Oma au pair’i karjääri ajal töötasin USA-s kahes peres, mis erinesid üksteisest drastiliselt. Ühes kehtisid kindlad reeglid, mida järgiti millimeetri täpsusega, teises valitses aga täielik kaos nii suhetes kui ka elukorralduses. Esimeses kasvatas 50. elu-aastates kirjanikuproua kaht adopteeritud tüdrukut (kahe- ja viieaastane). Teises oli samuti kaks tüdrukut (pooleteise- ja kolmeaastane), aga nende isa 60. eluaastale lähenev töönarkomaan ja ema üle 20 aasta noorem kokaiini- ja alkoholisõltlane.

Niisiis lendasin Eesti talvest 25-kraadisesse Florida suveilma, silmailuks valged liivarannad ja palmipuud, ning asusin elama kahekorruselises vaikse tagaaiaga majas, kus mul oli oma tuba. Kaks väikest Aasiast adopteeritud tüdrukut olid ilusad ja targad ning väga rangete reeglite järgi kasvatatud.

Enamiku ajast hoolitsesin väiksema, kaheaastase tüdruku eest. Kui vanem õde oli hommikul lasteaeda viidud, tegime kõike koos kuni hilise pärastlõu-nani, mil õde koju jõudis ja mõ-lemal tüdrukul algasid karate-, jalgpalli-, pesapalli-, võimle-mis-, male- ja muud tunnid.

Kehtisid karmid reeglid

Selles peres järgiti reegleid väga täpselt. Näiteks ei tohtinud ma töö ajal isegi viis minutit söögi kõrvale ajalehte lugeda, kuigi lapsed magasid samal ajal lõu-nauinakut. Kui oli vaja minuga norida, siis tehti seda kohe hoolega: näiteks tekitati probleem sellest, et laste viltpliiatsid pol-nud tüübi järgi sorteeritud, kuigi lapsed sellest vaevalt hoolisid.

Toiduvalmistamine oli üks minu kohustusi, kuigi ma seda nõnda ei võtnud: mulle meeldis katsetada uusi asju ja kui vahel midagi välja ei kukkunud, ei tehtud sellest numbrit. Küll aga jälgiti, et lapsed jooksid päevas kaks klaasi piima ja õhtusöök sisaldaks vähemalt kahte juurvilja. Samuti oli magusa söömine rangelt piiratud ja lapsed teadsid hästi, et kui teevad midagi valesti, ootab neid kindel karistus, millest pole pääsu. See võis olla mänguasjade äravõtmine nädalaks, telerivaatamise või loomaaeda mineku keeld vms.

Suur muutus pere elus toimus minu viimastel töökuudel, kui pereema tutvus interneti teel meesterahvaga, kel olid samuti adopteeritud lapsed. Peaaegu üleöö hakkas ta käima pikkadel kohtamisõhtutel, veetes tihti ka terved nädalavahetused kodust eemal. Mulle tähendas see muidugi lisaaega lastega, mille eest sain väärilise tasu.

Seda peret mäletan väga hea-südamlikuna ning Floridas käies astun alati nende juurest läbi.

Pealtnäha normaalne pere

Teise lapsehoidjat vajava pere leidsin sõbra kaudu, kes pärast aastapikkust tööd nende juures ei soovinud oma lepingut pikendada, vaid naasis kodumaale.

Minu teisel Ameerika perekonnal oli üks luksuslik eluase vaikses Florida linnakeses ja teine suurlinnas Chicagos. Igal aastal elati kevadel ja suvel Chicagos, talvituti aga soojemas kliimas. Nii rändasin minagi nendega kaasa. Pealtnäha igati normaalne perekond, kuid järgnevat elu seal on üpris raske kirjeldada, sest see puudutas mind ilmselt rohkem, kui oleksin eales osanud arvata.

Ei olnud möödunud nädalatki, kui pereisa kutsus mu randa jalutama ja selgitas, et tema abikaasal on haigus, mida nimetatakse bipolaarseks häireks. Sellised inimesed on tavalisest hajameelsemad, kuid ühtaegu hästi erksad, teevad kümmet asja korraga ja samas ei saa midagi tehtud. Kõrvalseisja ei paneks sellist häiret tähelegi, kui inimene poleks alkoholilembene. Ja seda pereema oli. Veel hullem: ta tarvitas ka kokaiini. Esialgu oli naine väga diskreetne, kuid aja möödudes tegi seda keset päeva vannitoas ja välja tulles ei märganudki, et nina on valge pulbriga koos. Marihuaanat suitsetas ta nagunii päev läbi.

Mu töökohustused olid samad mis eelmises peres, välja arvatud see, et tööpäevad olid palju pikemad. Samuti ei käinud selle pere lapsed üheski trennis ega huviringis. Küll aga elasid nad kohe ranna ääres, mistõttu ei pidanud ma aja sisustamisel väga uuendusmeelne olema.

Paar päeva nädalas käisid lapsed siiski lasteaias, mis jättis mulle natukenegi vaba aega. Nimelt rakendas uus pereema mind nii palju kui võimalik, kaasa arvatud nädalavahetustel.

Peale selle pidin palju asju tema pärast kinni mätsima ja varjama, mille üle ma pole loomulikult sugugi uhke. Pereisa oli küll talvel koos meiega Floridas, aga kuna ta ärid olid Chicagos, sõitis ta sageli sinna ja jättis naise vahel kuni kuuks üksi. See tähendas lõputuid pidusid ja inimesi, kelle naine mõnikord lihtsalt tänavalt või kohvikust kaasa kutsus ja neile siis oma teemante ja muid hinnalisi esemeid demonstreeris. Muidugi oli tal mitu armukest, kelle ta tihti laste eest salaja majast välja saatis.

Lapsed ignoreerisid ema

Ma nägin, et lapsed saavad väga hästi aru, kui ema on purjus, ning olid otsustanud teda sel ajal ignoreerida. Lastel polnud midagi selle vastu, et mina nendega päevad läbi aega veedan, aga otse loomulikult tuli iga päev ette hetki, mil nad igatsesid oma vanemate järele, tujutsesid ning jooksid ema järel, kes parasjagu kahe telefoniga rääkis ja samal ajal suitsu tegi, ust nende nina ees kinni lüües. Tundsin, et mu töö on laste tagaajamine, et nad oma vanemad rahule jätaksid.

Kui mul oli vaba päev ja lastega tegeles ema, oli neile absoluutselt kõik lubatud. Hommikul söödi pulgakommi ja ‰okolaadi ning lapsed said magama alles hilistel öötundidel.

Minu seal oleku ajal sattus pereema umbes kolm korda võõrutusravile, kõige pikemalt oli ta ära neli kuud. Loomulikult suurenes sel ajal minu kohustuste hulk, kuid palk oli sellega vastavuses või enamgi veel. Üritasin sel ajal luua midagi korrataolist. Lapsed teadsid, et nende emme võib neile iga kell kommi lubada ja viib neid vaatamata halvale käitumisele kinno või mänguasjapoodi, aga minuga kehtivad teised reeglid. Tulemus oli see, et lapsed magasid öösel rahulikult ja neile meeldis telerivaatamise asemel lugeda.

Kõik lähedased teadsid, milline olukord selles kodus valitseb. Sugulased ja pereisa advokaat selgitasid, et kui pereema ei ole nõus ennast lõplikult terveks ravima, siis tuleb astuda drastilisemaid samme. Siis otsustaski pereisa temast lahutada. Kõik läks nagu sellistel puhkudel ikka. Äsja valminud kaheksa magamistoa, kaheksa vannitoa ja basseinidega maja müüdi maha. Seejärel said nad jälle kokku ning hakkasid veel üht maja ehitama, kuid ka see müüdi pärast järjekordset lahkuminekut.

Elu pole ainult töö

Suure osa teisest aastast, mil olin nende lapsehoidja, elasin eraldi, sest ei suutnud ööpäev läbi sellist olukorda taluda. Vahel küsi-sin endalt, miks ma ära ei lähe. Arvan, et osalt muidugi laste pärast, kuid sügavam põhjus oli siiski selles, et mu enda elu oli ka siis juba siin. Mulle meeldib Chicago, pikad suved, lõputud reisimisvõimalused ja mu sõbrad elavad ju ka siin. Minu elu pole olnud ainult töö.

Lahkumine teisest perest oli kokkuleppeline. Andsin neile aegsasti teada, et see aeg mu elus on lõppenud ja tahan edasi liikuda, millest nad said aru. Ka tuli see neile nn õigel hetkel – pereema oli taas ühe ringiga võõrutuskliinikust koju jõudnud ja mõneks järgnevaks kuuks nii-öelda normaalne.

Praegu ma oma teise Ameerika perekonnaga ei suhtle. Olles nüüd ise noor ema, tunnen, nagu murduks mu süda iga kord, kui neile lastele mõtlen. Samas tean, et ei ole minu võimuses neid aidata, nii väga kui ma ka seda sooviksin.