Isikupärane Kometa

Krahli sisenedes oli juba alguses aru saada, et Kosmikud on Eestis kätte võidelnud omamoodi kultusbändi staatuse. Paljud olid kohal just Kosmikute pärast ja paljud neist need inimesed, keda muul ajal tõenäoliselt Krahlis harva kohtab.

Kõrgeks ehitatud ja eredalt valgustatud laval alustas üleni punasesse riietatud solistiga Kometa ja paari-kolme looga oli selge, et soomlaste kolmeliikmeline, raw power’it ja pure rock’n’rolli energiat endas kandev bänd ei ole mingi wanna-be pseudoansambel. Kui nende kodukalt ära kuulatud lugu “Mexico” esmakuulamisel tööle ei hakanud, siis laivil mõjus see vastupidiselt ülivõimsalt.

Kometa puhul oli lahe just see, et tegemist ei olnud mingi järjekordse teadlikult The Ramonesi või The Hivesi liini ajava bändiga (rahvusvaheline hype on selliseid liiga palju sünnitanud), vaid omapärase ja veidraid kitarrimeloodiaid kasutava, aga kohati ka ülikiire rock’n’rolliga. Lõpulood rokkisid ja laamendasid oma noisielemendis ja pöörasuses just nii, nagu ühe päris bändi lood rokkima peavad. Sümpaatselt mõjus ka laulja tekitatud dialoog publikuga.

Kosmikute laiv kannatab kriitikat vaid niivõrd, kuivõrd bändi loodud muusika on kellelegi just see, millega ta end samastab, millest endale olulise leiab. Kuigi ma ise Kosmikute andunud fännide hulka ei kuulu, pean ütlema, et bänd liialt punkromantika nostalgiast kantud ei ole.

Tornilugu kõlas võimsalt

Kosmikud mängisid valjult ja kiiresti ja nende kitarrist Andres Vana on liialdamata öeldes andekas ja hea. Ooperilaulja taustaga solisti Hainzi (Meelis Hainsoo) imidž laval oli midagi hullumajapalati patsiendi ja prohveti vahepealset. Tänu tema võimsale häälele rokkis eriti lugu, mis mulle plaadi peal väga ei meeldinud. “Ehitame torni”. Lugu No-Big-Silence’iga kahasse tehtud plaadilt “Kuidas kuningas kuu peale kippus” ja kaver samanimelises telelavastuses kõlavast laulust. Eredamalt jäid meelde ka kaks viimast lugu, millega bänd taas tõestas, et lisaks vahetule laivibändile on nad hea bänd ka tehniliselt.

Kosmikud ja Kometa kinnitasid taas seda, et ehe rock’n’roll ei kao Tallinnast kuhugi. Vastupidi, just praegu on siin uusi ja huvitavaid bände ühe rohkem esinema hakanud.