"Kurat, 11 000 aastat tagasi oleks isegi siin elanud!"

LODJA Auk. Meetrit poolteist lai. Paari käelaba jagu liiva, kümmekond sentimeetrit mulda, allpool savi. Pea kohal veel meetri jagu Pärnu jõe liivast kaldaseina.

Ühesõnaga – ei midagi erilist. Kui teeline ka mõistaks õiges kohas jõeäärsete puude vahelt läbi põigata, ei paneks ta seda auku tähelegi või arvaks, et keegi on sealt enne kalaleminekut usse otsinud.

Arheoloog Aivar Kriiska (35) arvanuks kümme aastat tagasi niisamuti. Musta kivitüki kohta, mida ta hellalt peos hoiab, öelnuks ta siis "kivi".

Nüüd ütleb ta kivitüki kohta "nukleus" ja asetab selle korralikult pappkarpi teiste kivi- ja luukildude vahele, et need siis Pärnu muuseumi viia.

Mullatriip meie jalge ees tähendab 11 000 aastat ajalugu.

Kallid lugejad Pärnus, Haapsalus ja Kuressaares – teie kodu kohal lainetas sel ajal meri. Tallinnas Toompeal näksisid põdrad rohtu ning Järvamaad kattis nii tihe mets, et üksi inimene sinna jalga tõsta ei söandanud.

Kui 11 000 aastat ööpäevaks kujutleda, võiks tänavu 50. juubelit pidav inimene teatada, et ta sündis kuus minutit enne südaööd.

ARHEOLOOGI UNEHÄIRED. Neljapäevaks on Aivar Kriiska viimase kahe ööpäeva jooksul maganud seitse tundi.

Kui ta pühapäeval jõekaldale kaevatud august paksu liiva alt huumusekihi ning teisipäeval sealt lõpuks ka esimesed kiviaegsed leiud avastas, ei tulnud tal esialgu lihtsalt und. Lamas öösel voodis ja mõtles, millega on hakkama saanud.

Kolmapäeval helistati peaministri büroost, et Laar soovib tähtsa avastuse teinud mehega kohtuda. See öö kulus selleks, et Toompeale kaasa võetavat näitust ette valmistada.

On kaks ajapiiri, mille vahel Lodja pidi asustatama. Kõigepealt 9600 eKr: siis kadus selle koha pealt järv. Teiseks 9000 eKr ehk see aeg, mil meri koha üle ujutas ja poolteist tuhat aastat hiljem taandudes paiga paksu liivakihiga kattis.

"Nad võisid olla kõike, aga vee all nad elada ei saanud!"

9000 eKr on aeg, kust pärineb seni teadaolev vanim Eesti asula, viie kilomeetri kaugusel asuv Pulli. Kuid miski – Kriiska nimetab seda tagumikutundeks – ütleb talle, et Lodja peab olema Pullist vanem.

Kui Lodja oleks Pulli-aegne, oleks see vanim mere-äärne asula Eestis. Kuid avamere ääres sel ajal teadaolevalt ei elatud.

KÕNELESID, EI URISENUD. Mis elu siis elati Pärnumaal, 11 000 aastat enne meid?

Välimuselt sarnanesid nad meiega, ei olnud neil enam tihedat karvkatet ega lasknud nad kiiremini liikumiseks vahel neljakäpukil edasi. Ka urisemise olid juba ammu kõne vastu vahetanud.

Läti alalt leitud matused lubavad oletada, et isegi kasvult olid nad meiesugused. Mõni aeg hiljem muutusid inimesed veidi väiksemaks, et siis taas sirguda.

Oskasid teha kõike endale vajalikku, looduses hakkama saamises andsid meile kindlasti silmad ette.

Ehk ainult räpakamad olid, kui meie ajal kombeks.

Elasid tõenäoliselt kolme-nelja pere kaupa gruppides, peres arvata viis kuni seitse inimest. Kui hästi läks, nähti ka lapselapsed ära, sageli aga mitte: elu tol ajal polnud kerge, kuid oli lühike.

Muidugi saadi ka lapsi varem kui praegu. Kaasa leiti naabrite juurest, nõnda tekkisid tihedamad sidemed ühes kandis elavate gruppide vahel.

Kojad tehti lattidest ja kaeti siis kasetohu või loomanahkadega.

Elukohaks valiti suurema jõe kallas, sest vett mööda liikuda oli märksa hõlpsam kui metsas ragistada. Liiati andsid veekogud põhitoiduse.

LEIDUDE EEST ÕLUT. Pärnu jõest on kiviaegseid leide välja toodud vähemalt sada aastat. Vahepeal tasus Pärnu õllevabrikandist harrastusarheoloog leidjatele õllega. Nii ilmus veel pärast sõdagi hommikuti muuseumi ukse taha kohalikke mehi, kivikild peos, ja pärisid, kas õlut saab.

Et jõel peab leiduma veel vanu asulakohti lisaks Pulli külale, teati samuti ammu – leitud polnud seni aga midagi.

Kriiska leid on samuti mitme kokkulangevuse tulemus.

Kõigepealt tegi Kristjan Teiter kevadel Tartu Ülikoolis magistritöö, kus joonistas arvutiga Edela-Eesti muinasaegseid rannajooni.

Siis läks Pärnu 10. klassi koolipoiss Lauri Mikkelsaar septembri lõpus jõe äärde ja leidis sealt ühest otsast teravaks ihutud luutüki ja nukleuse, mis tähendab tööriista tegemise tootmisjääki.

Kriiska uuris parajasti kodus Teiteri kaarte, kui Mikkelsaare leiust kuulis. Tõmbas siis tunked jalga ja läks kohale. Esimese korraga leidis temagi aastatuhandeid jões vedelenud tulekivi- ja luutükke.

Nii lihtsalt käibki?

Kriiska kutsub meid jõekaldale demonstratsioonesinemisele. Siin ja praegu sündigu ajalugu!

Fotograaf Rauno tõstab lootusrikka näoga maast paraja lutsuviskamise kivi. Mina teen tennised üleni saviseks.

Ning siis kummardub Kriiska ise ja surub sõrmed kaldamudast paistva kühmu taha.

Nüüd!

Lauajupp.

KÕIGE TÄHTSAM ON SÜSTEEM! Kui Aivar Kriiska üliõpilasena Tartu kesklinnas väljakaevamistel osales, mõtles sõber talle nalja teha, oksüdeeris laboris ühe tina-Kristuse ja toimetas selle õhtul salaja kaevekraavi.

Hommikul hakkasid Kriiska käed leidu nähes värisema: kas tõesti nii hästi säilinud kuuesaja-aastane krutsifiks?

Eesti umbes 150-st leitud kiviaegsest asulakohast on Kriiska juhtinud 53 väljakaevamist. See tähendab, et rohkem kui kolmandik asulatest on leitud viimase kuue aasta jooksul.

Nüüd võib Kriiska Joosep Tootsi kombel sõrme püsti tõsta ja öelda: kõige tähtsam on süsteem!

Kui varem leiti muinasasulaid kas juhuslikult või pikkade tühjade kaevamiste järel, siis tema uurib enne kaartidelt maastikku, prognoosib ranna kõrgust eri aegadel ning lööb alles siis labida maasse.

Ent on veel üks asi, mille järgi võib vana asulakoha ära tunda.

"Kõik need kohad on rajatud sinna, kus tunnen, et, kurat, siin võiks isegi elada!"

Kriiska astub sammu august eemale ja näitab: seal oli 11 000 aastat tagasi meri, siin kena neem, sinna ehitaks suvila, sealt oleks hea ujuma minna, seal kena lõket teha...

Teisel kaldal kollendavad kased, päike hakkab loojuma ning kalad löövad jões lupsu.

Vapustav sügis.

SAMAL TEEMAL

Uus süsteem pikendab ajalugu

Kel kooliraamatutest kiviaegse Pulli asula vanusena meelde jäänud 7500 eKr, ei pea süüdistama kehva mälu või valelikke õpikuid: viimastel aastatel arheoloogias kasutusele võetud uus meetod muudab teadmisi varasemate leidude vanusest.

Varasemad arvud saadi radiosüsiniku meetodil. Süsiniku kogus näiteks loomaluudes väheneb pärast organismi surma kindla aja tagant poole võrra, nii on leiu puhul võimalik surma aeg kindlaks määrata.

Viimastel aastatel on aga Ameerikas pikaealiste puude aastarõngaid arvestades avastatud radiosüsiniku meetodi viga, mis suureneb sedavõrd, mida kaugem on leid. Näiteks leid, mida seni loeti 9500 aasta vanuseks, saab nüüd uueks eaks 11 000 aastat, varem 5000 aastat eKr toimunu loetakse nüüd tuhat aastat vanemaks.

Lodja asula täpne vanus selgub pärast uuringuid, mida Aivar Kriiska soovib teha paralleelselt nii Eestis kui ka Rootsis. Vähemalt kolme erineva uuringu jaoks tahab ta dateerimisele saata leitud luutüki, õietolmu ja mõne muu taimejäänuse.

Kui nende uuringute vastused käes ning uute kaevamiste jaoks õnnestub raha leida, algavad Lodja asulas põhjalikumad tööd järgmisel aastal.

Seda, kui palju Pärnu ja Reiu jõe ääres üldse kiviaegseid asulaid leiduda võib, ei oska keegi öelda. Ajani, mil Eesti jääst vabanes, on praegustest leidudest veel paar tuhat aastat varu.