Kukalde laulu- ja tantsupidu


Selliste sündmuste nagu laulu- ja tantsupidu või võidupüha ja vabariigi aastapäeva paraad puhul tekib eriti lastega peredes alati küsimus: kas kusagil massides rüselemine annab ikka kasvavale põlvkonnale edasi sündmuse täit olemust ja ülevust?

Kindlasti on neid peresid, kus varateismeline saatis laulupeo piletitega vanemad puu taha, öeldes, et vaatab parem telekast, sest sealt näeb paremini. Kui vaatab.

Ja kindlasti on sellel teismelisel osalt ka õigus, sest järjest rohkem sõltub see, kuidas me laulu- või tantsupidu või mõnd muud massiüritust kogeme, sellest, millisena kaameramehed, režissöör ja ülekandetiim seda suurtel ekraanidel või teleülekandes näitavad. Nii muutuvadki kangelasteks pärast pühalikke lugusid pisarais suudlev paarike või meeskooridesse peitunud pärjaga näitsik.

Ei usu mina, et jumalikule kõrgusele seatud tantsumustreid või lauljate meeleliigutust lauluväljaku tagaservast ilma kaamera ja ekraani vahenduseta kogeda osataks. Sealt saab kogeda vaid seda, et oled piisk meres. Liialt harjunud oleme me nii kommentaaride kui ka vahendatud pildilise kogemusega ning liialt vähe on neid puritaanlikke inimesi, kes hindaks puhtaid mälupilte ja eelistaks püsti pandud ekraanidest kangekaelselt mööda vaadata.

Laulupeole ennast vaatama

Teleülekannete kaudu peole kaasa elades tekkis aga eriti just lapsi jälgides küsimus, miks nad kõik rumala järjekindlusega ühte ekraani nurka vaatavad. Kuna nii juhtus mammutülekande ajal pidevalt, siis tundus, et niipea kui kaamera oli mõne särasilma kinni püüdnud, üritab ta lehvitama ja end lauluväljaku suurelt ekraanilt vaatama asuda.

Samal teemal:

Kokkuvõttes on see pildiliselt oluliselt kehvem valik kui mis tahes nõukaaegsete kinoringvaadete lauljad-tantsijad, kes pühalikult ja jäärapäiselt kaamerast eemale vaatavad. Tundub, nagu oleks võimalus oma paarikümnele kuulsusesekundile suurel ekraanil kaasa elada midagi sellist, mis kipub siirast laulurõõmu ja tantsulusti varjutama. Nagu oleks kaamerad ja ekraanid laulupeo täielised osalised.

Asjatu oleks ka loota, et tuhanded lauljad-tantsijad õnnestuks nii professionaalseks drillida, et kõik nad eiraksid kaamerate olemasolu ning keskenduksid esinemiste ajal laulule-tantsule, mitte sugulastele lehvitamisele, mis on ju samuti ehe osalusefekt nagu ka SMS-id, mis seekord lauljate-tantsijate tervituseks ETV2 ekraanil kumasid.

Samal ajal tundub, et televiisorit/ekraani võiks ju vaadata ka kodus, mitte peoplatsil ja paarikümneeurose pileti eest. Ometi tasub laulupeole minna ka niisama, mitte üksnes hetkede pärast suurel ekraanil või meedias, olgu need pealegi väikese inimese suur rõõm.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare