Kosmikute esimese dekaadi koondaruanne

Hetkel Propelleriga ringi tuuritavad Kosmikud leidsid mahti propellerina pöörlevalt tuurikarussellilt hetkeks maha astuda ning Melu.ee küsimustele vastata. Valmis alljärgnev aruanne. K on Kõmmari, AV on Aleksander Vana, KR on Kristo Rajasaare, H on Hainz.

Tegelikult olete juba vanast ajast kas kunagised kooli- või bändikaaslased, kes vahepeal ikka  väga erinevaid radu on käinud. Kuivõrd olite Kosmikute eelsel ajal teineteise tegemistega kursis?

 

K:

Väga vähesel määral kuna elasin siis Helsingis. Käisin küll ühel Luminali kontserdil ERKI’s, aga Vana siis enam seal ei mänginud.

H:

Mina olin Taavi kursavend pedas ja tema kaudu tundsin Kristot.

AV:

Meie polnud Kristoga peale Luminali päris mitu aastat näinud enne kui ta mind Kosmikutesse kutsus.

Räägime pisut  sellest koolikokkutulekust, kus te esimest korda esinesite. Mida ja kui pikalt  ette te tookord kava kokku pannes üldse mõtlesite?

 

KR:

See oli Järvakandi koolibändi Welled kokkutulek, mis toimub iga 5 aasta tagant, mitukümmend inimest käib laval.

K:

No näiteks Ardo Juhkov ja Riho Sibul.

KR:

Minul ja Taavil oli tol ajal kõva Kauko Röyhkä vaimustus ja otsustasime vanade hittide asemel paar Kauko lugu esitada. Meist täiesti sõltumatult oli Kauko fänniks saanud ka tol ajal Soomes elanud Kõmmari, kes saabuski siia vaid selleks üheks esinemiseks. Sõber Peep Pedmanson tegi tõlked ja mõnes mõttes võib ka „Iga reklaamtahvli taga“ esitust 1999.a. augustis seal kokkutulekul pidada Kosmikute sünniks.

Kõmmari – kusagilt on läbi tilkunud, et 90ndatel Soomes elades mängisid sa lisaks hullumajas  töötamisele mitmetes bändides. Ehk meenutad seda perioodi, mida need kogemused  sulle – ja Kosmikutele laiemalt – on andnud?’

 

K:

Oi neid nüüd bändideks küll väga nimetada ei saa, pigem olid sellised köharohu joomise seltskonnad. Ja joodi ikka rohkem kui arst lubaks.

Kevadel enne Tallinn Music Weeki deklareeris Röövel Ööbiku trummar Raul televisiooni  otse-eetris, et igasse bändi oma Kõmmari. Siit küsimus bändisisese  rollijaotuse, vastutuste ja kohustuste jagamise ja neist kinnipidamise kohta?  Mõned tõed ja tähelepanekud, palun…

 

H:

Igasse bändi oma karsklane!

KR:

Siis on lootust, et ärkad ikka hotellis või kodus.

Vana, kes on sinu kitarristikäekirja suunanud, kui oluline on siinjuures olnud tuntud  kajaefektide fänni Rainer Jancisega koos Metro Luminali nii-öelda „Ainult  rottidele“ koosseisus mängimine?

 

AV:

Esimeseks võib pidada hoopis 17. keskkooli klassivälise töö organisaatorit Gina Siiakut, kes lasi kooli tualettruumi ehitada bändide proovika. Potid visati muidugi välja, aga spetsiifiline kloorihais siiski jäi. Ja seal tegutses kolm bändi – Pluuto, Neptun ja Reostaat. Mina laulsin Neptunis ja hakkasin käima Gina Siiaku kitarriringis. Ükskord tuli napilt Agu Tammeorg külalisõpetajaks, aga koputas ainult ja kadunud ta oligi. Jättis uksele veel sildi „Ma täna ei saa“.

Ning kuna seda  intervjuud loevad ka need, kelle märjas unenäos on näiteks Jenna Jamesoni rollis  reeglina Gibson Les Paul, siis palun katsu lahti seletada, mis on su peale  vaadates üsna juhusliku instrumendipargi juures see „miski“, mille pärast sa  neid pille-võimendeid hindad?

 

AV:

Kui Kõmmaril käis viimati pillimeister stuudios ta basse timmimas, pidi see küll minu pille nähes sapsud saama. Ma olen kõikidele oma pillidele parenduskäe külge pannud, et nad mulle sobiksid.

K:

Olgu see pill siis odav või kallis.

Tulles Kosmikute juurde tagasi, siis kuivõrd hästi teil läks enne esimese solisti Taavi  Pedriksi enesetappu? Mitte, et see nüüd küsimus nüüd Joy Divisionile ja New  Orderile vihjaks…

 

AV:

Bänd oli just õieti käima läinud kui järsku see laks käis.

KR:

Ja päris mitu „Pimeduse“ plaadi lugu oli juba valmis. „Viska mulda" refrääni idee oli meil Taaviga küll olemas, aga et ta tervele loole oli juba sõnad kirjutanud, sain teada alles siis kui ta korterit koristamas käisin.

Album „Kuidas tuli pimedus“ kinnistas Kosmikute kui kultusbändi staatust. Samuti arendas ta edasi  „Ei Rooside“ pealt tuttavat helikeelt ja sõnumit. „Pulmad ja matused“ olid  nende kahe peale täiesti teisest ooperist. Mis tingisid eemaldumise algsest  lähenemisest, kas tõesti see Vana renoveeritud j a drop-D’sse häälestatud  poolakustiline kitarr ja selle eripärad?

 

AV:

See pole lihtsalt drop D, nagu sina seda kutsud, vaid segahäälestuste virr-varr. Häälestuspillerkaar.

H:

„Pulmade ja matuste“ fotod olid enne valmis kui selle plaadi lood. Tegelikult kujuneski muusika vastavalt nende fotode meeleolule.

Kaks esimest  albumit salvestasite Linnahallis Elmu Värgi juures, kahe viimase produtsent on  olnud Sinusoidi-mees Kristo Kotkas. Kes kaasprodutseerib kaks järgmist  plaati?

 

KR:

Me oleme ikka produtsendi vastavalt muusikale valinud, mitte vastupidi. Ega seda enne ei oska öelda kui me isegi oma uusi lugusid veel kuulnud pole.

Üks Kosmikute  tugevusi on kindlasti hästi läbimõeldud ja alati võimaluste piires maksimaalselt välja mängitud kontseptsioon. Kuidas see kontseptsioon on plaadist-plaadini arenenud ja kujunenud, mõned olulisemad tähised? Ja on tast  mõnikord ka kopp ette tulnud?

 

AV:

Eriti loll sõna. Konsultatsioon, konspekt, koni, kommunism.

K:

Hainzi ratastooli kukkumine oli kindlasti meie „haiglakontseptsiooni!" tipp hetk.

H:

Sel hetkel oli küll kopp ees kui mööda Eestit tuuritasime.

KR:

Esimesena tõsteti bussist ratastool ja kargud välja, nagu mingi kuradi teater oleks saabunud, mitte bänd.

AV:

Olime nagu vanadekodu ekskursioonil.

Üks omaette  huvitav asi jälgida on Kosmikute balansseerimine piiridel nii, et teid teab ka  peavoolupublik, kuid samas pole ka alternatiivsem publik teile selga  pööranud…

 

H:

Me ise ei oska seda piiri tõmmata.

KR:

Jah – kui me näiteks bändipidudel James Lasti ja teiste saksa gruuviorkestrite järgi nõksutame, kas see on siis peavool või alternatiiv?

Mõne jaoks on Rannapi „Ilus maa“ ka selline ulme-alternatiiv, millest ta elu sees miskit kuulnud pole.

Üldse oletegi vist  selline bänd, kes on omale publiku ise suhteliselt tühja koha pealt  kasvatanud?

 

H:

Kas on olemas variante, et enne on publik ja siis bänd?

K:

Mingid erakonnabändid või asutuse suvepäevadeks moodustatud kolleegide supergrupid.

Siinkohal küsimus,  et millised konkreetsed sammud olete teadlikult astumata jätnud, et Kosmikud  peavoolubändiks ei saaks vaid ikka teatud alternatiivse meki säilitaksid?

 

H:

Niiakaua kui peavoolufestivalid meid esinema ei kutsu, pole nagu väga põhjust oma süldistumise pärast pead murda ja ekstra rapsima hakata.

Kristo, mida ütled  inimestele, kes tänaseni imestavad, et mille kuradi pärast sa  No-Big-Silence’ist ära tulid ja Kosmikutele pühenduda otsustasid?

 

KR:

Nad võiksid olla ka rõõmsad, et kaks õnnelikku bändi on juures, kellel päris oma trummar on.

Olgu mis üritus  tahes, mängite alati otsast-lõpuni oma kolaga. Kas selle reegli tõttu on ka  esinemisi ära jäänud? Kui palju?

 

KR:

Ei, meie kola on alati kohale jõudnud.

Pelle Miljoona ja  tema bassimees Tero rääkisid viimati Tallinnas esinedes mulle lava taga hea  vanakooli nalja: „Hakkame bändi tegema, läheme Rootsi ja saame kuulsaks. Ja  kui hästi läheb, läheme Taani ka!“ See on siis nali ajast kui Soome bändid  alles unistasid rahvusvahelisest läbilöögist. Mulle tundub, et praegu käib see  päris hästi Eesti bändide pihta…

H:

Meile Soomest täiesti piisab.

K:

Ja Stockholmi Eesti Majast.

Suhtelise edu  Soomes on Kosmikutele ilmselt taganud geriljatakika mängida koos sealsete  teemakohaste kultusnimedega. Oleks võinud ju oma kohaliku nime- ja staatusega  lööma minna, või mis?

 

H:

Lõimegi kõigepealt kõvasti laineid seal Unioni ja Blackyga esinedes. Alles hiljem tulid Röyhkä, Maj Karma ja Viikate.

Geriljataktika  eelised teie jaoks?

 

AV:

Minu geriljataktika oli ära rääkida Muusik Seif, et siis nendega Venemaale tuuritama minna.  Või kasvõi ainult koos Moskvasse, kuhu Artjom Troitski meid Tartu päevadel kutsus. Praegu muidugi läheb aur muu peale.

Milline üldse on  Kosmikute suhe n-ö kuulsuse kinnimaksmisega, PR-agentuuride, sekundaarse  sisuga pressiteadete ja muu sellisega? Ehk siis eetika ja eesmärgid, mis  hetkest abinõud enam ei pühitse eesmärke?

 

KR:

Kuna me oleme ise ka plaadifirma, eks me peame siis ka oma ainsat artisti pressima. Veidi skisofreeniline muidugi on endast kolmandas isikus rääkida.

Ilmselt olete  selles mõttes tüüpiline Eesti bänd, et leiutate endale ise väljakutseid. Selle  aasta suurprojekt on Rannapi kantaatide taasesitamine ja plaadistamine. Ning kohustuslikud juubelisündmused. Mis järgmiseks?

 

AV:

Puhkus.

H:

Rahu ja vaikus.

KR:

Haudvaikus.