Läänemeri ahvatleb migrante

Võõrad leiavad liigivaeses meres oma nurgakese

Kui mandrijää 10 000 aasta eest siitmailt taandus, ilmus mere kaldale inimene. Ning siiamaani saabub Läänemere vetesse üha uusi elukaid, keda siin varem imeloomadeks peetud. Läänemeres on praeguseks leitud üle 40 võõrliigi. See on suur arv, võrreldes pärisasukatega, keda olenevalt laiuskraadist elab siinses meres viiekümnest tuhandeni.

Merestunud paisjärv

Kui inimene esmakordselt siinse mere äärde jõudis, polnudki see tõeline meri, vaid hiiglaslik järv. Inimest ootasid siin ees viigerhüljes ja merihärg. Järve kallastel laius tundra oma vaevakaskede ja pajudega ning mõne männijussiga, mille vahel põhjapõdrad ja hundid omi asju toimetasid. Aastal 8213 enne Kristust sulas paisjärve ookeanist eraldav viimanegi tõke ning meie mere pind langes 30 meetrit madalamale.

Maakoore kerkides eraldus meri 9300 aasta eest veel korraks ookeanist, et tuhande aasta pärast jälle läbi murda ning 20 meetri võrra alla langeda.

Läänemere ühendus maailmamerega on jäänud põgusaks siiani, mistõttu selle sisemere vesi on kuni 10 korda magedam kui maailmameres. Vesi püsib siin enne vahetumist tervelt veerand sajandit. Viimati tungis Põhjamerest läbi Kattegati väina sisse 300 kuupkilomeetri jagu soolast vett 1993. aasta jaanuaris.

Kuid suhteliselt magedas ehk riimveelises meres ellu jääda pole ühel soolasema vee asukal lihtne. Elusrakkude soolasisaldus on arengu käigus reguleeritud maailmamere soolasisalduse põhjal. Kui ümbritsev keskkond on soolasem, võib see rakud kokku litsuda, kui aga magedam, siis võivad rakud lõhkeda.

Et Läänemere kui tõelise mere ajalugu ulatub vaid seitsme aastatuhande taha, pole siinsed looma- ja taimeliigid arenenud millekski eriliseks, vaid kujutavad endast sisserändajaid nii põhjast kui lõunast. Arktilistele reliktidele viigerhülgele ja merihärjale tuli seltsiks põhja poolt ahven ja linask, lõunast koha ja viidikas. Tulid, nägid ja pikapeale muutusid kohalikeks elanikeks.

Ohtlik külalislahkus

See seletab, miks Läänemere liikide arvukus on nii väike, võrreldes kasvõi Põhjamerega. Ühelt poolt on tulnukal siin kerge oma nurgakest leida. Teiselt poolt aga pole kerge kohaneda nii mageda ja kohati väga hapnikuvaese veega. Appi on tulnud inimene.

"Iga elusolend seirab oma ümbrust ning mõnele võivad muutunud elutingimused isegi meeldida," ütleb Turu ülikooli Åbo Akademi professor Erkki Leppäkoski. Selliste oportunistide näiteks toob teadlane hõbekajaka ja hulkharjasussi, kelle arvukus on viimasel kümnendil jõudsalt kasvanud. Tulnukatele meeldivad sadamad, reoveetorude suudmed, kalakasvatused.

Külalislahkus on tore asi, ent vahel hakkab külaline vanadele olijatele oma kombeid peale suruma. Veisikirbuliste sissetung näiteks mõjutab otseselt räimesaaki, sest migrant sööb endasarnaseid kohalikke, jättes räime toidulaua kesisemaks. "Inimene mõtleb, et tulgu, mis see pisike loomake meile ikka teeb," ütleb mereökoloog Jonne Kotta tillukese hulkharjasussi kohta. Kuid võõrast merest pärit uss tõrjub välja kohaliku hulkharjasussi, keda säinas ja särg söövad, ja kaevub neist sügavamale merepõhja, nii et kala ei saa teda kätte. Ja kala jääb lõpuks meres vähemaks. Läänemere ökosüsteem on habras, kõik on kõigega seotud ja uue tulnuka poolt tekitatud muutused sageli ettearvamatud.

Üht-teist võib mujalt maailmast leitud näidete varal siiski ennustada. Üllataval kombel on Põhja-Ameerika Suure Järvistu elustik Läänemere omaga sarnane. Mõned kalaliigid nagu koha, ahven, lõhe, haug ja ogalik on lausa ühised. Kaspia tulnuka rändkarbi vallutuse tulemusena muutus kogu Suure Järvistu ökosüsteem. Hakkasid vohama sinivetikad ning kaldale uhutud teravad rändkarpide karbipoolmed peletasid randadest eemale suplejad.

Evolutsioon päise päeva ajal

Sedasama Kaspia mere rändkarpi on viimastel aastatel leitud mitte ainult Pärnu lahest ning suurematest Eesti järvedest ja jõgedest, vaid see on jõudnud Soome lahe idaossa. Stockholmi alt Viiburi lähistele kolimiseks kulus rändkarbil küll kaheksa aastakümmet, kuid nüüd on kõik strateegilised paigad hõivatud ja rändkarbirahvas saab rahulikult paljuneda.

Veel ei lähe Eesti supelrandades tarvis kummisusse kaitseks teravate karbipoolmete vastu. Tulnukatelegi on meie meres veel piisavalt ruumi. Läänemere keskosas, Ojamaa saarest idas asub Euroopa suurim kõrb. Sealkandi pindmistes vetes elutseb vaid 70 loomaliiki. Ent põhja lähedal soolasemas ja hapnikuvaeses vees elu ei kohta. See kõrb võtab enda alla neljandiku mere pindalast ja ootab julgeid ning tugevaid asukaid. Sest tugev ja julge peab üks Läänemere kodakondseks saada tahtev elukas olema. "Paljud loomad on kohastumise eest Läänemeres maksnud suurema stressiga," ütleb Leppäkoski. Kuid siiani pole Läänemeres ükski loomaliik välja surnud, kui grööni hüljes välja arvata. Läänemere omaenda liikide välja arenemine toimub meie endi silme all.

Meie väike kalameri

Kui Läänemeri Baikali järve auku kallata, siis see päris täis ei saa. Pindalalt on meie meri tuhat korda pisem kui maailmameri. Kuid siit saadakse tervelt sajandik kogu maailma kalasaagist. Läänemere taolisi riimveelisi ehk suhteliselt magedaid meresid on maailmas vähe ja meie meri on neist suurim. Kohastunud liike on siin napilt, ent need tunnevad ennast hästi.

Vesi on Läänemeres kihistunud. Mere nooruse tõttu on ökosüsteem lõplikult välja kujunemata ja kergesti mõjutatav näiteks inimese tegevuse poolt. Läänemere vesikonnas elab 70 miljonit inimest.

Läänemere kalade asurkonnad on üksteisest sõltuvuses. Kui läheb hästi tursal, siis on kibedad päevad kilul. Viimastel aastatel on räimevarud pidevalt kahanenud, tursavarud on suhteliselt madalal tasemel, kilu aga elab lahedalt ja arvukalt.

Läänemeri on varemgi kaladest tühjaks püütud. 16. sajandil, mil rahvaarv mere kallastel jõudsalt suurenes, tehti nii puhas plats, et tollaste püügivahenditega polnud enam merele mõtet minna. Hüljeste jaoks oli katastroof vintrauaga tulirelva leiutamine. Kahe maailmasõja vahel vähenes hall- ja viigerhülge arvukus kümme korda.