Kõrgmood kümbles ajaloos
Välja arvatud Pariisis endas, kus kohalik press peab kõrgmoodi pigem ühiskonna ravimiks kui millekski ajaloo prügikasti viskamist väärivaks.
Kõrgmoe esitlemine usaldati taaskord vanameistritele, kes olid oma etenduste materjali jaoks seekord eriti põhjalikult ajaloos kaevanud. Pakutud kollektsioonid olid erakordselt pillavad oma ideede ja materjalide, inspiratsiooniks olnud aegade ja maade külluse poolest.
Nädal algas Yohji Yamamoto rahuliku defileega, mis ühendas pariislikku elegantsi neopungi teravusega – mõjudes kokkuvõttes kui vaikus enne tormi. Kuulus jaapanlane astub juba mõnda aega omapead ja esitleb oma talviseid valmisrõivaid enne teiste disainerite suvehooaja haute couture’i etendusi.
Tõeline show läks aga lahti Diori moemaja etteastega, milles orientaalse kultuuri hiilgus segunes klassikaliste inglise tekstiili motiividega. Disainer John Galliano gravitasiooniseadusi trotsivad eksootilised olendid, valgeks maalitud näolapid kiikamas üle hunnitute brokaadi- ja siidikuhilate, pakkusid suursugust vaatemängu, mis pakkus rahuldust nii publiku hingele kui ka moemaja direktorite majandusplaanidele. Väidetavalt on Diori couture’i–osakonna müü-ginäitajad 2002. aastal tõusnud 41%, mistõttu investeeritakse meelsasti nende ülikallite meediasõbralike“ etenduste tootmisse.
Jean-Paul Gaultier, prantsuse pressi lemmik, keda peetakse ühes peamiseks Yves Saint Laurent’i ja kogu kõrgmoe traditsiooni mantlipärijaks, pakkus seekord kostüüme, mille ülaosad ei olnud modellide seljas, vaid rinnal, ja veel kõikvõimalikke trikke ning silmapetteid. Lisaks sellele viiteid antiikajale ja Kreeka saartele.
Lagerfeldis stiilne Chanel
Chaneli moemajas juba 20. tegevus-aastat tähistav Karl Lagerfeld taastoodab samuti vana ja klassikalist Chaneli stiili, kuid toob selle siiski õnnestunult tänapäeva. Tegemist on õrna ja kerge, lihtsalt ilusa kollektsiooniga, mis on mõeldud juuksekarva otsas rippuvale ajastule,” nagu ütles Lagerfeld ajalehele Le Figaro.
Siia võib kõrvale tuua itaallase Valentino, kes teeb samuti väga ilusaid kleite, kuid kellel pole õnnestunud lisada neile aktuaalset “hetketunnet”, mis jätab tema loomingu ilma erilisest sotsiaalsest närvikõdist. Kuigi Valentino püsikliendid on asjade sellise seisuga ilmselt ülimalt rahul, ei jaga nende tütred enam sama vaimustust.
Lõuna-Prantsusmaalt pärit Christian Lacroix toob aga endaga alati kaasa sealse kireva värvimängu. Teda võib pidada omamoodi revolutsionääriks, kes pakub lõbusalt aina uusi esteetilisi väljakutseid. Lacroix’ teemaks on ennekõike 18. sajand, materjalideks pitsi ja siidi kihid, pärlid ja suled, töömeetodiks selle kõige geniaalne kokkusobitamine, andes tulemuseks loogilise ja harmoonilise vaatepildi. Kõige tulemuseks hästi istuvad, täiesti kantavad rõivaesemed, mis sisaldavad endas veidi pungilikku nüanssi.
Pühendatud Andy Warholile
Ka noorema põlvkonna kuulus inglise kübarakunstnik Philip Treacy oli haaratud vanade moehuntide eriliselt kõrgendatud meeleolust, avades oma show Campbelli supipurki peas kandva modelli Naomi Campbelli marsiga. Nalja tehti popkunstnik Andy Warholi arvel ja temale oli pühendatud ka kogu ülejäänud kollektsioon.
Nädal lõppes nagu algaski – vaikselt, Azzedine Alaļa rahuliku ja mõtiskleva defileega, kes pühendus kontrastina teistele hoopis puhtale struktuurile. Tema diskreetne must-valge kollektsioon, mis oli peaaegu meigitute modellide seljas samaaegselt nii perfektselt konstrueeritud kui ka nõtke ja voolav, teenis teiste esiridades istuvate kolleegidest moekunstnike kiiduavaldused.
Couture’i nädal pakkus tõelise maiuspala publikule, kes seda austada oskab. Pandi välja kõik oma parimad palad, soovides näidata oma ala selle kõige puhtamast küljest.
Pidu ja pillerkaar on selleks korraks läbi ning moemaailm hakkab valmistuma palju pragmaatilisemateks pret-a-porter nädalateks veebruaris.
