Kümme aastat pärast õnnetust Lenini-nimelise tuumajõujaama neljandas blokis, mis muutis sõna "Tshernobõl" kogu maailmas niisama hästi kui tuumakatastroofi sünonüümiks, võib juhtunu jälgi leida ja mõju tunnetada peaaegu igal sammul selles piirkonnas.

Kahetsusväärse aastapäeva meenutamine jõudis küllap haripunkti täna varahommikul, mil täpselt kümme aastat tagasi kell 1.24 toimunud katastroofi mälestamiseks korraldati küünlatega rongkäik Slavutitshis - tuumaelektrijaamast 35 kilomeetri kaugusele ehitatud uues linnas.

Tshernobõlis toimunud plahvatuse järel puhkenud tulekahju möllas viis päeva, mille jooksul paiskus Valgevenesse, Ukrainasse, Venemaale ja vähemal määral kogu Euroopasse ligikaudu 50 tonni radioaktiivset saasta. Reaktorist välja pääsenud radiatsioon oli mõningatel hinnangutel ligi 200 korda suurem kui 1945. aasta Hiroshima ja Nagasaki tuumapommiplahvatustel kokku.

Isegi praegu veel on katastroofi tagajärjed lõpuni selgusetud. Andmed on väga vastukäivad ka hukkunud inimeste arvu osas. Ukraina ametnikud on väitnud, et tuumaõnnetuse tõttu on surnud 4300 inimest, rahvusvahelised eksperdid peavad tõenäoliseks pigem 500 surnut.

Kui viimast arvu silmas pidada, siis pole kindlasti mitte tegu rängima tööstuskatastroofiga viimastel aastakümnetel. Meenutada võiks õnnetust Bhopali keemiatehases Indias 1984. aastal, mil hukkus vähemalt 2000 inimest ning viga sai paarsada tuhat. Kuid nii poliitiliselt tähtsuselt kui majanduslikelt tagajärgedelt, rääkimata siis aastakümneid või koguni -sadu püsivast keskkonnareostusest, on Tshernobõl muidugi tähtsam.

Ränk löök Valgevenele

Tuul kandis radioaktiivse tolmu pilve eelkõige Valgevenesse, kus praeguste hinnangute järgi on kuni 25 protsenti maast elamiskõlbmatu. Tuhanded külad pidid jääma inimtühjaks, loomakarjad hävitati, tehased suleti ning inimesed pidid lahkuma peaaegu ilma ühegi asjata.

Valgevene valitsuse kinnitusel on tuumakatastroofi tagajärgede likvideerimiseks kulutatud kümne aasta jooksul 15 protsenti rahvuslikust kogutoodangust ehk kokku rohkem kui 235 miljardit dollarit. Sinna hulka on arvatud nii kulutused kümnete tuhandete inimeste ümberasutamiseks kui ka suurele hulgale inimestele raviraha ja kompensatsioonide maksmine. Rängimad haavad polegi küllap mitte füüsilised, vaid inimeste teadvuses, kus Tshernobõli tagajärgi ilmselt likvideerida ei saagi.

üks tugevamalt kannatada saanud piirkondi Valgevenes on Gomel, kus tollased Nõukogude võimumehed eitasid igasugust õnnetust veel mitu päeva pärast seda, kui muu maailm juba asjast teadlik oli. Hiljem aga ei räägitud rahvale radiatsiooni tõsidusest.

Gomeli piirkonnas elas kaks miljonit inimest ehk umbes 20 protsenti Valgevene elanikkonnast ning tegemist oli ühe viljakaima põllumajandusalaga. Nüüd ei tule sealt peaaegu mingit toodangut, sinna veel jäänud inimesed on hirmust halvatud. Nad kardavad nii jääda kui lahkuda, veelgi rohkem aga abielluda ja lapsi saada. On vaid halvav ootus - millal ilmnevad radiatsioonist tingitud haigused.

Praegu veel ei näita statistika, et Gomeli piirkonna elanikud oleksid tõesti haigemad kui mujal endises Nõukogude Liidus elavad inimesed. Ise peavad nad endid ühe uurimuse järgi küll viis korda haigemaks, kui näiteks Tveri linna elanikud.

30 kilomeetri raadiuses Tshernobõlist on keelutsoon, kus ei tohiks ükski kõrvaline isik liikuda. Seal avanev pilt on muidugi kohutav - tühjad lagunevad majad, kokku kukkunud laudad, sovhoosikeskuste lõhutud akendega sööklad, kust kraanikausid ja muu tarvilik vara on laiali tassitud ning maha müüdud, pooleldi maasse vajunud autod ja traktorid. Paljudes majades seisavad veel närused riidedki nagide otsas, mõned nõud isegi laual ja potid riiulil, ajalehed laiali. Osas majades elavad siiski veel inimesed, mõnesse on tulnud ka uusi asukaid eelkõige Kaukaasia sõjakolletest.

Kümne aaasta jooksul on Ukraina võimud kaheksal korral otsustanud Tshernobõli lõplikult sulgeda, kuid ikka ja jälle ümber mõelnud. Tuumajaama sulgemine tähendaks viie-kuue tuhande töökoha kaotust piirkonnas, mis on niigi majanduslikult kokku varisenud.

Probleem sarkofaagiga

Kohe pärast õnnetust hakati tuumajaama neljandat plokki katma betoonsarkofaagiga. Purustatud reaktorini ehitati eraldi raudteeharu, ehituselt käisid läbi sajad tuhanded töölised kogu Nõukogude Liidust ning tööd lõpetati kuue kuuga. Kolmandast reaktorist eraldab purunenud neljandat kümne meetri paksune betoonsein. Sarkofaagi "elueaks" arvestati aga vaid 30 aastat ning sinna jäeti ka mõned augud, sest septsialistide hinnangul jätkub reaktoris põlemine ning gaasid peavad aeg-ajalt välja pääsema.

Viimastel aastatel on sageli juttu olnud, et sarkofaag tuleb asendada uuega, mis peaks vastu vähemalt sada aastat. Korraldatud on konkursse töötegija leidmiseks, kus on osalenud hulgaliselt välisfirmasid, kuid asi pole siiski paigast liikunud.

Eksperdid pole siiski ühel meelel, kui suurt ohtu praegune sarkofaag endast kujutab. Reaktori sees peaks praegu olema laavalaadne mass, kus toimuvaid protsesse on püütud stabiliseerida. Asjatundjate hinnangul võib kogu ehitis või mõned selle osad kokku langeda, eriti kui piirkonda peaks tabama kasvõi väikegi maavärin, mõni muu loodusõnnetus või suurem lennukatastroof. Reaktoris võib käivituda ohtlike tagajärgedega ahelreaktsioon, kuid seda peetakse siiski mitte kuigi reaalseks võimaluseks. Enamik eksperte ei pea sarkofaagi täielikku õhkulendamist võimalikuks.

KAIVO KOPLI