Kümme aastat Balti kaitsekolledÏit
Täpsemalt 25. veebruaril kümme aastat tagasi toimus kolledÏi inauguratsioon ehk sisseõnnistamine, mis tõi Tartusse kõrgeid külalisi nii Kadriorust kui ka Whitehallist, vahepealsetest kohtadest rääkimata.
Balti kaitsekolledÏi (Baltic Defence College – BALTDEFCOL) loomise lugu on aga mõnevõrra pikem. Seda tuleb vaadata laiemas plaanis ehk 1990-ndate keskpaiku kujunenud kolme Balti riigi ja meie lääne sõprade tormiliselt arenenud koostöövõrgustiku raames. Toona olid just lääneriigid need, kes neile omasema ratsionaalsusega soovitasid Eestil, Lätil ja Leedul teha kaitsealast koostööd tihedamalt kui tavalised heanaaberlikud suhted riikide vahel ette seavad. Põhjusi polnud tarvis kaugelt otsida. Olime ühtmoodi astunud välja raudse eesriide tagant, olime ühtmoodi väikesed ja ühtmoodi vaesed. Sellises olukorras oli mõistlik mitmekesi koormat kanda ja samm-sammult edasi liikuda. Üsna varakult sai kokku lepitud, et koostööd tehakse maal, merel, õhus ja hariduses. Sellest said alguse nn Balti projektid BALTBAT, BALTRON, BALTNET ja BALTDEFCOL. Nüüdseks on esimene neist neljast vahepeal viibinud varjusurmas ja sealt tagasi kutsutud ning ülejäänud tegutsevad edukalt ja pidevalt nii, et keel ei paindu neid praegu enam projektideks nimetama.
Käivitaja ja esimene ülem
Balti kaitsekolledži loomisest rääkides ei saa üle ega ümber brigaadikindral Michael H. Clemmeseni värvikast isikust. Loomult käivitaja ja heas mõttes sahmija, oli paljuski just tema see, kes käis ringi näpp püsti ja torkis tagant bürokraate, poliitikuid ja sõjaväelasi nii kolmes Balti riigis kui ka läänes. Legendi järgi olevat kolledÏi asukohana Clemmeseni sõelale jäänud Kaunas ja Tartu. Tartu kasuks otsuse tegemisel polnud vähetähtis linnas tugevamalt tuntav akadeemiline aura. Clemmesen, kes kolledži käivitamise alguspäevil teenis Balti riikides Taani Kuningriigi kaitseatašeena, oli hästi kursis siinsete oludega ja tal oli ligipääs otsustajaile. See oli määrava tähtsusega, sest varem polnud sellise mastaabiga rahvusvahelist organisatsiooni Balti riikes asutatud ega ole tänaseni. Kindralit jätkus kõikjale, olgu siis tegemist sisuliste, ohvitseride haridust puudutavate küsimustega või välisõppejõu tollilattu kinni jäänud veinikastiga. Michael H. Clemmesen oli ka kolledži esimene ülem. Üks olulisemaid sisulisi väljakutseid oli kooli ülemale kindlasti õppekava aluste muutmine seoses kolme Balti riigi NATO-ga lõimumisega.
Lehitsedes kolledži asutamisega samal ajal ellu kutsutud kooli toimetiste esimest numbrit, jääb silma toonase Rootsi kaitseministri Björn von Sydowi artikkel, mida punase niidina hoiab koos totaalkaitse. Balti ohvitsere koolitati esimesed aastad totaal- ja territoriaalkaitse vaimus, siis nõudis muutuv olukord mõttemallide muutust. Nii Eesti, Läti kui ka Leedu konstateerisid oma julgeolekupoliitilistes alustekstides, et kaitsemudeliks peetakse kollektiivkaitset. Nüüd ollakse jõutud niikaugele, et kolledži kursustest kõrgeim on läbinud NATO akrediteeringu kadalipu ja kuulub ühte kategooriasse kursustega, mida loetakse NATO kolledžis Roomas või mõnes muus väärikas sõjalises õppeasutuses meist lääne pool. Lisaks nimetatud kõrgemale sõjalise juhtimise kursusele on kolledži õppekavas kaks pikemaajalist staabiohvitseridele mõeldud kursust ning kursus, mis on spetsiaalselt tsiviilametnikele.
Julgeolek algab mõtlemisest
Tulles tagasi kümne aasta eest toimunud BALTDEFCOL-i asutamise juurde, on paslik meenutada sõnu, mis ütles avatseremoonial president Meri: „Julgeolek on kallis kaup ja julgeolekut ei ole kunagi liiga palju.” Selle põhimõtte järgi on ka kolledžit edasi viidud. Julgeolek ei tähenda pelgalt tanke ja hävituslennukeid, vaid algab mõtlemisest. Ohvitseride ja ka riigiametnike sõjaline haridus on üks olulisemaid, kui mitte olulisim julgeoleku alustala. Samuti võib julgeolekut mõõta sõprades. Koos on julgem. Praegu töötab BALTDEFCOL-is inimesi 12 riigist, koos õppuritega ulatub osalevate riikide arv üle 20. See on selge märk julgeolekust ja just sõjalisest julgeolekust.
Vaadates nüüd ringi kolme Balti riigi sõjalistes staapides ja kaitseministeeriumides, tasandeil, kus tehakse otsuseid, leiab vähe neid, kes poleks ühel või teisel moel olnud seotud õppetööga Balti kaitsekolledžis. Praeguse seisuga on kolledžist diplomi saanud 628 ohvitseri ja ametnikku ligi kolmekümnest riigist. Osalt sama oluline kui sõjaline haridus on võrgustik, mis neid inimesi seob.
Balti kaitsekolledži avamine kümme aastat tagasi oli märkimisväärne sündmus. Samal ajal peegeldas see värvikalt olukorda, millesse me end seadnud olime. Seda iseloomustab kõige paremini kurioosne vahejuhtum avamisele saabunud Suurbritannia kaitseministri, hilisema NATO peasekretäri lord Robertsoniga. Maandunud oma kaaskonnaga Tartu rahvusvahelisel lennuväljal, jäi Robertson Tartusse oodatust kauemaks, sest lennuväljal puudus lennuki tagasipöördumiseks tarvilik kütusevaru (tellimus oli esitatud gallonites, varutud aga liitreid silmas pidades) ning see tuli politseieskordi saatel Tallinnast kohale vedada, mis võttis tunde, sest maanteed kattis pidevalt juurdesadav lumevaip. Robertson, kes veetis harivad tunnid president Meri ja toona Tartu ülikooli raamatukogu juhatanud Peeter Oleski seltsis, sai alles lennuki pardal teada takistusest, mis teda külmas ja lumises Tartus kinni hoidis.
Sääraseid lõbusaid vahejuhtumeid leidub veelgi, kuid ükski neist pole pannud julgeoleku- ja kaitsevaldkonnas mõjukaid teadlasi, poliitikuid ega sõjaväelasi kahtlema, kas ja miks Tartusse tagasi tulla. Kolledžit peetakse unikaalseks näiteks riikidevahelisest koostööst ja ollakse seisukohal, et see peab nii ka jääma. Mida rohkem on kolledži töös osalevaid pooli, seda rohkem kogemusi ja teadmisi on võimalik tuua sõna otseses mõttes koju kätte.
Balti kaitsekolledži kümme aastat on möödunud nii õppimise kui ka õpetamise tähe all. Mida aeg edasi, seda kindlamalt näib kolledÏi positiivne märk kinnistuvat nii Balti riikides kui ka mujal.
Lõpetuseks sobib tänada kooli käivitajat ja esimest ülemat, sedasama kindral Michael H. Clemmeseni, kelle hea vaist ja eesmärgipärane tegevus on Tartusse toonud tükikese maailma, ja vaieldamatult seda paremat.
