Lacuna Coil kostitas oma briti fänne akustilise setiga
26. oktoober.
The Scala. London
Naised ja heavy metal on olnud viimasel ajal nende mõistete kõige laiemas tähenduses – vähemalt erialases meedias – tähelepanuväärne jututeema. Soomlaste Nightwish otsustas anda potkut kauaaegsele lauljatarile Tarja Turunenile, ning vaatamata esialgsetele kinnitustele, et “halba verd” fänne kurvastanud uudis bändiliikmete veenides keema ei aja, kostab igasuguse sisuga avaldusi mõlemast leerist. Metal on nüüdsest küll ühe tähelepanuväärse naise võrra vaesem, ent seda enam võivad ülejäänud ennast järjest tihenevas konkurentsis kindlamalt tunda. Piltilusad kaunitarid higiste meestehordide ees juukseid loopimas ja kriiskavate kitarride keskel häälitsemas pole tingimata igapäevane asi, kuid nii Nightwish või Arch Enemy, ennekõike aga Lacuna Coil on vähemalt väljapoole dogmaatilisena paistvat metal’i maailma hooga muutmas. Paremaks kindlasti, ent kas ka naiselikumaks, on juba omaette teema.
Pole küll mingi ülearu revolutsiooniline mõte, aga metal’i olulisemaid atribuute on tema rahvusvahelisus.
Kontsert välja müüdud
Itaalia bändi Lacuna Coili Londoni kontsert oli välja müüdud juba kuid enne toimumist. Pommidest mõne aja eest halvatud Kings Crossi jaama vahetus lähetuses helesinise neoonreklaamiga oma asukohta kuulutav Scala ei ole muidugi maailma suurim kontserdipaik, ent kindlasti ka mitte väikseim. Ning just siin avaldub eriti hästi metal’i teine kriitiline atribuut: kohati peaaegu paaniline hirm enda “mahamüümise” ees, ükskõik kui banaalselt see ei kõla.
Metal distantseerib end meinstriimist väga selgelt, isegi siis, kui ta ise meinstriimiks muutub. Raadiosõbraliku ning omamoodi totalitaarse (sic!) soundi poolest tuntud Lacuna Coil alustas oma käimasoleva tuuri kõige olulisemat esinemist (nii nimetavad oma Londoni kontserte enam-vähem kõik bändid) kaunis ootamatult: dramaatilise avapaugu asemel kostitas bänd oma brittidest fänne akustilise setiga, mis tegi omas intiimsuses ehk liigagi julge sammu lihtsa kuulaja “südame” suunas. Cristina Scabbia ja Lacuna Coili teine laulja Andrea Ferro said akustiliste kitarride saatel oma “vokaalsetel võimetel” ehk rohkem särada lasta, ent asi pole ju kellegi võimetes, või mis? Rekordilised kolmveerand tundi pärast akustilise seti lõppu täisvarustuses lavale naasnuna oli Lacuna Coil kümme tuhat megavatti elektrilisem, kuid kontserdi olulisusest tingitud närv ja akustilisele setile järgnenud pingelangus näisid itaallasi kammitsevat.
Kahtlemata on mikrofoniga vastu rinda taguv ja lava muretult valitsev Scabbia kõige karismaatilisem (loe: atraktiivsem) naine tänases metal’is, kuid hitid nagu “Daylight Dancer” või “Heaven’s A Lie” ei võitnud elavast esitusest just ülearu palju. Mõned peagi ilmuvalt uuelt Lacuna Coili albumilt mängitud verivärsked lood andsid lootust, et järgmine kontsert bändile nii tähtsas linnas, millal iganes see siis ka ei toimu, saab igas mõttes
elektrilisem olema.
