Lahendamata probleemid pidurdavad e-valimisi
Et e-valimiste tarbeks tuleb seadusesätted paika panna, seda kinnitab uue võimuliidu ühislepe. Seadusloojad visandavad, et valimistepäeval endal kodanikukohust arvuti taga täita ei saa, küll aga võiksid valijad edaspidi anda oma hääled arvuti kaudu eelvalimistel. Mihkel Pilving keskvalimiskomisjonist räägib, et praegusel hetkel näib elektrooniliste valimiste mõte veel siiski pisut toorena ja seda just tehnilistel põhjustel.
“Infotehnoloogiliselt me oleme küll arenenud, aga paraku üle maailma ja meil spetsialistid siiski kahtlevad selles küsimuses ja leiavad et kaasaegse tehnoloogi taseme juures on see liiga varajane,” selgitab Pilving.
Et arvuti teel valimisi läbi viia, peab ka ID kaardi projekt jõudma senisest palju kaugemale, kaardilugemismasinad tuleks sel juhul üldiseks muuta ja heakskiidetud digitaalallkiri vajab veel ajatemplit, mis näitaks signatuuri andmishetke.
Pilving valgustab, et praeguseks on e-valimiste võimalikkuse teemal valminud kaks uurimust. Üks neist hindab, et arvuti taga on võimalik hääletada kõige varem alles 2006. aastast. Teine aga prognoosib, et katsetada võiks seda varemgi, kuid seda ainult pilootprojektina mõnes pisemas omavalitsuses. Sel juhul ei saa aga välistada võimalust, et valimistulemused tühistatakse.
Elektrooniliste valimiste kavades pannakse praegu kahtluse alla ka põhimõte, et valija saab valimistel hääletada vaid üks kord. Mõned spetsialistid on soovitanud, et valijal peaks jääma protestimisvõimalus, sest kodustes tingimustes hääletades ei saa välistada hääle väljapressimist. “Meie ju ei tea, et kui valija kodus hääletab, siis kes teda mõjutab. Siin on pakutud teist teed, et valija saaks ka oma häält muuta. Kui mingi keegi mõjutab teda, siis teises kohas nende valimiste päevadel läheb ja hääletab uuesti, “ lahkab ta töövariante.
Eestimaa Rahvaliit on üks poliitilistest jõududest, mis seisab e-valimiste algatusele kindlalt vastu, sest nende hinnangul ei ole see piisavalt turvaline. Kõigepealt tuleb ikka kindlaks teha, et igasugune valskus on välistatud, alles siis võib algatusele heakskiidu anda, arvab erakonna liider Villu Reiljan: “Igasugused võimalused pettuseks ja valimistulemuste moonutamiseks on liiga suured ja kulud nende ärahoidmiseks samuti liiga suured. “
Reiljan meenutas hoiatava näitena viimaseid USA presidendivalimisi, kus võitja väljaselgitamiseks kulus nädalaid. Süsteem peab ennekõike jääma töökindlaks. Veelgi enam, kui ühed hääletavad arvuti taga ja teised, kel puudub arvutioskus või juurdepääs internetile, hääletavad valijad erinevates tingimustes. Tema hinnangul tuuakse sellisel juhul ohvriks valimiste ühetaolisuse põhimõte.
Tokyost pärit ja Tartu Ülikoolis vahetustudengina õppiva Yumi Kawada arvates ei ole ühiskond e-valmisteks veel siiamaani küps, sest probleeme tekib juba ainuüksi e-valitsemisega. Kawada kirjutas hiljuti uurimistöö, mille käigus ta võrdles kahe kõige digitaalvallas kõige edukama üleminekumaa, Eesti ja Sloveenia riigiasutuste tegevustõhusust. Mõlemad riigid on oma e-valitsusprojekte laialt reklaaminud, kuid tema näitas eksperiment, et üksikisiku katsed katsed riigiga arvuti teel kontakti võtta jäävad mõlemal maal sageli viljatuks.
Ministeeriumide kodulehekülgedelt võib küll saata meili järelepärimisteks, kuid interneti teel asutusele saadetud küsimus ei olekski nagu päris küsimus. Kawada saatis meili kümnele riigiasutusele kummalgi maal, kuid vastus tuli vähem kui pooltel juhtudest. Noorele jaapanlannale vastas ühe päeva jooksul 27 protsenti Eesti riigiasutustest, Sloveenia omadest veelgi vähesemad, kõigest 21 protsenti. Järgmisel päeval saatis vastuse veel umbes pool tosinat protsenti küsitletutest ja ülejäänud jäidki vait. Kawada sõnul on Eesti digitaalse valitsuse programmi puuduseks see, et siiamaani puudub organ, kes käimasolevate programmide tulemuslikkust hindaks. Praegu on tegijad ühtaegu ka hindajad.
