Kuidas eedenist Eestisse jõuti

 (3)
Kuidas eedenist Eestisse jõuti
SCANPIX / REUTERS

Kui tahate teada, kuidas inimene Eestisse tuli, peate minema Andamani saarele. Võtma seal mõne tillukese põlishõimu liikme verd ja määrama kindlaks, millised iseloomulikud paigad on selle inimese DNA-s.

Aafrikast Andamani saartele

Nõnda tundub teinud olevat Eesti Biokeskuse teadlane Toomas Kivisild. Tema on üks kaasautor artiklile, mis ilmus kahe nädala eest teadusajakirjas Science. Selles artiklis rekonstrueerivad teadlased Andamani saare põlisasukate päritolu. Nad on uurinud emaliini pidi päritava mitokondri DNA järjestusi ja võrrelnud neid siis teiste lähemal ja kaugemal elavate rahvaste esindajate vastavate andmetega.

“Kaks iidset ongede ja suur-andamanlaste seas esinevat emaliini M31 ja M32 on arenenud eraldi teistest Lõuna- ja Kagu-Aasia asurkondadest,” järeldavad geneetikud oma artiklis. Mida see tähendab? Aga seda, et Andamani saared asustati ajaloolises mõttes otsekohe pärast seda, kui meie kauged esivanemad 50 kuni 70 tuhande aasta eest Aafrikast välja rändasid.

Praegu levinud arvamuse kohaselt, mida kinnitavad hulgalised mõõtmised, on kogu nüüdne inimkond pärit mõnest üksikust esiemast, kes elas Aafrikas umbes 70 000 aastat tagasi. Mingil põhjusel rändas see rahvas Aafrikast välja. Aga millist teed mööda? Ja kuidas ta Euroopasse jõudis? Praegu tundub, et rännati itta, mööda India ookeani kagukallast, mitte kohe otse põhja.

Andamanist välja

Et uurida Andamani põlisasukate põlvnemist, pole siiski vaja Andamani saartel ise ära käia. “Nende hõimude juurde minemiseks oleks isegi India kodanikuna eriluba vaja,” selgitab olukorda geneetik Toomas Kivisild Eesti Biokeskusest. “Kuigi Arthur Conan Doyle on oma “Nelja märgi” loos nende väikeste hõimude alandamiseks andnud oma panuse, pole enamik nendest üldsegi mitte vaenulikud. Kontakte välditakse, et need omapärased ja üliväikese arvukusega rahvad võiksid edasi kesta, nagu nad elanud on.” Rahvaarv on tõepoolest väike. Ongesid on näiteks alles vaid 97.

Uuritud vereproovid kogusid teadlased India Molekulaar- ja Rakubioloogia Keskusest. Lisaks uurisid Oxfordi geneetikud ka andamanide muuseumist pärit konte ja juuksekarvu.

Paljudes eelnevates töödes on Tartu teadlased näidanud, et kõigi väljaspool Aafrikat elavate maailma rahvaste emaliinid koonduvad kokku kolmele ühisele esiemale, keda tähistatakse M, N ja R. Neist pärinevate sugupuude mitmekesisus on suurim Indias. Mis tähendab, et esmalt mindi sinna. Euroopasse jõudsid N ja R järglased. “Kõik need liinid pärinevad ajasügavusest 60–70 tuhat aastat tagasi ühest Aafrika L3 nimelisest rühmast,” selgitab Kivisild. “Nõnda pakkusimegi välja, et kõigi väljaspool Aafrikat elavate inimeste geenid pärinevad ühestainsast Aafrika väljarändest, mis toimus Lõunateed pidi – Ida-Aafrikast üle Araabia poolsaare Lõuna-Aasiasse ligikaudu 60 tuhat aastat tagasi.”

Kuid kuidas saime siia meie? “Kus see rännakutee ida ja lääne suunas hargnes, ehk kust pärinevad lõpuks eurooplased, pole lõpuni selge,” tunnistab Kivisild. Siiski eelistab eestlaste teadlasrühm lahknemist Lääne- ja Lõuna-Aasia piiril.

Jahtides mereelukaid

Andamanlaste artikliga samas Science’i numbris ilmus ka teine artikkel, milles Briti geneetikud Vincent Maculay ja Martin Richard, Stephen Oppenheimer ja nende kaastöötajad uurivad Malaisia põlisrahvaste põlvnemist. Ka nemad jõuavad samalaadsele tulemusele – umbes 60 tuhat aastat tagasi toimunud väljaränne Aafrikast pidi olema kiire – see tähendab, et kohale jõuti otse, mitte kaudu. Sealt edasi mindi juba üsna kähku, paari tuhande aastaga Austraaliasse.

Miks Aafrikast lahkuti, kes seda teab. Võib-olla sai rahvast liiga palju. Võib-olla muutus kliima ebasoodsamaks. Võib-olla loodeti lihtsalt paremaid jahimaid. Kivisild juhib tähelepanu, et nagu raamatu “Out of Eden” (“Eedenist välja”) autor Stephen Oppenheimer spekuleerib, võisid meie mereande armastavad Ida-Aafrikast pärit esivanemad esmalt liikuda mööda rannajoont ning alles hiljem mööda jõgesid ja teisi veekaldaid asustada Euraasia sisemaad.

Loe veel

Toomas Kivisilla osalusel valminud artikkel, mis esinduslikus teadusajakirjas ilmus, pole tartlaste jaoks ainukordne sündmus. Inimeste põlvnemise alaseid esinduslikke artikleid on akadeemik Richard Villemsi algatatud uurimisrühm koostöös maailma eri paikades töötavate teadlastega avaldanud enne küll ja küll ning küllap tuleb neid edaspidigi. “Ka selle teise artikli teadlastega oleme koos avaldanud hulgem artikleid,” ütleb Villems.

Geneetika pole siiski ainult tubane töö. See võib olla ka ohtlik. Tsunami järel andis tunnistust, et jaravad on ikka veel elus, kui üle saare lennanud helikopteri pihta noolerahe lendas. “Väikesel Sentineli saarel elab veel üks hõim, kellest aga teatakse üldse väga vähe,” mainib Kivisild tagasihoidlikult. Miks teatakse vähe? “Seni pole ükski antropoloog sealt veel elusalt naasnud,” täpsustab ta.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare