Kuidas muuta kaitseliit vääramatuks jõuks?

 (6)

Kaitseliidu muutmine vääramatuks sõjaliseks jõuks, kes suudaks Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse eest mis tahes olukorras välja astuda, on täiesti realistlik eesmärk, kirjutab Leo Kunnas. Kõige selle eeldus on järjepidev ja stabiilne ülesehitustöö ilma uisapäisa reformideta.

Kaitseliit kujundas kunagi kleepsu, millel on traditsiooniline kotkaga embleem ja moto “Kaitseliit – vääramatu jõud”. Tuletasin sellest käesoleva loo võtmeküsimuse: “Mida on vaja teha, et muuta kaitseliit tõeliselt vääramatuks jõuks, kes suudaks Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse eest välja astuda ka juhul, kui Eesti riik, kaitsevägi või teised riigiasutused seda mingil põhjusel ei tee või ei suuda teha?”

Eesti põhiseaduse paragrahv 54 sätestab: “Iga Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust. Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu.”  Kaitseliidu tugevus seisneb minu arvates selles, et organisatsioon koondab Eesti Vabariigi kodanikke, kes on tingimusteta ustavad põhiseaduslikule korrale ning valmis võitlema Eesti iseseisvuse eest mis tahes olukorras või tingimustes. Kaitseliit on seega organisatsioon, mis annab riigile lojaalsete kodanike tahtele sõjalise väljaõppe ja valmisoleku, relvastuse ja varustuse, aga ka ühiskondliku ja seltskondliku tegevuse kaudu konkreetse väljundi.

Õppetunnid ajaloost

Mis ajendas nii karmi küsimust esitama, on loomulikult 1939.–40. aasta sündmused, mil Eesti Vabariik alistus ilma relvastatud vastupanuta. Kui vaadelda kaitseliidu kui organisatsiooni rolli selles “hääletus alistumises”, tuleb paraku tunnistada, et kaitseliit kui tervikorganisatsioon läks sellega kaasa. Kaitseliit ei osutanud 1939. aastal ega 1940. aasta suvel omaalgatuslikku vastupanu. Organisatsioon saatis ennast kuulekalt laiali, kui tuli president Pätsi vastav korraldus. Kaitseliit loovutas suurema osa oma relvadest okupantidele, relvade mitteloovutamise ja peitmise initsiatiiv tuli liikmetelt ja allüksustelt, mitte juhtkonnalt. Kaitseliidu kõrgem juhtkond, nagu ka riigi, kaitseväe ja teiste riigiasutuste juhtkond, osutus kriisiolukorras teovõimetuks.

Loomulikult võitlesid tuhanded endised kaitseliidu liikmed 1941. aasta suvesõjas, kuulusid omakaitsesse, sõdisid Saksamaa poolel ja hiljem metsavendadena, kuid see kõik ei toimunud kaitseliidu kui organisatsiooni egiidi all.

Esimene ja kõige olulisem õppetund ajaloost ongi, et selline olukord ei tohi enam kunagi korduda.

Kui kaitseliit oli 1990. aastal taasloodud, tuli organisatsioonil 1992. aasta kevadeni silmitsi seista tõsiste raskustega. Kaitseliit loodi rahva tahte väljendusena omaalgatuslikus korras, kuid tollane ametlik Eesti organisatsiooni olemasolu ei tunnustanud ega toetanud. Kaitseliitu võrreldi isegi Interrindega. Mäletan, et see tekitas kaitseliidu liikmetele rohkem meelehärmi kui tollal pea vältimatuna tundunud relvastatud konflikt okupatsioonivägedega.

Kuid sõda õnnestus vältida. Peagi suri välja ka kaitseliidu ametlik alternatiivorganisatsioon – kodukaitse (naiskodukaitse kaitseliidu haruorganisatsioonina aga loomulikult tegutseb ja kasvab).

