Kuidas ma Tõnu Kargilt lugu tahtsin, aga tema ei tahtnud anda
Esimese hooga on Draamateatri näitleja Tõnu Kark tõrjuv: “Ma ei taha intervjuud anda,” ütleb ta. Pärast väikest jutuajamist muudab meelt. “Hea küll, saatke oma küsimused mulle ära. Kui saadate tähitud kirjaga, saan kiiremini kätte,” pakub Kark suhtlemiseks võimaluse. Ja toonitab: “Naba ja jalataldu ma ei näita. Suvila ehitusest ei räägi.”
Kümme küsimust, peamiselt teatrist ja filmist, jõuavad Kargini telefoni teel.
Tõnu Kark, milline te olete Tõnu Kargina? Mitte Nipernaadi või Zorbasena? Kuidas te mõtlete? Millal pause peate või milline on teie miimika? Millisest teemast süttite või millest filosofeerite?
"Mõtlen lihtsalt, kuid elufilosoofiat mul pole. Kurb, kuid pole. Absoluutselt filosoofiata," ütleb Kark tõsiselt ning jääb enda juurde – tulgu see lugu kirjavahetuse vormis. Draamateatri akna taga tibutab vihma, hommikule vaatamata on ilm pime ja sompus.
Kark on asjalik ja kiirustab "Zorbase" lauluproovi. Viipab nagu muuseas Lembit Ulfsaki tervitusele ja lahkub. Unustab ussimustrilise prillitoosi Draamateatri punasele sametistmele.
Järgmisel päeval ulatab Kark lavastuse "Rahva vaenlane" tekstiraamatu. "Paremat paberit mul kodus pole," põhjendab ta. Päev varem esitatud küsimustele on ta vastanud pisikeses käekirjas tekstiraamatu tühjadele tagalehtedele.
Zorbas: “Elu tuleb ahmida. Iga minut on uus.”
Kui Tõnu Kark tuleb teatrisse, mida ta teeb esimesena? Mis on oluline teatrimajas?
"Tavaliselt tulen teatrisse töötajatele mõeldud tagauksest. Esimene asi, kui uksepidemest haaran, ütlen endale: "Ära mine ülbeks, neeger, pole sa midagi teistest parem, ära kujuta ennast selle mõttega. Ole nõus kõigega ja tee, mida kästakse. Vaidlused unusta kohe ära. Meistrid pruulivad, asjatundjad
Need mõtted on mul peas esimesel trepiastmel.
Järgmisel kümnel astmel – siis, kui olen naeratanud turvakaamerasse – mõtlen sellele, et küll see Draamateater on ikka topograafiliselt sobivas kohas tallinlasele töölkäimiseks. Ma ei ole kuulnud kedagi nurisemas, et ei jõua proovi või et näe, jälle jõudsin paar tundi varem proovi.
Siis võtan mütsi peast – kui kõrvad just ei valuta, seda on ka ette tulnud – ja olengi valvelaua juures. Kordan endale jälle, et neeger, ära mine ülbeks, ja ütlen võimalikult tagasihoidlikult tere. Tunnen end turvaliselt ja kaitstult. Siis lähen mööda pikka koridori, avan uksi ja laskun treppe mööda alla. Seal ongi minu garderoob nr 106. Juhan Viiding on sinna ühte kohta kirjutanud "mõtelda on mõnus". Paljud ütlevad, et see on hea auraga garderoob. On küll, ma arvan ka nii." (Kui Kark mu ühel päeval garderoobi kutsub, laseb ta tehnikamehel kuus läbipõlenud laepirni uute vastu vahetada. Samas garderoobis töötavad veel kolm näitlejat – Andres Puustusmaa, Jan Uuspõld ja Taavi Teplenkov.)
Zorbas: “Teen kõiki töid, mida jalgade, käte või peaga võib teha. See veel puuduks, et ma valima hakkaksin.”
Millest algab elu võtteplatsil?
""M Klubi" päevil tundsin ennast hästi. Tavaliselt oli võte kord nädalas, esmaspäeviti. Olin alati teistest varem kohal ja ootasin rõõmuga kolleegide saabumist. Vahest mulle tundus, et me olime nagu "Kalevi" kommivabriku assortiikommid. Me ei olnud küll ühe ja sama sisuga, kuid kuulusime ühte kommikarpi. See oli hea tunne. Ma tahtsin kuuluda nende kommide hulka. Või vähemalt samasse karpi. Millegipärast on näitlejad võtteplatsil alati rõõmsad. Üks ühel, teine teisel põhjusel."
Tõnu Kargi käekiri ei ole selgelt loetav. Kui ta pärast oma kirjutatu üle loeb, on ta raevus: tema mõtteid ja sõnastust on muudetud.
"Kas te siis vastusest aru ei saanud? Mina ei ole assortiikomm? Mina olen kõigest batoonike," selgitab ta telefonitorusse.
Kui Tõnu Kark peaks ühel päeval tegema valiku teatri või filmi vahel, kumma kasuks ta otsustaks?
"Talvisel ajal töötaksin meeleldi teatris. Sest talved on meil vilud ja tubane töö on tervislikum. Vähem energiat nõudev. Suviti lööksin filmides kaasa. Sest raha, ei saa salata, on üks määravamaid indikaatoreid tänapäeva ühiskonnas. Ja mitte ainult – kogu inimese arengus teatavasti. Ilma rahata ei saa ju enam tarkustki juurde õppida."
Kuigi Kark kasutab võõrsõnu, ei ole mul õigust neid maakeelde ümber panna.
Millest alustate lavastuse esimeses proovis?
"Esimeses proovis ma kõigepealt vaatan üle laua lavastaja tooli poole. Et kes seal istub, kas on ka teadjamees. Ja kui on, siis saabub südamesse rahu. Vähemalt ma ei pea öösiti tõmblema nagu magav kutsikas, kes näeb unes, et teda ajavad taga koerapüüdjad koolitatud rotveileritega."
Zorbas: “Kõike, mida ma oskan, teen priimalt. Mida ei oska, teen tip-top.”
Mis on olnud soojem tunnustus teie näitlejaametis?
"Soojema kiituse sain üle kümne aasta tagasi ühelt alkohoolikust ja vene rahvusest vanamutilt. Kes juhuslikult oli mu Meriväljal elava ema naaber ning kes tuli mu emalt järjekordselt laenu nuruma. Naine oli pisut ebakaines olekus ning kui ta sai aru, et laen ei tule minu emalt just kergelt, otsustas ta teistmoodi raha saada ja põrutas: "Te peate küll uhke olema oma poja Georg Otsa üle, ta on mu lemmik näitleja.”
Kõige põrmustavamalt ütles aga rezhissöör. Ta andis mulle mõista, et ma mitte kunagi ei paneks oma käsi kaamera ette. “Su sõrmed on koledad nagu sardellid,” ütles ta mulle.
Zorbas: “Kas mina siis ei olegi inimene? Ka mina kukkusin näoli auku, kuhu on kukkunud mu esivanemadki. /-/ .”
Eesti Entsüklopeedias on nimi "Kark" pärast sõna "karjäär". Esimesena tuleb Feliks Kark, siis Tõnu Kark. Noorem vend on sündinud 4. detsembril 1947. aastal. Lõpetas 1971. aastal TRA Draamateatri juures ENSV Teatriühingu lavakunstistuudio. 1988. aastal sai Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse.
Esimene lavaperiood möödus Tõnu Kargil Rakvere teatris. "See oli oluline ja väga loominguline aeg noore näitleja arengus. Minu esimene professionaalse teatri peanäitejuht oli naine, kes kutsus mind hellitavalt "nunnuks". Sellel ajal mängisin kõike, Lumivalgekese printsi rollist Kihnu Jõnnini välja," kirjutab Kark oma vastuses küsimusele.
Rakvere elu kohta märgib Kark, et sai Rakverest lavatööliste ja linnapättidega kakeldes väga hea füüsilise ettevalmistuse tulevasteks lavalisteks võitlusteks. "Ning neid võimeid arendasin ma Rakveres ka väljaspool lavalaudu. Igasugustes kaklustes lavatööliste ning linnapättidega. Ja neid seal jätkus," kirjutab Kark.
Provintsist pealinna Noorsooteatrisse jõudis Kark juba tugeva karastusega.
"Ja seal pandi mind mu positiivse imago tõttu igaks juhuks kommuniste mängima. Alustasin kommunisti rolliga lavastuses "Optimistlik tragöödia". Neid kommuniste jätkus ka filmidesse "Tuulte pesa" ja "Metskannike". Riburadapidi sai punase väljaga rolle kümne aasta jooksul mängida 15 tükki. Sekka sai mängitud ka "Nukitsamehes" Mõhku."
Draamateatriga algas Kargi elus küpsem periood. "Draamateater on Draamateater. Mitterahuloluks pole mul vähimatki põhjust. Juba 34 aastat tagasi – kui mind poole õpingu pealt sellest teatrist kolmeks aastaks ajateenistusse kutsuti – andsin ma siit majast minnes ukse käsipuule suud. Tõotasin endale, et kunagi tulen ma siia teatrisse veel tagasi. Tõsi, nii see läinud ongi."
Zorbas: “Kaks asja, mis teevad mehest mehe – mis tal südames ja pükstes.”
Kas härra Kark on iseendaga ja tehtud tööga rahul?
"Miks ka mitte?" ei näe Kark muud varianti.
Küsimus nr 10: Tõnu Kark – kas pits konjakit on võlusõna?
Paljude näitlejate abimehest kirjutab Kark nii: "Eks teater ja kino ole nägemus või unistus paremast või õigemast elust. Unistab aga see, kel on raha. Rohkem raha on sellel, kes oskab õigemini unistada. Üks pits on võlusõna või muinasjutt, kus võib ette tulla üllatusi." Lõppu on Kark kirjutanud väljamaise lause – let’s make things better.
Vastuseta jääb küsimus nr 5: "Kuidas algab rolli loomine. Kui Jüri Järvetil algas jalgadest, siis kuidas Teil?" (Kunagi liikus lavakunstikateedri tudengite seas kumu, et Tõnu Kark valmistub rollideks täielikus üksinduses. Sulgeb end nädalaks tuppa ning proovigu teda keegi tülitada.)
Lahenduseta jääb ka küsimus nr 8, kus ma palusin Tõnu Kargil rääkida võluvatest naislavapartneritest. Nimeliselt. Tõnu Kark ei öelnud ühtegi nime.
"Teil on nii primitiivsed küsimused, et ma ei saa neile teistmoodi vastata. Püüdsin vastata nii lollilt kui võimalik," ütleb ta epiloogi asemel.
Ometi jääb Tõnu Karki vaevama kahtlus. "Kuidas te saate minust lugu kirjutada, kui te praktiliselt mind ei tunnegi? Mitte keegi ei tunne mind," rõhutab Kark kindlal toonil.
