Konstantin Pätsi vanglaelu

Oma aktiivse tegevuse pärast 1905. aasta revolutsiooni päevil ähvardas Konstantin Pätsi tsaarivõimu karistav käsi. Koos teiste asjaosalistega lahkus ka Päts pagulusse, elades algul Shveitsis, hiljem Soomes. 1908. aastal kaotati Baltimaades sõjaseisukord, mis asendati küll "tugevdatud valvekorraga".

Päts hakkas otsima võimalusi, kuidas end kahjustamata tagasi tulla, kasutades seejuures oma vana tuttava advokaat Jaan Poska abi. Nii õnnestus välja selgitada, et sõjaväekohus ületas oma võimupiire, mõistes "punasel aastal" Pätsi tagaselja surma ning et vastavad dokumendid on üleüldse kaotsi läinud või tulekahjus hävinud. Nii pidigi Konstantin Päts uurijale vastust andma vaid 1905. aasta ajalehes "Teataja" ilmunud materjalide eest, mis õhutasid mässumeelsust.

Eestlasest vanglaülem

Seejärel ilmus Päts vabatahtlikult kohtu ette, makstes sõprade abiga kautsjoni ja elades taas vabalt. Kohtus ta end süüdi ei tunnistanud.

Talle mõisteti üks aasta vangistust. Kuna Konstantin Päts valis üksikvangistuse, kahandas see kinnipidamise aega üheksale kuule. Päts istus selle aja ära Peterburis Krestõ vanglas, mis asus Neeva jõe ääres. See oli uus ja kaasaegne vangla, kus paiknes tuhat kongi üksikvangidele. Võrreldes hilisemate kinnipidamiskohtadega oli tsaarivangla vägagi viisakas: tingimused rahuldavad, toitu sai poest juurde osta, vanglas oli hea raamatukogu ning pühapäeviti võis kokku saada külalistega. Nimetatud vangla ülemaks oli eestlane Andres Strandmann, kes oli Pätsi hea tuttava ühiskonnategelase Otto Strandmanni vend. Vanglaülem püüdis oma võimaluste piires teha veel kaasmaalasest vangile täiendavaid soodustusi.

Päts vabanes oma esimesest pikemast vangistusest 1911. aasta märtsis. Tema vastased baltisakslased üritasid teha kõike, et takistada tema naasmist poliitilisele areenile. Nad mõjutasid Eestimaa kuberner Izmail Korostovetsit, et too veenaks Venemaa siseministrit: "Kohaliku rahva enamus, olles mitteteadlik Pätsi kohtuprotsessi sisust, jääb veendumusele, et valitsus ei julgenud teda karmimalt karistada. Eestlaste silmis tuleb nende juht ja innustaja vanglast välja ümbritsetuna kannataja oreoolist ja tema isiksuse võlu, tema autoriteet ja mõju saavad olema piiritud...."

Samas tehti ettepanek saata Päts mõnda impeeriumi kaugemasse kubermangu võimalikult pikemaks ajaks. Siseministeeriumi erinõukogu pidas taotlust põhjendatuks ja otsustas keelata Konstantin Pätsil järgneval kolmel aastal elada Venemaa suurlinnades ning Eesti- ja Liivimaa kubermangudes. Nüüd tuli Pätsile jällegi appi Jaan Poska, kellel õnnestus eelmise kuberneri sidemeid kasutades nimetatud otsus tühistada.

Kuberner Korostovets maalis oma kirjas ohud suuremaks. Tallinn oli küll kasvanud ja eestistunud, majandus edenes, ent poliitiline elu oli soikunud revolutsioonijärgse surutise ajal ja Konstantin Pätsi ei võetud sugugi vastu kui rahvuskangelast. Tema taaslülitumine poliitilisse ellu toimus raskustega, sest kohtuotsusega võeti temalt ära poliitilised õigused. Nii tuligi tal jälle alustada ajakirjandusest.

Enamlaste haardes

1917. aasta sügisel haarasid Eestis võimu enamlased. Salk punakaartlasi võttis Toompeal üle Maavalitsuse ruumid. Lahkuvad ametnikud aga peitsid ära või võtsid kaasa suure osa dokumentatsioonist. Vastutavaks sellise "kontrrevolutsioonilise käitumise" eest tehti Maavalitsuse esimees Konstantin Päts. Detsembri algul arreteeriti ta lühikeseks ajaks. Nädalapäevad hiljem tuldi talle uuesti järele ning seekord pidi ta paar nädalat istuma Toompea arestimajas.

Revolutsiooniline tribunal valmistas ette ka süüdistuse – uue võimu saboteerimine. Tribunali istung toimus üsna tormiliselt, sest süüdistajana esines Viktor Kingissepp, kaitsjana Jüri Vilms ning süüdistava rollis Konstantin Päts. Kõik kolm olid nimekad ja kogemustega juristid. Revolutsiooniline tribunal mõistis Pätsile sabotaazhi eest ühe kuu aresti, millest arvati maha juba kinniistutud aeg.

Seegi kinniistumine oli viisakam kui järgnevad, sest enamlaste võim polnud veel nii karm, polnud alanud Eesti Vabadussõda, olemata olid arvukad vereohvrid. Siingi võisid sugulased ja sõbrad vange külastada ja neile pakke tuua. Osa vangivalvureid polnud sugugi veendunud enamlaste pooldajad. Keskpäeval võisid vangid Toompea nõlva veerel jalutada. Mõned päevad oli Pätsiga samas vangikongis ka kirjanik Eduard Hubel, kirjanikunimega Mait Metsanurk. Vabanemise järel tuldi üsna pea kolmandat korda Pätsile järele, ent vististi üha suureneva üldise segaduse pärast lasti ta veel samal ööl vabaks.

Neljandat arreteerimise korda Päts enam ootama ei jäänud ja läks veel samal ööl põranda alla. Eesti Vabariigi väljakuulutamiseni 1918. aasta veebruaris jäid vaid loetud nädalad-päevad. Konstantin Päts alustas oma tegevust Eestimaa Päästekomitees.

Saksa vangilaagris

Saksa okupatsioonivõim osutus 1918. aasta suvel kolmandaks võimuks, kelle vastu tegutsemine tõi Pätsile kolmanda vangistuse. Ta vangistati Tallinnas 11. juunil. Mõned päevad hoiti teda nn Tolli majas Luise tänava algul, sealt aga läkitati Vene tänava vangimajja. 18. juunil saadeti Konstantin Päts Riiga, sealt Jelgavasse ning sealt edasi Kuramaale Friedrichshofi vangilaagrisse, mis asus samanimelise raudteejaama läheduses. Siin olid juba viletsad, sõjaajale omased tingimused: paarküm- mend inimest ühes ruumis, alates läti kommunistidest ja sotsiaaldemokraatidest kuni kriminaalkurjategijateni. Mõnda kinnipeetavat poldud mitme aasta jooksul üle kuulatud.

Selles vangilaagris tuli Pätsil olla üks kuu, siis saadeti ta tagasi Eestisse. Kodumaa pinnal veedetud aeg jäi vaid nädala pikkuseks. Seejärel tema vintsutused jätkusid, sest Päts viidi Poolasse Bunzlau vangilaagrisse. See oli juba ehtne vangilaager, piiratud kahekordse traataiaga, milles oli elektrivool. Vangid elasid halbades tingimustes, viletsates barakkides.

Laagris peeti kinni umbes 160 vangi, vähemasti kolmeteistkümnest rahvusest, sh leidus ka hiinlasi. Päts kui kirjaoskaja inimene kirjutas aeg-ajalt kaasvangide taotlusel palvekirju vangla komandandile. Peeti ka üsna fantastilisi põgenemisplaane. Nii arutasid eesti mehed üsna tõsiselt, kuidas läbi punase Venemaa pääseda Arhangelskisse, sest kuulduste kohaselt olevat seal maabunud inglased. Hiljem loobuti sellistest põgenemisplaanidest, sest ka laagrisse imbus teavet liitlaste suurtest edusammudest.

1918. aasta sügisel viidi vangid üle Grodno kubermangu Albertynisse, kus paiknes eraldi laager poliitilistele vangidele. Elu-olu siin osutus märksa viisakamaks ning ka valvurid suhtusid respektiga haritud vangidesse. Jõuti ära oodata 1918. aasta novembri algul puhkenud revolutsioon Saksamaal ja keisririigi kokkuvarisemine. See ei tähendanud veel vangide kohest vabastamist – komandant möönis küll aina suurenevat korralagedust, ent talle polnud antud õigust vange vabastada.

Alles 17. novembril 1918 jõudis Albertyni Saksa 8. armee juhataja korraldus vangistatud Eesti riigi alamad "otsekohe vabastada ja nende peatset kojureisi Tallinna soodustada". Suures sõjajärgses segaduses algaski kodutee, osalt küll loomavagunites. Vilniusest edasi õnnestus sõita juba reisivagunis. Riiast taheti saata telegramm meeste naasmisest Tallinna, aga postkontoris seletas postipreili – Eestiga pole mingit ühendust, nad on seal vabariigi asutanud ja ei taha meiega tegemist teha. Tallinna jõudis Päts 20. novembril. Vaid mõni päev hiljem algas Eesti Vabadussõda, kus sõja raskel algusperioodil tuli Pätsil kanda vastutusrikkaid pea- ja sõjaministri kohuseid.

Vangistuses N. Liidus

Kuuekümne kuue aastane Konstantin Päts koos lähedastega viidi oma kodutalust Kloostrimetsast Venemaale 30. juunil 1940. aastal, seejuures vabatahtlikult läks nendega kaasa koduabiline Olga Tünder. Leningradis tehtud vahepeatuse ajal avaldas Päts soovi mööda sõita Krestõ vanglast ja see palve täideti. Ufaasse jõuti 9. augustil.

Elati eraldatud majakeses NKVD töötajate igapäevase jälgimise all, kes Eesti presidendi liikumisi fikseerisid päeva- ja kellaajaliselt. Kirju võis Eestisse saata ja mõistagi need avati. Päts lootis, et tal on võimalusi vabanemiseks ning saatis hulga vastavaid taotlusi NKVD ametiisikutele, samuti lootis ta sellele, et ehk vahetatakse teda või perekonnaliikmeid mõne Ungaris või Saksamaal kinniistuva kommunisti vastu välja. NKVD aruannetes fikseeriti: "...Kõik Pätsid lubavad endale nõukogudevastaseid väljendusi. /---/. Märgime eriti, et Päts jälgib pingsalt rahvusvahelise olukorra teravnemist, tehes seejuures pilkavaid ja tigedaid kontrrevolutsioonilisi avaldusi NSVL rahupoliitika kohta". Nii kirjutati 8. mail 1941 Baskiiri ANSV riikliku julgeoleku rahvakomissarile.

26. juunil 1941, mõni päev pärast sõja puhkemist, arreteeriti kõik Pätsid ning paigutati vanglasse. Siit algas Konstantin Pätsi neljateistaastane vanglatee, mööda N. Liidu erinevaid vanglaid: Moskvas, Kirovis, Kaasanis. Jätkuvalt toimusid pikad ülekuulamised.

24. märtsil 1943 saadeti Päts ilma mingi kohtuotsuseta sundravile Kaasani linna kinnisesse psühhoneuroloogiahaiglasse. Alles 1952. aastal vaatas Erinõupidamine Pätsi materjale ja määras ta sundravile. Selleks ajaks oli ta niigi olnud üheksa rasket aastat kinnises erirezhiimiga psühhiaatriahaiglas. 1954. aasta detsembris muudeti Erinõupidamise määrus ning ta saadeti detsembri lõpupoolel kodumaale, Viljandi lähedale Jämejala üldpsühhi- aatriahaiglasse.

Siin ei saanud olla kaua, sest ööl vastu 31. detsembrit saadeti ta jällegi Venemaale, Kalinini linna lähedal asuvasse psühhoneuroloogiahaiglasse. Seal suri teenekas riigimees 18. jaanuaril 1956.

Esmaseid fakte Konstantin Pätsi elust ja tegevusest

*Sündis 23. veebruaril (22. II v.k.j.) 1874 Pärnumaal Tahkuranna vallas.

*Lõpetas 1898.a. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna.

*1901. aastal asutas Tallinnas ajalehe "Teataja", mille ümber koondusid pealinna edumeelsed poliitilised- ja majandusringkonnad.

*1904. aastal korraldas linnavolikogu valimisi Tallinnas, kus eesti-vene blokk võitis ning esimese suure linnana õnnestus siin teha lõpp baltisakslaste võimule. Päts tõusis linna juhtkonda.

*1917. aastal tegeles eesti rahvusväeosade moodustamisega, valiti Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimeheks.

*1917. aasta sügisel valiti Eesti Maavalitsuse esimeheks.

*1918. aasta veebruaris valiti Eestimaa Päästmise Komitee esimeheks. 1918. aasta veebruaris esimese Eesti valitsuse peaminister.

*1918. aasta novembrist kuni 1919. aasta maini oli Eesti Ajutise Valitsuse pea- ja sõjaminister.

*Aastatel 1920-1934 oli Päts viies Eesti valitsuses riigivanem (peaminister), kaugelt enam kui teised riigimehed. 1920. aastate keskelt kuni aastakümne lõpuni jäi eemale tipp-poliitikast, tegeledes, osalt ka ebaõnnestunult, mitmete pankade ja äridega ning ehitas üles talu Kloostrimetsas.

*1934. aasta märtsis viis koos kindral Johan Laidoneriga läbi riigipöörde.

*1938. aasta aprillis valiti Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks.

*Kõrvaldati võimult 1940. aasta juulis, pärast Eesti Vabariigi okupeerimist.

*Suri 18. jaanuaril 1956 Burashevo psühhoneuroloogiahaiglas.

Konstantin Päts ja õigeusk

Teatavasti kuulus Pätside perekond usuliselt vene-õigeusku. Vahetevahel on selle üle ka imestatud ning tehtud lihtsustavaid järeldusi Konstantin Pätsi võimaliku venemeelsuse- ja keelsuse kohta.

Eino Saaremaa arvab oma raamatus "Eestlaste ajalugu 1820-1945" (Elva, 1997), et Konstantin Pätsi venemeelsus võis olla eelduseks tema siirdumisele tsaariaegse salapolitsei Ohranka teenistusse, et seestpoolt lõhestada eestlaste rahvuslikku liikumist. Autor toob seejuures paralleele Jossif Staliniga, kes samuti õppis vaimulikus koolis ja seal Ohranka poolt värvati.

Üleminek vene-õigeusku algas Eestis laiaulatuslikumalt seoses 1840-ndate aastate usuvahetusliikumisega. See oli seotud talurahva naiivsete lootustega saada usuvahetuse eest tsaarivõimult maad. Eriti aktiivselt toimus usuvahetusliikumine Lõuna-Eestis, mitmetes mereäärsetes piirkondades ja mõnedel saartel. Pärast usuvahetust hakati ka lastele tihti panema venepäraseid nimesid. Tõsi, osalt toimus 1930. aastatel nimede eestistamine. Usuvahetust propageeriti hiljemgi, väga jõuliselt jällegi 1880. aastatel asetleidnud venestuse käigus.

Mõistagi said kümned teisedki tulevased eesti poliitikud ja haritlased õigeuskliku kasvatuse ja osalt ka koolituse, ent nende puhul sedavõrd ulatuslikke kahtlustusi ei avaldatud.

Konstantin Pätsi isa, ehitusmeistrina leiba teeninud Jakob Päts abiellus eesti-vene segaperekonnast pärineva Olga Tumanovaga ning viimane tõi kaasa tugeva õigeuskliku meelsuse. Millal toimus Pätside usuvahetamine, selle kohta on erinevaid andmeid.

Ka Konstantin Pätsi haridustee algas Tahkuranna apostelliku-õigeusu kihelkonnakoolis. Aga see ei pannud toona kedagi imestama. Hiljem õppis tulevane riigimees mitu aastat Riias kinnises vaimulikus seminaris, mis pidi ette valmistama apostelliku-õigeusu vaimulikke. Õpetust anti riigi kulul ja see oli vastuvõetav vaestest oludest pärinevatele lastele. Konstantin Päts seda kooli ei lõpetanud, lahkudes aasta enne õppeaja lõppu ning jätkates õpinguid Pärnu gümnaasiumis.

Kui 1900. aastal tehti Tallinnas ettevalmistusi uue ajalehe asutamiseks, osutus Pätsi senine haridustee ja elukäik vastuvõetavaks tsensorile, kes toetas Konstantin Pätsi taotlust, märkides: "... oskab hästi eesti kirjakeelt ja on saanud vene-õigeuskliku kasvatuse, looks kahtlemata väga vajaliku eestikeelse ajalehe, mis oleks vaba luterlikest eelarvamustest". Ilmsesti arvestati veel Konstantin Pätsi vanema vennaga, kes oli samuti Riias õppinud ja töötas preestrina. Ka Peterburi Trükiasjade Peavalitsuses rõhutati dokumentide läbivaatamisel just Pätsi haridust ja usulist kuuluvust.

Ajaleht "Teataja" hakkas ilmuma 1901. aasta novembris ning toimetuse ümber koondus kirju seltskond alates sotsiaaldemokraatidest kuni noortest haritlastest keelemeeste ja kirjanikeni. Just see ajaleht valmistas ette pealinnas eestlaskonna mõjuvõimu tõusu.

Toimetaja Päts oli tolerantne ja andis leheveergudel ruumi väga erinevatele mõttesuundadele ja kohtus väga erinevate tegelastega. Aastaid hiljem võis N. Liidu Kesk-

täitevkomitee esimees Mihhail Kalinin meenutada: "Meie grupp sai nii tähtsaks, et mind Eesti ajalehe "Teataja" toimetuse salajasele nõupidamisele kutsuti". Kalinin viibis sajandi algusaastail väljasaadetud bolshevikuna Tallinnas.

Huvitavaid seiku esimese presidendi elust

Konstantin Päts abiellus 1901. aastal, tundes oma tulevast kaasat juba gümnaasiumi aegadest. Tema abikaasa Helma (Wilhelmine) Päts (sünd. Peedi) suri üsna noorelt 1910. aastal. Surivoodil palus ta oma õde Johannat, et too kunagi ei jätaks maha nende väga noori poegi Leod ja Viktorit ning aitaks nad üles kasvatada. Johanna tõotas seda surevale õele ja pidas lubadust. Ta ei abiellunud ning elades aastakümneid Konstantin Pätsi perekonnas, kasvatas just tema oma õe lapsi. Konstantin Päts ise oma abikaasa matustest Tallinnas ei saanudki osa võtta, sest oli vangistuses Peterburis. Hiljem ta enam ei abiellunud.

1918. aasta veebruaris sai Pätsist esimese Eesti Ajutise Valitsuse peaminister. 24. veebruaril asus uus valitsus tegevusse, andes välja esimesed päevakäsud. Mälestuste järgi kirjutanud Konstantin Päts ühele päevakäsule alla koguni ühe ohvitseri selja peal, sest momendil polnud valitsusjuhil kasutada ühtegi lauda ega tooli.

Konstantin Päts müüs oma Toompeal Kohtu tänaval asunud maja soomlastele, kes rajasid sinna Soome saatkonna. N. Liidu okupatsiooni ajal paiknes seal rauakool ja hiljem osa suurest raamatukogust. 1996. aasta oktoobris kolis sinna jällegi Soome Vabariigi saatkond.

Aastatel 1936-1940 anti välja Konstantin Pätsi portreega postmargid, autor kunstnik Georg Westberg. Seeriasse kuulus 18 marki, hindadega alates ühest sendist kuni kuuekümne sendini.

1938. aastast on Konstantin Päts Tallinna Tehnikaülikooli ja Indias asuva Andhra ülikooli audoktor.

Kui Konstantin Päts elas 1940. aastal väljasaadetuna Ufaas, jälgisid teda Baskiiri ANSV julgeolekuorganid, kes nimetasid teda aruannetes hüüdnimega "Vanamees". Poeg Viktor oli samades aruannetes kui "Poksija", minia Helgi "Nõel" ning koduabiline Olga Tünder sai nimeks "Jagaa".

Aastatel 1989 – 1990 korraldas Eesti Muinsuskaitse Selts kaks ekspeditsiooni Tveri (toonase Kalinini) lähedale Burashevosse, et üles otsida presidendi säilmed. Lahti kaevati mitukümmend hauda. Presidendi säilmed jõudsid taas kodumulda Tallinna Metsakalmistule 1990. aasta oktoobris.

19. mail 1991 kell 5.40 ründasid Lätist tulnud kurjategijad, ilmselt N. Liidu eriväe-osade mehed, Luhamaa piiripunkti. Selle lõhkumise käigus löödi seinal klaasi all olevat Konstantin Pätsi portreed kirvega, nagu tahetaks teda tappa.

President Konstantin Pätsi ametitunnus, vaid ühes eksemplaris valmistatud 413, 35 grammi kaaluv kullast kett asub siiani Moskvas. 1990. aastatel on korduvalt peetud kõnelusi, et idanaaber selle rahvusliku vara meile tagastaks, aga siiani on presidendi ametitunnus võõrsil.