Lapsed, kelle elu ja tõekspidamised on suuna saanud vanaema hoole all
Vanaema lasteks saadakse sageli ka siis, kui elatakse üheskoos või lihtsalt klapitakse ülihästi kokku. Elu vanaema tiiva all on enamasti täis hoolitsust ja soojust, aga vahel võib vanaema tiib kotka omana ka üle lastelaste sirutuda.
Uhked printsessikleidid
On üsna paratamatu, et artistide lastel tuleb vähemalt pisipõnnina vanaema juures kasvada. Nii elaski Hedvig Hanson (32), lauljanna Novella Hansoni tütar vanaema Anna juures Tõrvas kaksteist aastat, samal ajal kui ema reisis ansamblitega Laine ja Fix mööda avarat Venemaad ringi.
“Minu vanaema oli laste-sõime juhataja ja seega sai vist minuga hästi hakkama,” arvab Hedvig. Igatahes jätkus vana-
emal piisavalt kannatust õm-melda tütrelapsele uhkeid printsessikleite ja keeta tundide viisi koorest ja suhkrust kommi. “Ta jooksis naabriperekonna juurde, kui ma ei osanud matemaatikaülesannet ja koos nuputati seal siis terve perega,” muheleb Hedvig. “Kõige ilusam on aga mälestus, kuidas me käisime väikelinnas talvel suure külmaga kahekesi viltides ja kasukates valgustatud poeaknaid vaatamas.”
Ehkki elu vanaemaga sujus igati, mäletab Hedvig, kuidas ta igatses aina ema järele. “Ema-igatsus ongi üks lapsepõlve tugevamaid tundeid,” teab ta nüüd. “Kuigi vanaema on tore, tahab iga laps ikka oma ema juurde.”
Nüüd, kui Hedvigil on oma pere ja väike poeg Holger, on tema elus nüüd juba 88-aastaseks saanud vanaemal ikka tähtis koht ning Tõrvast võib Hedvigit sageli leida. “Mul on eriti hea meel, et minu vanaema suudab ka veel Holgerit hoida – koos mängivad nad peitust ja vanaema leiutatud muid mänge.”
Saadeti saarele kosuma
Reet Roosist (34) sai vanaema laps põdura tervise tõttu. “Mind viidi vanaema juurde Hiiumaale lehmapiimaravile,” täpsustab ta. Toona oli Reet vaid kahekuune, kui 62-aastane vanaema Magda hakkas tema kui oma üheksanda lapselapse, aga esimese tütrelapse täieõiguslikuks ema aseaineks.
Vanaema on Reeda meeltesse talletunud kannatlikuna, kes tegi kõik maailmatõed juttude abil selgeks. “Mäletan, et jonnisin millegi pärast ja vanaema ei öelnud midagi vastu, jäi hoopis vait. Sain aru, et olen rumal olnud ja palusin andeks. Vanaema rääkis seepeale loo mehest, kes oli kõigi ees lahke ja tore, aga nii, kui ta koduuks sulgus, nägi tema naine mehega vatti ja vilet.”
Sääraseid külalugusid ja vanasõnu lausus vanaema sagedasti. Eriti hästi on hinge jäänud sõnad, mida vanaema lausus umbes viieaastasele Reedale: “Ainult igaval inimesel on igav.” Sellega Reet leppida ei tahtnud ning usub, et neis samades sõnades peitubki tema ettevõtlik iseloom.
Reet sai pikalt vanaema laps olla – kui tüdruk sai kümme, kolisid vanaema ja vanaisa Tallinna ning Reet ikka ühes nendega. “Nii elasimegi, kuni lõpuni,” täheldab Reet. Vanaema suri alles sel suvel 96 aasta vanuses.
Võimuvõitlus vanaemaga
Karl Ruuda (21) komandeeriti kaksikõe Kerstiga vanaema ja vanaisa juurde Kuressaarde esimese klassi põngerjana, sest siseviimistlejast ema töö nõudis väga palju ringisõitmist ja kodust eemalolekut.
Oma kaksikutest kasvandikke kohtles vanema Evi (praegu 77) suhteliselt rangelt. Vähemasti Karli meelest, sest ajal, kui nemad õega peole kippusid, tuli käia hoopis noortekoguduses. Et vanaema on usklik, kasvatas ta ka lapselapsi samas meelsuses, näiteks tuli lugeda söögi- ja õhtupalvet. Vanaema utsitas Karli ka muusikakoolis käima ja õpetas hoolega laule, et kooli sissesaamine oleks kindlustatud. Nii läkski, kuid neli aastat väldanud klaveriõpingute järel pidi vanaema lapselapsele alla andma ning muusikakool jäi pooleli.
Ega vanaemal teismelistega kerge olla saanud. Karl mäletab, kuidas ta läks vanaemaga tülli, jooksis vihaga õue ja passis tund aega aia taga. Kui ta aga nägi, et vanaema nutab, hakkas poisil hirmus piinlik.