Kui analüüsida, miks tunnustuse ja toetuseta kaitseliit säilis, kasvas ja kasvab, kodukaitse aga hääbus, võib esile tuua mitu põhjust. Esiteks, kuna ametlik toetus puudus, nõudis kaitseliidu organiseerimine pealikutelt ja liikmetelt suurt pühendumust, algatusvõimet ja leidlikkust, seega omadusi, mis on määravad mis tahes tõsiseltvõetava organisatsiooni loomisel. Teiseks, tolle aja kaitseliit polnud organisatsioon, kust liikmed oleksid võinud saada vähimatki kasu. Vastupidi, kaitseliit eksisteeris vaid liikmete jõupingutuste ja annetuste tulemusel ning relvastatud konflikti korral oleks enamik liikmeid tõenäoliselt pidanud ohverdama tervise või elu. See peletas kaitseliidust eemale kontingendi, kes pahatihti liitub riiklike organisatsioonidega, lootes sellest isiklikku kasu. Organisatsioonile tekkis mitte küll suurearvuline, aga pühendunud ja tugev tuumik ning kaitseliidu esialgsest liikmeskonnast asus sadu inimesi ka kaks aastat hiljem loodud kaitseväe koosseisu. 

Loe veel

Teine raskem ajajärk kaitseliidu ajaloos oli 2002. aasta teine pool ja 2003. aasta, mil pärast NATO-kutse saamist tõusis päevakorda organisatsiooni eksistents uues kontekstis. NATO Brüsseli lauaametnikud mõjutasid ja suunasid oma Ida-Euroopa kolleege, et need kõikjal nii rahuaja kui ka sõjaaja relvajõude vähendaksid. Balti riikide vabatahtlikud riigikaitseorganisatsioonid, millel puuduvad paljudes Euroopa riikides analoogid, hakkasid Brüsseli ametnikele loomulikult kohe silma kui “kummalised, arusaamatud organisatsioonid”. Kui Eesti kaitseväelased selgitasid, et oleme loonud oma kaitsejõud nullist, pingutanud rihma 1990. aastatel 0,7% kuni 1,1% kaitsekulutustega SKT-st ilma suuremate hangete ja investeeringuteta ning seetõttu pole meil midagi vähendada, ei tahetud seda kuidagi uskuda.

Paraku leidis üleskutse teatavat kõlapinda ka meie riigiametnike ja poliitikute hulgas ning kerkis päevakorda kaitseliidu – “iganenud territoriaalkaitseorganisatsiooni, kes ei suuda panustada ümberpaigutatavaid üksusi ekspeditsiooniarmee tarbeks” – laialisaatmise või drastilise vähendamise küsimus.

Kuna kaitseliit oli selleks ajaks kujunenud ühiskonnaga tugevalt lõimunud organisatsiooniks, mis on kaitseliidu vanematekogu kaudu tugevasti seotud ka riigi poliitilise eliidiga, oli see katse juba eos määratud läbikukkumisele. Kuid olukord jättis kahtlemata kaitseliidule oma jälje: organisatsioon ei saanud mitme aasta jooksul piisavalt tähelepanu ja ressursse.

Teine oluline õppetund ajaloost: taasiseseisvusaja kaitseliitu pole suutnud väärata kaks tõsist arengukriisi. See äratab lootust, et selline asi pole võimalik ka edaspidi.

Kaitseliidu sõjalised ülesanded

2007. aasta kevadel täpsustas kaitseväe juhataja kindralmajor Ants Laaneots kaitseliidu ülesandeid. Ta määras, et kaitseliit peab looma 15 sõjaaja malevat, mis oma ülesehituselt sarnanevad rahuaja malevatega. Kaitseliit peab enda kanda võtma maakaitse põhiraskuse, sealhulgas tähtsate objektide kaitse ning sissitegevuse ja vastupanuliikumise organiseerimise riigi territooriumi ajutise okupeerimise korral. Keskalluvusega, jalaväebrigaadi- ja kaitseringkondade ehk üldotstarbeliste üksuste kõrval eksisteerib seega ka teine, põhimõtteliselt erinev üksusetüüp – maakaitseüksused. Seda lahendit on kontseptuaalselt nimetatud ka üleriigiliseks turvavaibaks.

Sisuliselt on tegemist alternatiivse armeega, mis peab igal juhul sõjategevust alustama, ka sel puhul, kui üldotstarbelised üksused ei saa või pole mingil põhjusel võimelised toimima (näiteks kui vabariigi valitsus ei jõua õigel ajal tõsta kaitseväe sõjalist valmisolekut ning enamikku sõjaaja üldotstarbelisi üksusi pole veel formeeritud). Kuna pole võimalik pädevalt ennustada, kuidas tuleviku sõjaline konflikt Eestis operatiiv-taktikaliselt välja näeb, pakub eri tüüpi üksuste olemasolu suuremat kindlust mis tahes tulevikustsenaariumi puhuks. Igatahes pole tegemist kaitsejõudude muutmisega suurriigi ideaalvastaseks, milleni ainult üldotstarbeliste üksustega piirdumine ning juhtimise liigne tsentraliseerimine ja kontsentreerimine paratamatult viiks.

Võrreldes kaitseliidu senise arenguga pole selles midagi põhimõtteliselt uut. On ju kõik sõjaaja üksused, mis kaitseliit siiamaani on ette valmistanud, nagunii komplekteeritud malevapõhiselt. Samuti on kaitseliidus juba ammu olemas üksused, mille sõjaaja põhiülesanne on sissitegevus.

Uudne on ülesande maht ning senisest tugevam rõhuasetus sissitegevusele ja vastupanuliikumise organiseerimisele. Sisuliselt peab kaitseliit senise nelja pataljonisuuruse üksuse asemel ette valmistama kogumahult 15 pataljoni ekvivalenti sõjaaja üksusi. Sissitegevus on oma loomult kõige raskem lahinguliik. See nõuab võitlejatelt moraalselt ja füüsiliselt palju rohkem kui viivitus- ja kaitselahing või isegi pealetung. Toimub ju sissitegevus vaenlase tagalas, äralõigatuna oma vägedest, ning varustuse täiendamine on võimalik vaid varem ettevalmistatud peidikute või vaenlase arvel. Seepärast on mõnigi vana metsavend öelnud, et iga mees ei suudagi siss olla.

Mida peaks siis kaitseliit ette võtma, et oma ülesanded täita? Peab kohe möönma, et tegemist pole lühiajaliste kergete ülesannetega, vaid järjekindla, süstemaatilise ja raske jõupingutusega, mis kestab mitu aastakümmet. Pole mõtet kannatust kaotada, kui kaitseliit ei suuda homme, aasta või ka viie aasta pärast kõike täies mahus täita, kuid aruka tegutsemise ja stabiilsuse korral kümne-viieteistkümne aasta pärast suudab.

1. Kaitseliit peaks ajapikku suurendama oma liikmeskonda praeguselt umbes 10 000 liikmelt vähemalt 20 000-ni, kusjuures aktiivsete liikmete arv peaks kasvama 6000–7000-ni. Samas on selge, et isegi liikmete arvu kahekordistamisest ei piisa veel kõigi ülesannetega toimetulekuks. Paratamatult peab kaitseliit kaasama ka umbes 10 000 meest kaitseväe täiendusreservist.

2. Kaitseliidu kaadrikoosseis peaks suurenema proportsionaalselt liikmeskonna kasvuga. Kaadri rotatsioon kaitseväe ja kaitseliidu vahel peaks olema senisest palju intensiivsem. Lüngad kaitseliidu kaadri sõjalises ettevalmistuses ja hariduses on vaja täita. Kaitseliit peaks tegelema senisest palju enam sobivate ajateenistuse läbinud noorte kaitseliitlaste leidmise ja suunamisega lahingukooli ja kõrgema sõjakooli põhikursusele.

