Kui ründab narkomaan

Katarina Gildi nahakunstnik Jane Rannamets on oma vanalinnas asuval töökohal pidanud juba mitmeid aastaid narkomaanidega jändama. Ikka ja jälle kipuvad nad äri uksest sisse astuma ja müügisaalis vilavate silmadega ringi käies varastama. Jane arvates on narkomaani tema hoiaku ja näoilme järgi üsna kerge ära tunda, eriti neid, kes meeleheitlikult järgmist doosi ootavad. Vanalinnas ringikondavate narkomaanide näol on naise meelest reeglina tegemist 16-25 aastaste mitte-eestlastest meestega. Kunstnik soovitab enese turvalisuse huvides vältida eelkõige selliste tegelaste vihaseks ajamist ja tüli provotseerimist.

"Me püüame nendega viisakalt, kuid intensiivselt suhelda," räägib Rannamets. "Kui ta on täiesti uimas, siis õnnestub ta väikest kavalust kasutades lihtsalt poeuksest välja juhtida. Veidi teistsuguses olekus narkomaanil käime aga seni sabas, kuni ta ära tüdineb ning mõistab, et varastamine ei õnnestu."

Õhtusel tänaval liigeldes jälgib Jane alati, et tema ümber oleks umbes kümne meetri jagu vaba ruumi. Kui keegi lähemale hakkab tikkuma või lausa silmnähtavalt järgi kõnnib, siis lisab ta enesekindlalt sammu ning püüab esmavõimalusel rahvarohkemasse kohta jõuda.

"Kui aga narkomaan peaks mulle röövimise eesmärgil ligi pääsema, siis annaksin rahakoti vastupuiklemata ära," arvab nahakunstnik. "Nende käitumine on nii ettearvamatu, et nad võivad ka saja krooni pärast kõri läbi lõigata."

Karju kogu südamest

Kui inimene on vältinud pimedaid tänavaid ja üksinda liikumist, kuid sattunud ikkagi rahakotti nõudva narkomaani haardesse, oleks parimaks soovituseks kõvahäälne kisa. Tallinna Politseiprefektuuri narkokuritegude talituse komissari Kalev Mõtuse sõnul pelgavad narkomaanid lärmi kõige enam.

"Karju ja kisenda täiest kõrist ning jookse eest ära," soovitab Kalev Mõtus. "Ära karda lüüa ka lähedalasuvate autode signalisatsioone tööle. Lärmi tehes tekib võimalus, et keegi tuleb sulle appi ning narkomaan ei taha üldiselt kolmandate inimeste tähelepanu. Kui inimesed hakkaksid üksteisele appi minema, siis väheneks tänavakuritegevus tohutult."

Kisast ja eest ära jooksmisest võib enamasti kasu olla, kuid relvaga kallaletungija puhul ei tohiks enam mingil juhul järske liigutusi tegema hakata. Ebaadekvaatses olekus inimese sõrm võib instinktiivselt päästikule vajutada. Kahjuks kipub paljudel vargile minevatel narkomaanidel tulirelv kaasas olema. Enesekaitsevahendite kasutamine narkomaanide kallaletungi puhul on komissari arvates kahe otsaga asi. Mõnes situatsioonis võivad need aidata, kuid teises hoopis kahju tuua. Näitena räägib Mõtus juhuse, kus ta lasi narkomaani pihta terve balloonitäie gaasi, kuid see ei pidurdanud uimas kurikaela karvavõrdki, vaid muutis ta hoopis agressiivsemaks.

"Kui ta on äsja mõnuaineid manustanud, siis võivad tema füüsilised võimed suureneda," täiendab Tallinna Politseiprefektuuri kriminaalosakonna politseidirektor Einar Suimets. "Ta võib ka trepi käsipuu kaheksasse väänata. Selline seisund on aga lühiajaline. Kui narkomaan tajub, et vastuhakkaja on temast füüsiliste võimete poolest üle, siis pole temast reeglina kahevõitlejat ning ta laseb jalga. Tuleb lihtsalt sisetunde järgi konkreetset situatsiooni hinnata."

Rihitakse ikka üksikuid

Rahvasuus levivat õpetust "hoia pimedal tänaval kõndides ühe doosi jagu raha taskus ja anna see tülitamisel kohe ära", kuuldes raputab narkokuritegude komissar Mõtus kahtlevalt pead. Kui sa annad tülitajale vabatahtlikult teatud summa, siis tekib tal automaatselt mõte, et järelikult peab sul raha rohkem olema. Ja pealegi, kui sa nii vaguralt raha annad, siis pole mingi probleem loobuda ka jopest ja saabastest. Einar Suimets lisab omalt poolt, et tavaliselt ohvri käest küsimist ei toimugi, kott joostakse lihtsalt käest ära või tungitakse jõhkralt kallale.

"Mina ei mäletagi sellist juhust, kus paarikaupa liikuvatele inimestele oleks röövimise eesmärgil kallale tungitud," mõtiskleb Einar Suimets. "Rihitakse üksikuid ja peamiselt naisterahvaid. Pimedal ajal tuleb ikka mitmekesi liikuda. Suureks probleemiks on ka vanurid, kes pensionipäeval kipuvad kogu raha korraga välja võtma. Neid jälitatakse koduste trepikodadeni ning röövitakse seal raha ära. Enesekaitse mõttes oleks kõige targem näiteks koos naabrinaise või sõbrannaga pensioni järele minna ning mitte kogu raha välja võtta."

Einar Suimets kurjustab ka korteriühistu esimeestega, kes saadavad politseile kirju trepikodades süstivate narkomaanide teemal, kuid ei suvatse koridorile isegi lukku käivat ust ette panna. Enamasti toimuvad narkomaanide süstimisrituaalid korraliku välisukseta trepikodades.

Kui last sunnitakse

tabletti võtma

Lisaks kartusele kohata kodukoridoris süstijaid või tänaval rahanõudvaid narkomaane sigineb lapsevanemate hinge üha suurenev mure koolis käivate laste turvalisuse pärast. Kuidas kaitsta võsukest narkootikume proovima ärgitavate koolikaaslaste eest? Seitsme ja kümne aastase poja ema Kristiina Tammoja sõnul peeti lapsevanematele hiljuti koolis selleteemaline loeng, kus kuuldud näpunäiteid jagab naine kindlasti ka oma tuttavatele. Kõige tähtsam olevat praegusel ajal informeeritud olla. Teada, millised narkootikumid võivad välja näha ning kiiresti aru saada, kui laps neid tarbib.

"Olen lastele öelnud, et kui narkootikume pakutakse, siis ei tohi neid mingil juhul proovida," räägib Kristiina Tammoja. "Kui aga vägisi sunnitakse, siis neelaku alla, kuid tulgu kohe mulle või õpetajale ütlema. Loengus õpetati ka seda, et kui laps räägib mõne koolikaaslase tabletisöömisest, siis tuleb ka sellest klassijuhatajat või tarvitaja vanemat teavitada. Üldjuhul ütlevad ju emad-isad automaatselt "vaata, et sina nii ei tee", kuid ei taha probleemiga rohkem tegeleda."

Kalev Mõtuse praktikas pole siiani ette tulnud, et mõnele lapsele oleks vägisi narkootikume pressitud, sest mõnuained on üsna kallid ja neid soetatakse üldjuhul ikka iseenda tarbeks. Mõtus soovitab vanematel üsna tõsiselt jälgida, millises seltskonnas laps liigub. Narkomaanidest seltsiliste ringis ei saa kuigi kaua teistest erineda. Laps on sunnitud sellest seltskonnast kas lahkuma või üsna pea ka ise mõnuaineid tarbima hakkama.

Kuulivestita Marguse alakeha halvatud

13. novembril 1999 kell pool kümme õhtul läks Lasnamäel Paasiku tänaval elav Margus Ojaküla (18) koos sõbraga kõrvaltänaval elavaid sõbrannasid koju saatma. Seltskond jõudis tüdrukute maja lifti, kui narkomaani jalg uste sulgumist ootamatult takistas. Margus astus liftist välja, et paharetist vabaneda ning lasi sõbrad üles sõita. Agressiivselt meelestatud tülitaja nõudis poisilt raha ja mobiiltelefoni. Margusel polnud kumbagi. Meeltesegaduses narkomaan võttis välja relva ja tulistas. Margus Ojaküla jõudis enesekaitseks küll käe rindkerele ette tõsta, kuid kuul läbistas käe ja peatus raskeid vigastusi tekitades rindkeres. Viimased kolm kuud on alakeha halvatusega Margus veetnud haiglas ja palatiseinte vahel läheb ilmselt veel mõned kuud. Kaheksateistkümne aastasest ehitustööd õppinud noormehest on narkomaani rünnaku läbi saanud esimese grupi invaliid.

Marguse isa Volli: "Viisime Marguse sel nädalal Haapsallu taastusravi keskusesse. Erilist paranemise lootust ei ole, eks me hakkame teda hooldama. Praegu on küll selline tunne, et kui mõne tülitama kippuva narkomaaniga kokku puutuks, siis klohmiks ta läbi. Aga ega seda ei saa nüüd teistele küll soovitada. Kuna paljudel narkomaanidel on tulirelvad, siis meie mõtlesime kodus päris tõsiselt ühe kuulivesti osta. Kannaks korda mööda, selga paneks see, kes õhtul välja peab minema. Mind ennast on ka ükskord narkomaan ähvardanud läbi peksta. Sõitsin nimelt õhtul bussiga Lasnamäele, kui üks uimas kuju hakkas vägisi tüli norima. Tuli samas peatuses maha, kus minagi. Mul olid tööriistad kaasas ja siis ei jäänudki muud üle, kui võtsin neist ühe kotist välja. Siis tõmbas tülitaja kohe vaiksemaks, sest ta sai aru, et ma suudan ennast selle raudkolaka abil kaitsta. See lugu juhtus mõned aastad tagasi. Nüüd ma ei teagi, kas hakkaksin mingit kangi välja võtma, sest tema võib ju vastuseks kohe püssi välja tõmmata. Tänasel päeval on kõige hullem ikkagi see, et kaasinimesed ei tule appi. Kõik lähevad kiiresti eemale ja teevad sellist nägu, et see pole nende asi. Margusega juhtunud situatsioonile tagasi mõeldes võib öelda, et ilmselt ta esimese hooga ei tulnud selle pealegi, et olukord võib nii ohtlikuks kujuneda. Vanasti ju selliseid narkouimas lurjuseid ringi ei liikunud, nii ei oskagi paljud inimesed neid karta."

Tiina Laanem

Narkomaan kardab kinnipidamiskohta sattumist

Tallinna Politseiprefektuuris on valminud ettepanekud Haldusõigusseaduse ja Kriminaalkoodeksi muutmiseks, mis aitaksid vähendada narkomaanide poolt toimepandavate kuritegude hulka ning võimaldaksid neid lühemateks ajavahemikeks ühiskonnast isoleerida.

Haldusõigusseaduse täiendus keelaks avalikus kohas narkojoobes viibimise ning määraks sellest üleastumise puhul karistuseks viisteist kuni kolmkümmend päeva haldusaresti. Selline muudatus võimaldaks tunduvalt efektiivsemalt isoleerida ühiskonnast narkootiliste ainete tarvitajad, vähendada nende poolt toimepandavaid kuritegusid ning piirata uute esmatarbijate juurdetekkimist. Viieteist kuni kolmekümnepäevane kongis istumine oleks narkomaanile suureks hirmuks, sest kogu selle aja peab ta hakkama saama ilma uimastiteta. Narkomaan ei karda mitte kinnipidamiskohta sattumist vaid mõnuainete puudumisest tekkivaid võõrutusnähte. Vabadusse tagasi jõudes ta edaspidi kas väldiks avalikku tarbimist või parimal juhul pöörduks sundseisu üleelanuna ravile. Kaudselt võib haldusaresti pidada ka sundraviks, sest kinnipidamiskohas on meditsiiniline järelvalve. Aresti sattumise kartuses hakkaksid narkomaanid ennast varjama, mis omakorda vähendaks esmatarbijate juurdekasvu tavalistes oludes (tänaval, ööklubis, kultuurisündmusel).

Tiina Laanem