Kuus poliitikut, kes ei tunne nooti
Ilmselt seetõttu õnnestus Kanal 2 „Poliitbändi” reality jaoks sundida muusikat tegema kuus poliitikut, kes muidu nootigi ei tunne. Tõsielusarjade kunn Filmimees („Naistevahetus”, „Üksikvanem otsib kaaslast”, „Maamees otsib naist”, „Lihtne elu” jne) on nüüd astunud sammu kõvade teemade pehmitamise poole. Ehkki reedeõhtusel menuajal eetrisse minev sari „Poliitbänd” lasti lendu suhteliselt tagasihoidliku reklaamikampaaniaga, on tal igal juhul lootust vaatajaarvudega ETV „Valimisstuudiole” ära teha. Kui „Valimisstuudio” meenutab poliitikute suulist eksamit meediale, kus põlve värinal erakonna programmi üles öeldakse, siis „Poliitbänd” üritab ontlikkuse ahjuroobi alla neelanud poliitikuid lipsu ja loosungite tagant välja sulatada. Mehed ise muidugi loodavad ka loosungite peale, aga kel seepeale tekkis plaan näpud kurku ajada, sel tuleb pettuda. Kohati pole see mingi naljategemine, vaid kaurismäelikult tõsine plaan vanemad mehed kuu jooksul lavakõlblikuks bändiks vormida.
Vesi poliitilise süütuse veskile
Mõneti on see ebavõrdse staarimääraga seltskond. Pole ju tegu kuue ülikonnas kivinäoga, kes seni kusagil on sussi sahistanud. Neli neist on staarid, kellest Kroonika niisamagi kirjutab. Seetõttu on see saade üks suur veelaviin rahvaliitlase Taavi Pirgi veskile. Või siis reformarist parlamendi pesamuna Kalle Pallingu veskile, kes oma justin-biberliku tuka alt piilumisega võiks kaunistada iga poistebändi, kui aga reformilik uhke pintsak ja kergelt kange olek millegi eakohasema vastu vahetada. Vastukaaluks saate keskealisele ja kiilale „menpauerile” oleks noorte naisvalijate jaoks poliitnunnusid isegi rohkem võinud olla. Kindlasti on saade abiks omaenda poliitikuimago kujundamisel ka režissöörist laulutähele Artur Talvikule, kelle poliitiline neitsilikkus veel murdmata.
Esimese saate nauditavaim hetk oligi roheliste vabatmehele Talvikule õpetust andnud parlamendihaide Erki Noole ja Aivar Riisalu monoloogid. Noole sõnad naiivsusest võiks suisa kuldses raamis seinale panna. Kuue tundmatu poliitbroileri ponnistused muusika vallas oleksid muidugi olnud südantsoojendavamad kui showbusiness’is karastunud vanade kalade omad. Ka tõsielusarja efekt oleks sealjuures olnud suurem ja valimiste-eelne kõik-müügiks-maik väiksem. Aga kes neid tagumise rea mehi ikka vaadata viitsiks, sest ega „Riigimeeste”-sarnast kildu ei rebi ka kõige lollim broiler iga päev. Saati siis viis nädalat järjest. Üsnagi soliidselt sooritatud ameerikaliku infoteinmendi supis keevad nii popmuusikud, kellele bänd tausta teeb (Ines, Tõnu Aare, Ivo Linna) kui ka arvestatavad pilliõpetajatest muusikud (Raul Vaigla, Ain Varts, Toomas Rull, Sergei Pedersen).
Tõsist muusikategemist ka
Nii armas on vaadata, kuidas laia lõuaga poliitikutest saavad koolipoisid, kes kõrvad lontis muusikakooli kitarri- või klaveritundi lähevad. Ainult „Poliitbändi” optimistlik juht Antti Kammiste, kes saatejuhina on kindel valik, jääb jutukate staaride ohjeldamisel hätta. Igal juhul rivistab Tõnu Aare mehi palju jõulisemalt. Ilmselt jõuab asi formaadi arenedes ka mõne SS-magdaliku madaami piitsavibutusteni. Äriprojektina on saade suurepärane, pluss veel boonus, et saate lõpuks saab iga mats haugata oma suutäie lõppkontserdile piletit ostes. Need on juba müügil. Aga eks valmiste eel saab vana tähendamissõna selle kohta, et kui jõud on taga, on ka kana lind ja lendab mesipuusse, veelgi näha. Bändis on igal juhul eneseületamist sama palju kui „Robinsonides” ning killu rebimist sama palju kui „Jürgensonides”.
