna poolt sadu kordi ette kantud? Kuidas see tähendus järsku taas tekkima peaks?

Ilmselt selle saavutamise lootusetuse ära tabanud, pole näitlejad viitsinud vaeva nähagi. Enamik loeb lausa paberilt maha. Mida nad ei teeks ilmselt isegi pesupulbrireklaamis, teatrilavast rääkimata.

Muidugi pole häda ainult mahalugemises ja küllap mõni loeb peast ka. Aga tulemus on sama jõuetu. Mäletan seni elamust 80-ndatest, kui kuulsin raadiost Aarne Üksküla esitamas Betti Alveri „Lehekuu lund”. Ma ei tea, kas ta luges paberilt või peast, aga mulje oli võimas.

Samal teemal:

Televisioonis saaks kasutada raadiost tunduvalt võimsamaid auditooriumi mõjutamise vahendeid. Aga ei kasutata, vaid ignoreeritakse. See, kuidas on saavutatud, et teles esitatakse luulet staatilisemalt ja emotsioonitumalt kui raadios, on muidugi tähelepanuväärne – aga üksnes negatiivses mõttes. Miks tahetakse sisendada, et kogu eesti luule on alaväärtuslik, mõttetu ja sisutu nähtus? Kellel eesti luule jalus on? AK-s näiteks ei loeta sada aastat järjest ette ühtesid ja samu uudiseid. Miks peab kultuuritoimetus uudistetoimetusest halvem olema?

Kõige häirivam on aga saate eetriaeg kohe pärast AK-d ja spordiuudiseid. Ma ei viitsi siis tavaliselt telerit kohe välja lülitada ja olen tahes-tahtmata sunnitud luulepärlite rokaks jahvatamist pealt vaatama. Kui „100 luulepärli” oleks eetris enne „Terevisiooni” 6.54 hommikul, võtaksin kohe kõik etteheited tagasi.

Üldse võiks avalik-õiguslik televisioon kultuurisaated „plastist kondoomi” alt rohkem vabaks lasta, s.t probleemidele ja konfliktidele lähemale tuua. „Jüri Üdi klubi” näol on ju esimene pääsuke olemas.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare