Kristjan Randalu Entel-Tenteli kallal

Juulis annab Saksamaal resideeruv pianist Kristjan Randalu Eestis kaks kontserti koos Tallinna Kammerorkestriga. Ette võetakse vanad head Entel-Tenteli lastelaulud. Sünnib helisalvestis „Enter Denter“.

Paljuski on su elukäigu ilmselt määranud lapsepõlve lõpusirgel Saksamaale kolimine. Oled sa kunagi hiljem muusikuna Eestis käies mänginud mõttega, mis oleks sust saanud, kui oleksid siia jäänud?

Ma olin 9-aastane, kui me Eestist lahkusime. Mäletan aga täpselt, et ma kahtlesin siis tõsiselt klaverimängu jätkamise suhtes. Olin käinud esimesed kooliaastad Tallinna muusikakeskkoolis. Rutiin oli tugev ja nõudmised kõrged. Tahtsin klaveri asemel trumme mängida, see jäi aga ainult ideeks. Mõned aastad hiljem Saksamaal käisin ka trummitundides, aga siis oli klaverimäng juba rohkem esiplaanil.

Ma arvan, et Eestisse jäädes ei oleks ma selle muusikani jõudnud, mida täna mängin. Kas ma oleks üleüldse muusikuks saanud – kes teab. Ajad olid siis väga muutlikud ning uus materiaalne vabadus ja valikuvõimalused tundusid nii mõnelgi prioriteete muutvat.

Rahvusvahelise mehena oled siiski loonud ja säilitanud tiheda sideme Eesti dźässiskeenega. Mis sind meie muusikute juures võlub, mõtlevad-mängivad nad näiteks kuidagi teistmoodi?

Keel on määrav ja seetõttu on koostöö lauljatega igal juhul teistmoodi. Koos Hedvig Hansoniga mängisin siiamaani ainult Eestis, aga Siiri Sisaskiga mujal esinedes on alati huvitav näha, kuidas publik reageerib. Kui rääkida lihtsalt muusikast ja muusikutest, siis ei mõtle ma sellele, et tegemist on Eesti pillimehega. Muusika on selleks liiga universaalne ja võrdlus globaalne. Mis puutub inimestesse ja nendega suhtlemisse, siis on keel, sellega kaasnev mentaliteet ja arusaamad muidugi tähtsad. Ühine emakeel tugevdab igal juhul üksteise mõistmist; nii muusikas kui ka elus.

Valgre kohta on ohatud, et kui seda sõda poleks olnud… Osa ENSV dźässientusiastidest heliloojate kohta on tagantjärgi kirjutatud, et maailmaklass. Oleksoloogiahuvi rahuldamiseks küsin, kui tihti esitad välismaal Eesti autorite loomingut ja kuidas seda vastu võetakse?

Olen teinud mõned töötlused Eesti muusikast ja neid ka korduvalt esitanud: Ernesaks, Eller, Valgre. Publik on hästi vastu võtnud, aga nende jaoks on tegemist lihtsalt ühe looga. Puudub seos originaali ja sellega kaasneva ajalooga.

Kui nüüd oleksoloogias püsida – mis oleks olnud, kui polnuks sõda? Kas Valgre oleks kirjutanud muusikali Broadwayle? Ma ei usu, et määrav oleks olnud ainult maailmaklass.

Oled mänginud koos paljude dźässimaailma vägevatega. Kuidas sinna ringkonda musitseerima sattutakse?

Ma ei ütleks, et tegemist on ühe teatud ringkonnaga. Aga üldiselt peab õigel ajal õiges kohas olema. Mitmed koosmusitseerimise võimalused olid näiteks Henry Mancini instituudi raames Los Angelesis, kuhu saamiseks toimus konkurss. Olen võtnud vastu koostööpakkumised muusikutega, kellega seni pole koostöövõimalust olnud.

Talent, töökus ja vedamine. Mispidi need mõisted sinu jaoks reas on?

Just nii ongi järjestus. Ja kõiki kolme on väga vaja.

Siinkohal ei saa üle mänedźeridest, turundajatest ja teistest artisti ülestöötajatest. Kui palju sellised asjamehed dźässimaailmas määravad?

Mängijaid on palju ja häid. Suuremaid plaadifirmasid ja nendega kaasnevat avalikkust piisab aga väga vähestele. Kui ühel plaadifirmal on juba mingi artist, kes teatud profiilile vastab, siis on see koht täidetud. Kes selleks saab, võib sõltuda ühe inimese otsusest.

Samas on väga värskendav kogeda, kuidas muusikud ise sisuliselt põhjendatud otsuseid teevad. New York on selleks hea koht – muusikuid on küll palju, aga kõik on enam-vähem kursis, mis hetkel toimub. Kui on arenemas midagi uut ja head, siis levib see kiiresti. Kui see on näiteks üks uus muusik, siis kohtab teda varsti eri koosseisudes ja projektides. Varem järgnes sellele mänedžeride huvi. Kuna aga ärimaailm (ja muusikaäri) on praegu raskes seisus, siis ei liigu asjad enam nii kergelt.

Tuuritavatest rokkmuusikutest räägitakse igasuguseid hulle lugusid. Kas dźässimehed peavad end kontsertreisidel viisakamalt üleval?

Ma arvan, et ajad on muutunud. Tänapäeva dźässmuusik on pigem karsklane, kes pärast kontserti veel veidi harjutab ja heidab siis rahulikult magama. OK, see on äärmuslik näide, aga aktiivsed muusikud vastutavad enamasti ka kõige muusikat ümbritseva eest: logistika, raha, plaadid jne. See ei sobi kokku suuremate mäluaukudega.

Ühes varasemas usutluses oled öelnud, et võrdlustega on huvitav see, et võrdleja otsus saab sõltuda ainult tema silmaringist ja kogemustest. Kellega sind on aja jooksul ühte patta pandud ja kuidas neid võrdlusi oma kogemusest ja silmaringist lähtuvalt hindad?

Ma ütlesin tookord veel, et võrdlus tuntud muusikuga on kompliment. Kuulaja on järelikult saanud midagi, mis sarnanes tema jaoks juba kuuldud kogemusega.

Võrdlusi on olnud väga erinevaid: Dave Brubeck, McCoy Tyner, Brad Mehldau, Chick Corea, Keith Jarrett.

Kuidas sündis sinu seni viimane plaat „Desde Manhattan“, kui tüüpiline on selle valmimisprotsess sinu loomemeetodis?

Mul ei ole kindlat loomemeetodit. Plaat oli tegelikult lõplikult valmis ja oleks pidanud ilmuma juba varem. Siis tuli aga vahele teine plaat (Grupa Janke Randalu „live“) ja „Desde Manhattan“ pidi ilmuma hiljem. Materjali mõne aja möödudes üle kuulates ei olnud ma sellega enam rahul ja otsustasin minna uuesti stuudiosse. Me olime vahepeal mitmeid kontserte mänginud ja muusika oli edasi arenenud. Salvestades ei pidanud enam midagi seletama ega millegi üle vaidlema. See oli nagu kompaktne kontsert, mis stuudios jäädvustati. Materjal oli küps ja see oli salvestuseks väga õige hetk.

Kuuldavasti plaanid ka Eestis tänavu ühe plaadi salvestada?

Juulis on plaanis kaks kontserti koos Tallinna Kammerorkestriga, mille käigus valmib ka plaat. Olen uute tegelenud lugudega, mille ühiseks nimeks „Enter Denter“ – kasutasin algmaterjalina Entel-Tenteli laule.

Kohad, kus esimesel võimalusel uuesti kontserdi annaksid?

Pianistina sõltuvad kohad minu jaoks väga palju instrumendist, mis kohapeal on. Esimesena meenub Schloss Elmau Saksamaal, Austria piiri ääres. Väga idülliline koht ja väga hea Steinway.

Kui kunstnik külma kaebab, põrutab proletaarlane, et mingu tööle. Millised on su suhted ja kogemused n-ö tavaliste töökohtadega, on need pannud sind muusikuks olemist rohkem väärtustama?

Mulle on iseseisvus ja vabadus (ka rahaline) alati väga tähtsad olnud. 12-aastaselt alustasin tööd lehekandjana – pidin klientidega ukse taga arved klaarima. See ei kestnud väga kaua, kuna aina rohkem oli tööd muusikuna. Nii ongi „tavalise“ töö kogemus saamata jäänud. Aga juba selle tõsiasja teadvustamine ja tänutunne selle eest, et saan südamele lähedase asjaga tegeleda, aitab mul väärtustada hetke.

Kes ta on?
Kristjan Randalu
Pianist
Õppinud Tallinna muusikakeskkoolis, Karlsruhes, Stuttgartis, Kölnis ja Londoni kuninglikus muusikaakadeemias.
2003. aastal kolis New Yorki ja lõpetas magistriõpingud Manhattani muusikakoolis.
2005–2006 õpingud Henry Mancini instituudis Kalifornia ülikooli juures (osales Grammyle esitatud Concord Jazzi heliplaadil „Elevation”).
Esinenud koos ERSO, Stuttgarti kammerorkestri ja Berliini uue kammerorkestriga Euroopas, Iisraelis, Türgis, Kanadas ja USA-s.
Teinud koostööd Alex Acuna, Jay Andersoni, Joel Frahmi, Dieter Ilgi, Quincy Jonesi, David Liebmani, Lage Lundi, Christian McBride’i, Vince Mendoza, Bob Mintzeri, Mike Moreno, Dick Oattsi, Gerard Presenceri, Claudio Puntini, the Modern String Quarteti, Dennis Russell Daviese ja Maria Schneideriga.
2007. aastal pälvis Baden-Wuerttembergi džässiauhinna (Saksamaa mõjukamaid).
New Yorgis mänginud kohtades nagu The 55 Bar, The Jazz Gallery, Jazz at Lincoln Center ja Carnegie Hall.