3. Kaitseliidu sõjaaja üksused on vaja varustada nüüdisaegsete sidevahenditega. Juhul kui sõjaväevahendite hankimiseks vahendeid napib, on mõistlik esialgu soetada uusi tsiviilsidevahendeid, mis on sõja-väe sidevahenditest viis kuni küm-me korda odavamad.

4. Kaitseliit on vaja järk-järgult varustada Iraagi ja Afganistani sõja kogemuste põhjal moderniseeritud käsirelvade ja öövaatlusseadmetega.

5. Kaitseliidu liikmed on vaja täielikult varustada uue vormiriietuse, isikliku varustuse, kevlarkiivrite ja soomusvestidega.

6. Kaitseliidu varustus on vaja hajutada ja paigutada kaitseliidu malevates kompaniide kaupa merekonteineritesse. Kaitseliit peaks aitama luua tingimused, et iga sõjaaja ametikohaga kaitseliitlane saaks hoida oma isiklikku relva ja lahinguvarustust kodus. Osa sissiüksuste varustust ja laskemoona on vaja paigutada ettevalmistatud peidikutesse.

7. Kaitseliidu malevates on vaja parandada kaitseliitlaste väljaõppe tingimusi, eelkõige laske- ja taktika-alases väljaõppes. Esmajoones puudutab see ohutusnõuetele vastavate lasketiirude ehitamist igas kaitseliidu malevas. Eriti oluline on see neile malevatele, kes paiknevad kaitseväe väeosadest kaugel.

8. Kaitseliidul on vaja, tuginedes kogu senisele kogemustepagasile, kaasa arvatud viimase aja sissivastase tegevuse kogemused Iraagist ja Afganistanist, koostada sissitegevust ja vastupanuliikumist puudutav õppekirjandus.

9. Kaitseliidu sõjaaja üksused on vaja varustada Ottawa konventsioonile vastavate juhitavate isiku- ja veokivastasete miinidega (konventsioon puudutab juhitamatute isikuvastaste miinide keelamist, Eesti on sellega ühinenud). Sisside poolt Iraagis kasutatavad juhitavad veokivastased suundmiinid on osutunud väga tõhusaks võitlusvahendiks.

10. Samuti on vaja kaitseliidu sõjaaja üksused järk-järgult varustada kevlarsoomustatud veoautodega, mis on Iraagi ja Afganistani sõjas päästnud tänaseks ilmselt juba kümnete Eesti sõdurite elu ja tervise. Eesti riik ei tohiks hinnata reservväelase või kaitseliitlase elu odavamaks kaadrikaitseväelase omast. Sõjakogemustest ongi tegelikku kasu vaid niivõrd, kuivõrd neid suudetakse praktikas rakendada.

Kui need meetmed järk-järgult ellu rakendada, kasvab kaitseliidu heidutuspotentsiaal ja võitlusvõime oluliselt ning organisatsioon muutub senisest palju tõhusamaks sõjaliseks jõuks. Kaitseliitlaste moraal ja võitlustahe peab saama materiaalse toe parema relvastuse ja varustuse näol.

Kui küsida, kust säärase kaugeleulatuva moderniseerimise jaoks raha leida, pole vastust leida nii raske, nagu esialgu võib tunduda. Pakun välja väga lihtsa lahenduse: mitte luua kaitseministeeriumi valitsemisalas siseministeeriumiga konkureerivat ja dubleerivat õhupäästeteenistust.

Selleks on väga lihtsad põhjendused. Esiteks, piirivalvel on aastatepikkune õhupäästeteenistuse korraldamise kogemus. Teiseks, õhupääste on valdavalt tsiviilfunktsioon, NATO lendurite päästmine moodustaks sellest vahest protsendikümnendiku. Kolmandaks, piirivalve on õhupäästeteenistuse moderniseerimiseks saanud suure hulga Euroopa Liidu toetust (221 miljoni krooni eest on soetatud üks päästekopter Augusta-Westland 139 ja teine kopter soetatakse 2008. aastal). Kõige eelneva kontekstis on paslik küsida: milleks siis alternatiivne dubleeriv õhupäästeteenistus kaitseministeeriumi haldusalas rohkem kui miljardi krooni eest, samal ajal kui esmase iseseisva kaitsevõime loomise võtmeküsimused on lahendamata?

Kaitseliit kui õhukese riigi augutäide?

Aprillisündmused tõendasid taas kord kaitseliidu vajalikkust, viimased skeptikudki peaksid nüüd veenvate argumentide ees järele andma. Kaitseliitlased tegutsesid siis nii kaitseliidu egiidi all kui ka abipolitseinikena. Politsei vajab kaitseliidu toetust ka tavaolukorras, sest  nende isikkoosseis on väikesearvuline. Päästeamet vajab kaitseliidu ja kaitseväe toetust metsatulekahjude korral, sest neil pole enam oma päästekompaniisid, kes olid aastaid tulega võitlemise eesliinil. Kelle poole pöörduvad kohalikud omavalitsused, kui häda käes? Eks ikka kaitseliidu poole. Ning kaitseliit aitabki kõiki nii, kuidas jaksab.

Kuid tuleb endale aru anda, et kaitseliidu sooritusvõimel on piirid. Kaitseliitlased on tavalised inimesed, kes päeval õpivad või töötavad, et elatada iseennast ja oma perekonda. Neil on samasugused laenud ja muud varalised kohustused nagu igal teisel, neil on tööandjad, kes nõuavad neilt, et nad oma palga välja teeniksid. Aprillisündmused näitasid sedagi, et nädalavahetustel ja töövälisel ajal oli kaitseliitlaste kättesaadavus ja sellest tulenevalt ka panus väga palju suurem kui normaalsel tööajal.

Nii sõjaliste kui ka mittesõjaliste ülesannete täitmisel langeb põhiraskus umbes 3000 kõige aktiivsemale kaitseliitlasele. Siinkohal on mõistlik küsida, kus on nende sooritusvõime piir. Kaitseliit võib häda-abisituatsioonide lahendamisele väga palju kaasa aidata, kuid peab endale aru andma, et kaitseliit ei ole siiski imerohi kõigi õhukese riigi aukude täiteks.

Kaitseliit versus ajateenistus?

Pädev pole ka arvamus, nagu võiks kaitseliit kompenseerida või asendada ajateenistust. Süsteemse sõjalise ettevalmistuse saamiseks kulub ka minimaalsete nõuetega piirdumise korral vähemalt 180 päeva. Kaitseliitlane peaks siis kuue aasta jooksul igal aastal osalema 30 päeva õppustel. See puudutaks reakaitseliitlasi, pealikud peaksid suutma veelgi rohkem.

See pole reaalne, väga hea on, kui kaitseliitlane suudab aastas õppustel osaleda 12–14 päeva, ka viis-seitse päeva on praeguse elutempo juures arvestatav saavutus.

Seega muudaks ajateenistuse kaotamine kaitseliidu pühapäevakaitseliiduks. Lätis on see kahjuks juba juhtunud. Kaitseliidu rolli ja vabatahtlikkuse rõhutamine versus ajateenistus ja sund on kõigest ajateenistuse vastaste sofistiline argument, millel pole sisu.

Kokkuvõtteks

Kaitseliidu muutmine vääramatuks sõjaliseks jõuks, kes suudaks Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse eest mis tahes olukorras välja astuda, on täiesti realistlik eesmärk. Samuti jõuab kaitseliit palju ära teha  hädaabisituatsioonide lahendamisel, kuid ei suuda täita õhukese riigi kõiki auke. Ent kõige selle eelduseks on järjepidev ja stabiilne ülesehitustöö ilma uisapäisa reformideta.


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare