Kuninganna Natalie
Iisraelis sündinud Natalie Portman (see on tema vanaema neiupõlvenimi, mida ta kasutab selleks, et kaitsta perekonda liigse tähelepanu eest) on üks neist ekraanikangelannadest, kelle jõudmine kinolinale annab hoogu müütidele sellest, kuidas ühel heal päeval, õigel ajal õiges kohas viibides võib jääda silma mõnele õigele inimesele ning et sealt edasi läheb kõik nagu iseenesest. Natalie oli 11aastane, kui jäi ühes New Yorgi pitsarestoranis silma Revloni esindajale, kes tundis kohe huvi, kas tüdruk pole huvitatud tööst modellina. Ei olnud, sest tüdrukut huvitas rohkem näitlemine, aga ometi viis see kohtumine selleni, et Natalie vanemad muretsesid talle agendi. Sealt edasi on kõik juba ajalugu, täis häid filme ja koostööd paljude väga tuntud tegijatega.
Seni on Natalie meie kinodes esinenud põnevusfilmis “Léon” koos Jean Reno ja Gary Oldmaniga, thrilleris “Pinge” Oscari-võitjate Al Pacino ja Robert De Niroga ning Tim Burtoni lavastatud mustas komöödias “Marss ründab!”, kus tegid kaasa Pierce Brosnan, Jack Nicholson, Michael J. Fox, Annette Bening ja paljud teised tuntud näitlejad. Kõik need, kes teda seni veel ei teadnud, nägid Natalied kuninganna Amidalana eelmisel aastal maailma vaadatuimaks filmiks osutunud ulme-eeposes “Star Wars: Osa I – Nähtamatu oht” (Star Wars: Episode I – The Phantom Menace), milles ta jagas ekraani Liam Neesoni, Ewan McGregori ja enneolematute (ning Oscarile kandideerivate) eriefektidega.
Sunnitud mässulisus
Draamakomöödias “Kuskil mujal” (Anywhere But Here) mängib ta Oscari-võitja Susan Sarandoni (“Surmamõistetu”) tütart, kes tahaks olla ükskõik kus, peaasi, et oma emast võimalikult kaugel. Nende suhted lähevad ainult hullemaks pärast seda, kui unisest väikelinnast tüdinud ema võtab kätte ja teatab oma mehele, et nad kolivad nüüd tütrega kahekesi Los Angelesse. Sarandon oli sedavõrd huvitatud Natalie saamisest oma tütre rolli, et lasi enda mõjuvõimu kasutades stsenaariumi muuta. Lavastaja Wayne Wang: “See film räägib lahtilaskmisest ja sellest, et tütrel peab laskma elada oma elu. Natalie on tegelikkuses väga distsiplineeritud, aga filmis on hetki, kui ta peab olema täis trotsi ja viha. See oligi tema jaoks filmi tehes kõige raskem, sest tal on hea enesevalitsus ja ta võtab kõike mõistusega, tal on teistest noortest raskem olla mässumeelne ja öelda: lase mul minna. Me pidime tegema üsna palju duubleid.”
Hea laps
Tegelikkuses on Natalie musterlaps, kelle suhted vanematega on praktiliselt ideaalsed ning vanemad on teda alati toetanud, minetamata seejuures reaalsustaju. “Mu vanemad on alati rõhutanud, et haridus on olulisem kui edu, raha ja kõik muu. Ma kasvasin üles, lugedes üle oma isa õla ja jälgides, kuidas ta eksamiteks valmistus. Vanemad on andnud mulle edasi armastuse õppimise vastu ja see meeldib mulle. See aga ongi põhjuseks, miks mul õppimine on alati hästi läinud.” Vanemate eeskuju on olnud Natalie jaoks kasulik ka muus kui õppimises. “Mu vanemad käituvad vastavalt oma sõnadele. Nad võivad mulle öelda, et ära joo ega tarvita narkootikume, sest nad ise ei tee seda. Meie vahel on sedasorti ausus, mida paljudel noortel suhetes oma vanematega pole.”
Võrreldes mitmete noorte kolleegidega, jätab Natalie oma jutuga mulje, et veel natuke ja tema kauni pea kohale tekib kiirgav rõngas. “Ma ei ütleks kunagi kellegi teise kohta, et see on halb inimene, kuna ta teeb midagi minust erinevalt, aga ma ise olen küll paras konservatiiv. Ma pole kunagi proovinud sigaretti, joonud ega tarvitanud narkootikume. Samas ei mõista ma hukka inimesi, kes seda teevad. Lihtsalt mul endal pole kunagi sellist mõtetki tulnud. Mulle ei meeldi eriti koolipeod. See on tegelikult üsna veider, sest mul on ju tegelikult palju rohkem täiskasvanulikke kogemusi: olen töötanud alates 11. eluaastast. Samas on väga palju sellist, mida paljud teised on kogenud, aga mis mulle täiesti võõras on.” Nataliel on vähemalt võimalus kõike seda mingil hetkel kinolinal läbi elada.
Kinos Kosmos märtsis
