Kui kaugele kukub käbi kännust?
Veinika ja Ergo-Hart: vabameelsus ja vaimsus
Veinika: Olen pärit Paidest, kodu oli meil üpriski vabameelne. Ema talus kannatlikult mu teismeliseea tempe – juustevärvimisi, räbaldunud hipiriideid ja autostoppimisi. Mul lasti vabalt omaette olla ja tegutseda.
Ergo: Mina olen pärit Tallinnast ja olen kolmest vennast keskmine. Minu kodu iseloomustab hästi sõna ordnung (saksa keeles “kord”), mis pidi valitsema kõiges. Koolis olime vendadega oivikud, pidime aru andma oma käikudest ja ettevõtmistest. Ausust nõuti, kuigi mäletan, kui raske oli teinekord aus olla.
Kõige tähtsam pärandus
Ergo: Olulisim, mis vanematelt või ehk pigem vanavanematelt pärit, on omamoodi pietistlik meelsus. Selle sõna sügavas tähenduses olid usklikud minu vanavanaisa ja -ema. Nõukogude ajal elas see vaimsus sala ja sõnadeta ning on kandunud tänaseni. Minu kodus väljendub see suhtlemises lapsega, käitumises, mis on sõnadest olulisem.
Veinika: Teatud vabameelsus ehk – pean end tolerantseks lapsevanemaks. Samas peab piiri tunnetama: arvan, et sallivam enam ma olla ei või, sest edasi algaks kaos.
Kombed ja tõekspidamised
Veinika: Ergo kodus oli mitmeid asju, mis käisid kindla korra kohaselt. Meie olime vennaga suhteliselt terved lapsed, kuna müttasime palju õues. Retit ravides puutusin elus esimest korda kokku haiguse ja arstimisega. Ergo oli teadlikum ja õpetas siis, kuidas teda ja ta vendi oli tohterdatud.
Ergo: Jah, meil oli kindel meetod näiteks köha ravimiseks. Ühel õhtul pandi seljale kupud ja teisel õhtul rinnale plaastrid. Meenub ka see, et Veinika imestas alguses, miks ei saa süüa sooja kisselli. Meie kodus käis, võiks öelda, hüsteeriline kissellijahutamine.
Samuti olid meil kindla retsepti järgi tehtud pannkoogid ja hapukapsad. Nüüd meeldivad mulle ka Veinika kodu kapsad.
Kodust on kaasa tulnud kolm tüüp-näärilaulu, millega juhatati näär sisse. Me laulame neid praegugi nii isa kui ka lapsega. Aga lapse sünnipäeval (mul on isaga ühel päeval sünnipäev!) ei võetud meie kodus kunagi napsi. Ka meie ei joo sel päeval isegi mitte ðampanjat.
Teistmoodi
Veinika: Vanasti olid noomimine ja häbistamine tavalised nähtused. Ikka manitseti, et ole korralik, käitu viisakalt. Mulle meenub, kuidas mind õpetati viisakalt tervitama ja kui ebamugav selline sundimine oli. Meie tütar on ka arglik ja mina teda ilmtingimata tervitama ei sunni: eks see tuleb iseenesest, kui ta suuremaks saab.
Ka pereelu oli hoopis teistsugune – kui kell kukkus, tulid vanemad koju ja olid oma pere ja laste päralt. Tänapäeval paljudes peredes õige töö siis justkui alles algab: hakatakse tegema kirja- ja teadustööd, kodused toimetused peale selle, ja koosolemise aega peaaegu polegi.
Samas käib tants kohati liiga palju laste ümber. Lasteaias ootab isa kannatlikult uksel, kuni laps mängimise lõpetab. Ka lastekasvatuses on tõekspidamised muutunud. Näiteks imestas mu isa, kui Reti mängis herneste ja jahuga – kuidas, lapsel lubatakse toiduga mängida? Mina arvan, et see pole toiduraiskamine, vaid arendab lapse peenmotoorikat.
Ergo: Tegelikult pole meil kasvatuses mingeid norme. Kahe põlve tõekspidamistest tekib justkui süntees. Ma ei soosi füüsilist karistamist, sest see on ikkagi seotud enesekontrolli kaotamisega ega lahenda probleemi. Kuigi ma ise sain lapsena aegajalt naha peale, ei arva ma, et lapsele ei tohi kunagi laksu anda. Kui ikka üle viskab, siis tohib ka.
Neid asju, mis nüüd on hoopis teisiti, on palju. Need on teisiti üleüldiselt. Näiteks mind, linnalast, tasakaalustas maal käimine. Nüüdsel ajal paljudel linnalastel maavanaema polegi. Paljud asjad on praegu minu jaoks hoopis vähem tähtsad, kasvõi näiteks tohutu söögivaaritamine, mis oli minu kodus. Ka ordnungi asjus on mul leebem seisukoht.
[[2]] Sirje ja Georg: veendumused ja teadmisjanu
Georg Aher: Olen pärit Võrumaalt, Varstust. Mind kasvatas ema. Mu ema on edasipüüdlik ja töökas naine: ta luges palju ja pidas haridust tähtsaks ning eelkõige nõudis mult ausust. Eks ma muidugi vahel tegin ulakust, aga naha peale ei andnud ema mulle kunagi. Ka minu lapsed saavad aru sõna jõust. Ja hindavad ausust.
Sirje Aher: Mina olen Tallinnast pärit. Meie pere hoidis väga kokku, laste kuuldes ei tülitsetud kunagi, ja ega me praegugi tülitse. Mu isal olid kindlad veendumused, mille järgi ta mind kasvatas. Üks neist oli: julged teha, julge ka tunnistada.
Kõige tähtsam pärandus
Georg: Emalt olen pärinud suure lugemishuvi ja hariduse väärtustamise. Raamatukogu oli meil kodus suur, minu meelest läks suurem osa rahast raamatute peale. Nagu praegu mu oma pereski.
Loodus on mind huvitanud juba väiksest peale, tahtsin hirmsasti kõigele seletust saada. Näiteks, miks ja kuidas see must kass ikka õnnetust toob. Võisin tundide kaupa jälgida linde ja liblikaid või teha väikseid süütuid katseid, mis maainimese jaoks tundusid kummalised. Emal loomi polnud, tema mõistis mu huve. Kodust olen pärinud ka teadmise, et metsas ilma põhjuseta puuoksa ei murta.
Sirje: Ka minu kodus olid raamatud au sees. Lugesin väiksena praktiliselt kõike, mis kätte sattus. Kuna vanematel oli kogu aeg kiire, otsisin endale ise tegevust. Meil oli ilus aed, kuhu mahtus lisaks ilutaimedele ka rohkesti erinevaid niidu- ja metsalilli. Üsna väiksena õppisin raamatupiltide järgi taimi tundma, ja kodus mu bioloogiahuvi toetati.
Mullegi on omane mõelda asjadest ilma müstika ja müütideta. Kui ma seletuses loogikat ei leia, siis seda juttu ma uskuda ei saa. Sama suhtumine valitses meie kodus. Juurdlesin tihti selle üle, kuidas maailm “ehitatud” on.
Kombed ja tõekspidamised
Georg: Olin lapsena uudishimulik ja vaidlushimuline, ka minu lapsed võivad vaielda ja pärida. Mu ema ei sallinud tubakasuitsu ega alkoholi. Suvel oli maal tavaline pilt, et pool küla jõi. Piisas, kui nägin, mis neist inimestest ajapikku sai. Ka meie kodus pruugitakse alkoholi vähe: pits konjakit või klaas veini, ja kõik.
Sirje: Praegu näen, et poja suhtumine maailma on sarnane: ka teda ei saa lihtsalt libeda jutuga veenda. Pärimine ja seletamine on meie kodus tavalised. Argumendiga, et “nii on seepärast, et mina ütlen”, meie laste puhul läbi ei saa. Ikka tuleb seletada, miks minu arvates just nii parem on. Alkoholi suhtuti ka minu kodus põhimõttel “võta pits ja pea aru”.
Teistmoodi
Georg: Ema oli mul üsnagi allaheitlik inimene, kes leidis, et võimu vastu ei saa. Mina olen püüdnud siiski “võimu vastu võidelda” ja õrritanud ülikooli ajal pol-öki (poliitökonoomia – toim) õppejõudu oma miks-küsimustega. Mõned teisitiarvamised on mul emaga näiteks sõjaväe teemal. Ema arvab praegugi, et üks õige mees peaks olema suuteline kodumaad kaitsma. Minule ei ole siiani selge, ja ega ma suuda seda pojalegi seletada, et sõjaväes olemine ja teise pihta sihtimine on mõtestatud tegevus.
Sirje: Ka minu kodus leiti, et parem on mitte vastu vaielda, olla vait ja püüda nõutu ära teha. Mina tahan rohkem teha nii, nagu õigeks pean, ja vajadusel selgitan teistele oma seisukohti. Meie lapsed teevad samuti. Arvan, et nii on õige, kuigi loomult omasugustega vaieldes on raske lõpuks üksmeelele jõuda.
Ergo-Hart Västrik (28) on Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi juhataja, Veinika Västrik (26) TÜ filosoofiateaduskonna magistrant. Kuueaastane tütar Laane Reti käib lasteaias “Väike-Pauliine”, kus ka tema ema poole kohaga töötab.
Georg Aher (46) on Tartu linna haridusosakonna juhataja, Sirje Aher (45) arenguprogrammide keskuse EMI-ECO koolitusjuht. Aherite peres kasvab kaks last: Kaidi (21) on Concordia Ülikooli ajakirjandustudeng, Martin (16) käib Tallinna 21. keskkooli 10. klassis.
Margit Veromann
fotod: Priit Grepp, Aldo Luud
