Naine rassib roika raskuse all. Kinnitab selle oma ehitise külge. Mõni arvab, et naine on nõid. Teine peab hulluks, kolmas ütleb viisakalt: poolemeelne. Keegi ei aima, et roikamaja ehitava naise tegevus raiutakse kuldsete tähtedega nii Eesti kui maailma arhitektuuriajalukku. Kuigi unikaalsed roigasehitised on tänaseks paljuski hävinud, säilitatakse ja uuritakse nende pilte kui haruldast näidet Eesti vabastiilset arhitektuurist.

IGAVAD UKSEHINGED. Alguses oli Sigrid Saarepil igav. Kunstimälestiste Restaureerimise ja Projekteerimise Instituuti tööle sattunud neiu ei kujutanud ette, et pühendab kogu tulevase karjääri näiteks vaid uksehingede sisemise ilu ja ajaloo uurimisele. Teda tõmbas enam hullus. See, mis toimus väljaspool ametlikku arhitektuuri- ja kunstisüsteemi.

“Neid võib nimetada veidrikeks, hulludeks, naivistideks. Kõige paremini sobib aga autsaiderid. Ehk inglise keeles väljaspool olevad. Nad ongi väljaspool ametlikku kunstisuunda, aga samas on maailmas muuseume, galeriisid, kes vaid autsaideritega tegelevadki,” räägib Tallinna kunstihoones töötav Sigrid Saarep oma lemmikutest. Iga lause paneb ta silmad särama. Naises on kunstilist kirge. Käed teevad õhus ringe. Siis krabistavad veidrate teoste jäädvustustega pakis.

“Siirad, detailirohked, kommertsist kaugel,” kirjeldab Sigrid autsaidkunsti võlu. Just autsaidkunsti erilisuse eheduse ja siiruse pärast võttis Sigrid kümnendi eest koti, pani kotti odava seebikarp-fotoka ja hakkas mööda Eestimaad ringi sõitma, autsaidereid otsima.

VAPUSTAVAD ROIKAD. Oma retkedel jõudis Sigrid ka Vaike Lubi hiiglaslike kaheksa meetri kõrguste roigasehitiste juurde. “Vapustava mõjuga, unikaalsed,” kirjutas ta hiljem. Tänaseks on need paljuski juba hävinenud, vaid osa imelike majade alumistest korrustest on alles.

Vaike Lubi roigasmaju tabas mitmete teisegi Eesti autsaidkunsti teoste saatus. Tihtipeale on hävingu ja hävitamise põhjuseks teadmatus. Oskamatus hinnata eripärast, sest see ei mahu tavapärase kunstimõiste sisse. Oleme ju pärit ajast, kus tõmmati sirge joon: on kunst – ei ole kunst. Ühel päeval purustab keegi aeda püstitatud betoonkujud, sest need on imelikud. Keegi lükkab ümber veidra ehitise. Keegi viskab ahju tööd, sest arvab, et need on koledad...

On ka teisi arusaamu. “Astudes eluruumi, mille sisutus järgib punktipealt stiilimalli, leitakse end inimese olukorrast, kellele teda huvitava teate asemel on sokutatud grammatikaõpik,” leiab Juri Lotman isikupärast loomet kiites. See mõte sai Sigridi autsaideritenäituse “Vaba stiil” motoks.

ERILISED INIMESED. “Kõik autsaiderid, kellega kohtusin, on nii säravad, nii huvitavad, kui oma töödest räägivad,” jutustab Sigrid. Ta meenutab, et Sangaste kandis püstitas Leida Alliksaare oma õue puust samblast ja riidest loomakujusid, ta koduseinad olid aga kaunistatud loodusmaalidega. “Imetlusväärne stiilitaju,” nendib Sigrid talunaise tubade seinamaalinguist rääkides.

Sarnaseid kohtumisi on Sigridi mälus kümneid. Autsaiderite puhul on nende elu ja arusaamad tihti töödega samaväärselt hinnas. Hoolimata sellest, kas isehakanud kunstnikud ehitavad, modelleerivad või joonistavad.

Kõige veidram veidrike loomingu juures on see, et Suur Kunst ei pruugi sugugi sündida vaid valitud kunstnike ateljeedes. Suur Kunst ei pea maksma miljoneid. Ka naabrimehe tagaõues, kus peenarde rohimisest tülpinud pereisa betoonist kuradeid valab, luuakse kunstiajalugu.

AUTSAIDERITE MUUSEUM. Sigridil on unistus, senini vaid unistuseks jäänudki. Ta teab, et Suur Raha liibub kunstist pigem suure kaarega mööda kui et tuleb ligi. Mis siis veel rääkida autsaidkunstist, mille pea ainuke uurija Eestimaal ta ise on.

Leiaks raha, riputaks pildid Internetti üles, ütleb Sigrid. Säratab silmi. Või teeks veel ühe näituse. Sõna muuseum ei julge Sigrid suhugi võtta. See kõlab liiga ilusasti, et kunagi tõeks saada. Kuigi just mõnele Eestimaa väikelinnale võiks autsaiderite muuseum anda oma kordumatu aura. Põhjuse, miks rahvas üle ilma just sellesse punkti tuleb.

Sigrid toob näiteid viimasel ajal Eesti Päevalehes valgustatud autsaideritest. Meestest, kes ehitavad pudelitest maja või siis äravisatud kraamist hiigelvalgusteid. Kindlasti oleks neil unistuste galeriis oma kindel koht.

Sigridi selja taga on hiigelsuur foto metsa kivi otsa ehitatud palkkabelist. Ehitajaks on paljudele tuntud ja paljudel avalikel üritustel nähtud habemik taat, kes alati risti kannab.

Sigrid räägib, kuidas ta Franciskusega kohtus ja kuidas Franciskus kuuse otsas palvetamas käis. Ja ta ilmad säravad jälle. Ka Franciskuse metsakabel on hävinud. Kas selline ongi erilise kunsti saatus?

Teatage autsaideritest:Rein Sikk: sikk@estpak.ee, 05012487Sigrid Saarep: dirgis@hot.ee, 6442818