“Tegelikult oli vanaema juures täitsa tore,” arvab Karl. “Vanaema tegi hästi süüa ja ütles ikka, et me peame kala sööma, siis on meil head hambad – temal endal on väga terved hambad.”
Kui Karl ja Kersti said 12-aastaseks, kolisid nad mandrile ema juurde. Suhted vanaemaga on aja jooksul aina paremaks läinud ning vanaema ongi ainus põhjus, miks Kersti ja Karl võtavad Saaremaa-sõite ette.
Nagu vanaema ütles, nii jäi
Kui Karlil-Kerstil õnnestus vanaemalt vahel “linnaluba” välja kaubelda, siis Sirje (56) vanaema oli kõigutamatu. “Teda tuli kuulata – nii on ja nii jääb,” mäletab naine. Vanaema juures Põlvamaa metsatalus kasvas ta koos õega. Tüdrukute ema tuli isa juurest ära, kui Sirje oli kahene, ja ema leidis omale sõbranna juures esialgse elamispaiga.
Seitsmeselt kolis Sirje ema juurde, kuid kõik suved möödusid ikka vanaema pool.
“Nii kui kaela kandma hakkasin, tuli karja minna – hommikul pool kuus üles ja pool kümme koju tagasi. Karjast tulles pidi rohima, sigadele rohtu korjama, heinaajal oli ka heinategu. Õhtul pool viis tuli loomadega jälle karja minna. Vanaema oli väga puhas ja igal laupäeval pidime harja ja seebiveega laudapõranda käpuli maas puhtaks küürima.”
Töötegemist ja vanaema ettekirjutusi võttis Sirje täiesti enesestmõistetavana, sest kõrvalises metsatalus puudus ju igasugune võrdlusvõimalus teistega. Isegi elu Raplas ei suutnud vanema pool sissejuurdunud peremudelit muuta. “Vanaema ütles, kellega tohin läbi käia ja mu esimene armastus läks ka sellepärast aia taha,” meenutab Sirje, kuidas ta lihtsalt ei söandanud poisiga vanaema silme ette ilmuda. “Vanaemal oli ju nii mulle kui ka õele mees välja valitud.”
Nii abiellusidki Sirje ja tema õde vanaema valitud meestega. Mõlema abielu lõppes lahutusega. “Aga mis siin ikka kahetseda, mul on kaks toredat last,” tõdeb Sirje. “Ma ei mõista vanaema hukka. Kurb, et mul endal polnud piisavalt iseseisvust.”
Vanaema kõrval on Sirje elus suurt rolli mänginud ka vanavanaema, kes Sirjet sageli Põlvas hoidis ja väga heasüdamlik oli.
Kallistasid, nii et hing kinni
Vanavanaema ja vanaema lapseks peab end ka Erki Kaikkonen (30). Vanavanaema Aliide elas ühes nende perega ning ka vanaema oli nende Lasnamäe kodus sage külaline.
“Mäletan lõputuid vestlusi vanavanaema voodi äärel. Igal õhtul mõtles ta välja unejutte, rääkis vaimudest, sõdadest ja surmajärgsest elust. Pilt, mis tekkis maailmast nende mõjul, oli hästi arendav,” ütleb Erki. Ta meenutab ka, kuidas vanavanaema oma unenägudega mitmeid sündmusi ette olevat näinud. Näiteks II maailmasõja ajal venelaste tulekut. “Ka ennustas ta Eesti Vabariigi taassündi, kuid ei jõudnud selle saabumist kahjuks ise ära oodata,” mäletab ta.
Kui vanavanaema 82-aastaselt suri, oli Erki 13. “Tänu tema juttudele teadsin, et elu jätkub, teadsin, et tema hing lihtsalt jättis keha maha.”
Kumbki naine on Erki mällu jäänud erineva natuurina. “Kui vanavanaemaga oli suhe hästi isiklik, selles oli palju tundeid ja kallistamist, nii et hing kinni, siis vanaema on asine.”
Vanaema Asta-Aurelie oli see, kes käis ja korraldas, et poisil oleks kõht täis ja õppetükid tehtud. “Toit oli väga tähtis, tema põhiline hüüd oli “Erki, sööma!” ja see kaikus üle Muuga, kus meil oli suvila.”
Tegus on vanaema (78) praegugi, ta kohe peab kogu aeg midagi tegema ja muretseb endiselt, kas ikka kõht on täis.
“Olen väga õnnelik, et mul on olnud võimalik elada kolme põlvkonna mõjus,” hindab Erki vanavanaema, vanaema ja ema rolli oma elus. “Tänu vanavanaemale mõistan eakaid, nad on minu jaoks alati huvitavad ja mul on kerge nendega suhelda.”
