Ja mis kõige hullem: kui mehed on kuskil kulu kustutamas ja samal ajal läheb põlema suurem elumaja, tööstushoone, kirik, teater, hotell või laev, siis ei võta kogu päästeväe kokkuajamine ja kohalejõudmine aega minuteid, vaid hoopis rohkem ja see ajakadu võib osutuda saatuslikuks.

Kulu maal

Uskumatu küll, kuid paljukirutud nõukaajal maal kulu suurt ei põletatud. Paremad heina- ja karjamaad olid majandite käes ja hooldatud, oma loomadele tehti aga heina kus juhtus ning kõik nurgatagused said lagedaks niidetud. Ka loomad ise sõid karjamaad ja metsaalused puhtaks, eriti head “niidukid” olid kitsed ja hobused.

Tänaseks on osa tagastatud maid välja renditud, osa aga unarusse jäetud, sest suure majapidamisega hakkama saada pole enamikul peremeestest jaksu või tahtmist, mõne loomaga jännata aga mõtet – jamamist on palju, kasu vähe.

Seetõttu hakkavad paljud endised heinamaad ja karjamaad dzŠungliks kasvama, sest neid niisama niita pole maainimesele jõukohane.

Kuna aga putked, tõlkjad, takjad, ohakad, nõgesed ja kümned muud risutaimed riivavad silma, on kõige lihtsam kulule tuli otsa pista. Et inimene ei oska enam tule tegelikku jõudu hinnata, lähevad koos kuluga ka kuurid, laudad, saunad ja isegi elumajad.

Maal ei ole kulupõletamine keelatud, nõutakse vaid, et ilm oleks tuulevaikne ja lume sulamisest möödas vähem kui kaks nädalat. Ent kes seda sulamisaega täpselt ütleb, kui karjamaa on ammu kuiv, metsa all aga valendavad lumehanged. Tuulega on aga nõnda, et kui kulu korralikult tuld võtab, tekib tuul nagu iseenesest, sest kuum õhk tõuseb üles ja külm tuleb asemele.

Miskipärast arvavad inimesed, et kui kraav on vett täis, siis kulutuli edasi ei lähe. Vale jutt, kulutuli hüppab üle kolmemeetrise kraavi nagu niuhti. Samuti ei hoia kulutuld tagasi ka tavaline kruusatee ega meetrikõrgune kiviaed.

Ainus nipp on ehk süüdata teiselt poolt vastutuli, et kaks tulerinnet liiguksid üksteisele vastu ja teineteise lõpuks ära õgiksid. Kuid seda tuleb osata teha ning trikk ei pruugi alati õnnestuda, vaid võib ajada olukorra veelgi hullemaks.

Pole ühtegi väge peale kaitseväe, mis suudaks kulutuld peatada. See tähendab, et kui keegi otsustab ikkagi kulu põletada, siis ei tohi seda teha üksi ega kaksi, vaid ikka suurema väega. Jalas peavad olema kummikud ja käes kuuseoksad või luuad, millega tuli surnuks peksta. Kuuseoksad peavad olema märjad, käepärast peaksid olema ka raudrehad ja vett täis ämbrid. Kulu tuleks põletada väikeste siilude kaupa, mitte aga laial rindel. Tuletõrjele loota ei saa, sest punase auto tulek võtab aega ja enamasti pole kuskilt ka vett võtta.

Kulu linnas

Vastavalt Tallinna linna heakorra eeskirjale on Tallinna haldusterritooriumil keelatud põletada kulu, jäätmeid (prahti) ning teha lõket ilma keskkonnaameti kooskõlastuseta. Avaliku lõkke tegemisest peab korraldaja informeerima Tallinna abitelefoni 1345 ning teatama lõkke tegemise täpse koha ning vastutava isiku kontaktandmed.

Ilmselt on teistes linnades asi korraldatud samamoodi. Ent mida loeb keeld, kui kulu lausa tahab põletamist. Näiteks Lasnamäe tühermaad on kevaditi nii koledad, et endalgi tekib kiusatus välgumihkliga klõpsu teha, saaks risust ja prahist lahti.

Kuid meil on naljakas komme veeretada kõik kulupõlengud üleannetute poisikeste kaela. Tõesti, poisikestel on siin oma osa, nagu ka hoopis vanematel suitsetajatel või vabas õhus piknikupidajail.

Haruharva õnnestub politseinikel või pritsimeestel mõni kulupõletaja kinni nabida. Ja see on vaid üks õnnetu poisipõnn tuhandete seast, kes lihtsalt ei ole jõudnud õigel hetkel vehkat teha. Kas nüüd vääname ta vanematele mitu tuhat trahvi, et nad last ketiga radiaatori külge ei aheldanud?

Minu arvates oleks õigem mitte mängida lolli kolli, vaid võtta käsile hoopis täiskasvanud, kes on oma maadel sellise korralageduse vohama lasknud.

Vastavalt samale Tallinna linna heakorraeeskirjale on kinnistu omanik kohustatud “agrotehniliselt õigeaegselt niitma muru ja rohu”.

Kuna linnas ei ole enam eikellegimaad ja ka tilluke krunt maksab miljoneid, siis ei tohiks maavaldaja ülesleidmise ega korralekutsumisega raskusi olla.

Tobe on vaid see, et suurem osa rohtunud tühermaid kuulub linnale enesele ja nüüd peab linn iseendale oma tegematajätmise eest vitsa andma. Ehk siit tulebki see nutt ja hala, et linna tühermaid pole kuidagi võimalik korda saada?