Kunstnik Ave Nahkur ja muud loomad


"Kui ma pisike juntsu olin, oli mul kodustatud vares. See on maailma kõige lahedam koduloom, õigemini lind, keda ma tean," kilkab kunstnik Ave Nahkur ja tirib külalised kättpidi suure kasti juurde, kust vaatab vastu väike varesepoeg.

Linnu on nimetanud Ave eesti joonisfilmi "Lotte reis lõunamaale" tegelase järgi Pipoks. Pisike Pipo ajab Avet nähes kohe noka pärani ja kraaksatab tervituseks. Ka Ave on saanud sama multifilmi ühe kangelase järgi endale nime - doktor Ave, see naljakas jänes, kes kõik vigased loomad koju kokku korjab ja neid tohterdab.

Pani vanaema kuldhambad pihta

Varesepoeg Pipo lennanud vastu Ave Aegviidu tee äärde jääva suvekodu köögiakent ja lebas oimetuna maas, kui Ave ta leidis. "Kodustan ta nüüd ära. Vares on väga tark lind. Kõva tegija. Mul lapsepõlvekodus oli vares, kes tegi küll igasugu vigureid. Ta oli mu kõikidest pudulojustest kõige värvikam kuju. Kõige sümpaatsem. Varestele meeldivad ju igasugused läikivad asjad. Minu vares pani klaasi seest vanaema kuldhambad pihta," meenutab Ave oma Põltsamaa provintsis elanud lemmiklinnukest.

Kunstnikust loomaarmastaja taskud olid lapsepõlves alatihti kõiksugu mardikaid ja vihmausse täis. Enam ta küll niisugust kanaema ei mängi, kuid looma- ja linnuarmastus on tal siiani säilinud. Ta ei salli,

kui inimesed pesadel linde segama kipuvad, seepärast riputas ta koduaias üles sildi:

"Vaikust. Siin elab rähn Ruudi", et keegi rähniperet hirmutama ei läheks. Ave räägib, et rähnipojad õpivad praegu lendama ning varsti võib jälle mõni minestades maha potsatada.

Möku sai Eesti meistrilt pojad

Ave uue maja ehk vana kõrtsihoone ümber käib suur sagimine. Kunstniku elukaaslane, mööblitisler Imre veab käruga prahti hunnikusse ja kirub, et iga päev tuleb kilode kaupa klaasikilde maa seest välja. "Tööd on siin teha veel mega-palju. Kui kiiresti selle valmis saame, oleneb rahast," räägib Ave ja lisab, et kõrtsi nad küll oma suurde majja teha ei kavatse. Teevad hoopis suure puidutöökoja ja galerii. Praegu on maja ja õu nagu kodutute loomade varjupaik.

Maja taga väikses aias vahivad suu ammuli neli inglise buldogipoega - Uuno, Väino, Tähti ja Õie. Kutsikate ema Möku sai Eesti meister Bertilt need lapsukesed neli kuud tagasi. Ühtki kutsut pole tänaseni ära müüdud, kuna nende hinda ei saa klubi määruse tõttu lasta madalamaks kui 16 000 krooni. "Ilmselt on oht, et nad jäävad kõik meile, kuigi esialgu tahtsime vaid kaks koera jätta. Aga ongi tore," arvab Ave ja ei kurvasta sugugi, sest talle need kutsad hirmsasti meeldivad.

"Mõtlesin, et jätan isased endale, aga paistab, et emased on hoopis parema iseloomuga," arutleb kunstnik. Emased olevat suuremad koduhoidjad. "Varem oli meil isane peni, see pani iga kord, kui jooksuaeg, eide poole vehkat, terveks nädalaks," ütleb Ave, et ei tahaks enam naabritele probleeme kaela tõmmata.

Unenägusid saadab öömuusika

Kas koerad, vares ja rähn on Ave kogu koduloomade kaader? "He-he-hee. Kass jäi meil Vikipalu majja, rohkem koduseid elajaid tõesti pole, aga meiega pesitseb ühe katuse all veel sadakond pääsukest. Ja õues elab sisalik Luule. Ma ei ole kindel, kas ta emane on, aga ikkagi Luule," räägib Ave.

Pääsukestele pole kunstnikepere veel nimesid jõudnud panna, sest neid on liiga palju ja üksteisest raske eristada. "Meil on majas juba öösel kella kolmest üks äge taustamuusika. Hirmus sidin ja vidin käib," naerab Ave ja tunnistab, et nad on sellega juba harjunud.

Greta Kaupmees

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare