Noh, eks loomad olid juba pikka aega üsna marus ja jooksid ringi, vaht suunurgas. Muud juttu ei kuulnud, kui et millennium ja millennium. Karu ei hakanud isegi magama minema, pani endale siilid kaenla alla ja nõelussi kannikate vahele, et ärkvel püsida ja muudkui ootas sajandivahetust nagu konn vihma. Koprad aeti jõest välja ning need langetasid ühe piraka kuuse, mis tappis langedes kolm kitse, oravapere ja metssea. Siis veeti see kuusk paar meetrit eemale ja aeti aasale püsti. Selle töö käigus hukkus jälle kolm kitse, veel üks oravapere ja üks uss.

Millenniumituristid

Noh, ja siis oldi aastavahetuseks valmis ning 31. detsembril kogunesid kõik neljajalgsed sinna aasale ja hakkasid ootama. Isegi mutt tuli maa alt välja, ajas end mullahunniku otsas traksi nagu sõdur ja seisis seal kohe mitu minutit, kuni põder talle kogemata pähe astus ja kogu ülejäänud öö mutise sõraga ringi käis.

Meie, linnud, ei läinud muidugi kuhugi, istusime niisama oma pesades, kõrvuni udusulgede sees, surnud hiir põses tasakesi sulamas, ja tundsime end hästi. Loomad olid aga tuisu ja tuule käes, sabad jalge vahel ja kõrvad lund täis. Aga ootasid siiski vaprasti, sest loomal looma kannatus.

Neil oli juba seal päris paha olla, aga siis juhtus nääriime – koduloomad tulid kah metsa uut aastat ootama!

"Tere, tere!" määgis üks lammas, kes oli nähtavasti nende eestvedaja. "Meie otsustasime, et on juba küll ja küll laudas uut aastat vastu võetud, sel aastal vahetub ikka terve sajand, peab seda sündmust suurema pidulikkusega tähistama! Ja vat, siga tuli heale mõttele, et lähme millenniumireisile metsa!"

"See on tõesti hea mõte!" kiitis hunt, kes oli vahepeal välja näinud nagu lumine luud, aga nüüd lausa läikis näost ja lasi heast meelest kukerpalli. "Astuge aga siiapoole, kallid külalised!"

Koduloomad lasti kuuse alla ja piirati tihedasti ümber. Meie, linnud, tulime ka pesadest välja, sest asi läks põnevaks – me tahtsime iga hinna eest näha, kuidas koduloomad surnuks külmuvad! Ja varsti hakkaski see nali pihta! Kõigepealt jäätus ühel lehmal udaras piim! Siis jäid küülikud kummaliselt vaikseks. Karu astus ligi, võttis neil jalgadest ja virutas vastu puud.

"Jumala kangeks külmunud!" kiitis ta. "Oi, nüüd on närimist!"

Siga lõdises nagu klopitaks roosat tekki.

"Kas uus aasta on veel kaugel?" küsis ta.

"Kannata veel!" rahustas teda hunt. "Kes kannatab, see kaua elab! Mina, näe, kannatan kah... veel."

Siga siis kannataski, aga kaua ta ei elanud. Meie, linnud, läksime varsti magama, aga kuuse alt kostis matsutamist ja luude raginat veel tükk aega ning hommikupoole ööd valati sea rasv künkale ja lasti lambanahast kelguga selle peal liugu.

Möödunud sajandi rott

Hommikul oli siis uus sajand käes ja loomadele tulid uued arulagedused pähe.

Jänes leidis oma pabulad.

"Näe," ütles ta. "See on jänese sitt möödunud sajandist. Jumal küll, ja vedeleb niisama lumel! See peaks ju ajaloomuuseumis olema!"

Teised loomad kuulsid jänese juttu ja ajasid samuti silmad pungi.

"Ma ei julge enam sammugi astuda!" hädaldas põder. "Ma kannan ju peas eelmisest sajandist pärit sarvi! Mind tuleks panna klaasi taha ja turistidele näidata!"

Tuhkur kaevas välja eelmisel päeval tapetud roti ja tahtis seda sööma hakata, kui korraga peatus.

"Taevake! See loom on ju surnud eelmisel sajandil! Uhh, kui vana raibe! Seda küll süüa ei julge!"

Surnud roti ümber kogunes teisigi loomi.

"Vaata aga vaata, või siis sellised loomad elasid eelmisel sajandil!" ütles rebane. "Päris tänapäevaste rottide moodi."

"Eh-ei!" vaidles hunt vastu. "Ta on ikka palju suurem ja karvasem!"

Tal oli öisest söömaajast pohmakas ning selle leevendamiseks otsustas ta tappa ühe kitse. Aga see ajas sõra püsti ja manitses:

"Enne, kui sa mulle turja kargad, pea meeles – olen sündinud läinud sajandil!"

"Vabandust, vanaemake!" pobises hunt kohmetult ja kadus kummardusi tehes võssa.

Meie, linnud, vahtisime puu otsast ja naersime, nii et nokk kange.