Kuidas Maakera nahka panna?

Käes on aeg avada järjekordsed Maakera toidukarbid. Kuulsime nurinat, et ei jaksata tervet karbitäit korraga nahka pista. Tõsi, mis tõsi. Tuleb hoolikalt vaadata, millal milline karp lahti teha. Sest Maakera toite on kahesuguseid – mõned mõeldud ühele, mõned kahele sööjale.

Tegelikult seisab ka karbikaanel kirjas, kas sees on ühe või kahe portsu jagu. Kaheportsulised road on kastmed, millele tuleks lisand ise juurde valmistada. Kaanele trükiti, et keeda juurde kartuleid või riisi, aga võib ju ka makaroonse pastanduse peale mõelda või lihtsalt saia-leiba juurde murda.

Poolekilone kastmekarbitäis üksipäini pintslisse keerata on paras vägitükk küll. Aga selleks puhuks ongi tehtud 350g pasta- ja pajaroad, kus lisand sees ja ainult soojendamise vaev.

Olulisem kui kaaluline erisus on siiski maitseline mitmekülgsus. Harjumusliku soola ja pipraga me ei liialda, neid saab igaüks ise timmida. Küll aga kasutame paljusid vast isegi ootamatuid maitseaineid. Sest maitsete maailm on suur ja lai (ja maitsev) ning nii mõnigi esmalt võõrapärane mekk võib aegapidi omaseks ja armsaks saada.

Kes teadis tosin aastat tagasi miskit kasvõi sidrunipiprast? Vähesed. Täna kasutavad seda pea kõik. Poes maitseaineriiuli juures peatuse tegemine on mõistlikul kokkajal loomulik ja igakordne käitumine. Järelikult tuleb ka valmistoite leiutades maitseainetele tähelepanu pöörata. Ja et Maakera valikus leidub üsna eksootilisi roogasid, ei saakski me vürtse unustada. Samas – ega me liialdama ka ei kipu. Kõiki Maakera toite saab sööja ise edasi maitsestada. Kes tahab veidi soola lisada, kes tigedamat punapipart – andke aga minna. Mõned soovitused lisanikerdamise suhtes on ka iga karbi tagaküljel. Kuid fantaasiale võib ikka voli anda.

Idamaade ja lõu-namaade toidud on hästi krehvtised lihtsal ajaloolisel põhjusel – polnud külmkappe ega muud moodsat, aga säilitada tuli. Rängad piprad on tegelikult iidsed säilitusained.

Õnneks ei tule meil säilimise pärast toitu üle vürtsitada ega ka tänapäevaseid säilitusaineid kasutada. Vana hea kuumutamine ja õhukindel sulgemine toimivad endiselt ja sestap võib ka Maakera toite kinnisel kujul mitu kuud toasoojas hoida.

Kes tahab oma silmaga lähemalt järgi vaadata, kuidas me neid lihtsaid nippe tehases teeme, leidku seltskond sõpru ja tulgu Põlvasse Maakera tehast vaatama.

Ekskursiooni eest raha ei võeta, aga huvitav on kindlasti. Ikkagi puhas Eesti asi, ja ühtki konservandikasti ühestki nurgast ei leia.

Et enne küllatulekut kõht tühjaks ei läheks, paneme paar retsepti siinkohal kirja.

Roheline kookoskana

•• Aja karbitäis Taipei kanakastet pannil kuumaks. Kuuma kastme sisse pane tubli pihutäis või kaks külmutatud spinatit (pool 400g pakist). Kata pann kaanega ja lase tasasel tulel podiseda, kuni spinat ära sulab.

•• Sega segi ja kalla juurde purgi-täis kookospiima. Oota, kuni kaste jälle kuumaks läheb ja rihi maitse soola ja pipraga õigeks.

•• Kõige lõpus pigista sekka poole sidruni mahl. Rohelisele roale on ilus juurde anda safraniga kollaseks tehtud riisi, kaunistuseks punapaprika viilusid või, kui julged, punase tšillikauna ribakesi.

Kana-ja-juurvili-käsikäes-käbesupp

• Tee puljongikuubikust või -kontsentraadist kanaleem. Kuuma leeme sisse pane karbitäis Pattaya kanapada.

•• Lõigu tükike ingverijuurt peenteks ribadeks ja pane supi sisse. Tükelda ka mõned küüned küüslauku ja lisa sinnasamasse. Keera tuli alt ära.

•• Väiksesse kausikesse pigista ühe laimi mahl ja sega selle sisse niipaljukest purustatud musta pipart, et moodustuks pasta. Selle pastaga saab supi piprasust ja hapusust igaüks omas taldrikus sättida.