Lapseea artriit tuleb avastada võimalikult vara
„Kaks aastat tagasi algasid Devidil põhjendamatud tugevad liigesevalud ja palavikuhood. Perearst suunas meid reumatoloogi juurde, kes leidis, et laps oma valusid värvikalt kirjeldades simuleerib,” räägib 12-aastase Devidi ema Annika Ossipova.
Perearsti tungival soovitusel otsustas murelik ema teise reumatoloogi arvamust küsida. Põhjalikele uuringutele järgnes diagnoos – juveniilne idiopaatiline artriit ehk lapseea krooniline ja progresseeruv liigesepõletik.
Igal aastal diagnoositakse Eestis keskmiselt sada uut juveniilse artriidi haigusjuhtu. Tegemist on lapse- ja noorukiea kõige sagedasema reumaatilise haigusega, kus immuunsüsteem, mis peaks organismi kaitsma, hakkab keha enda vastu töötama. Tagajärjeks on autoimmuunsete reaktsioonide tulv, mis kahjustab põhiliselt liigeseid, harvem silmi ning üksikutel juhtudel siseelundeid. Haiguse üheseid tekkepõhjuseid pole veel suudetud välja selgitada.
Ema meenutab, et tegelikult ilmnesid pojal artriidile viitavad sümptomid juba esimeses klassis – Devid kurtis pidevalt, et käsi väsib kirjutamisest ära.
„Mõtlesime, et ehk pole ta lihtsalt harjunud pikalt kirjutama ja küll aja jooksul probleem laheneb.” Suurt tähelepanu ei osanud poisi vanemad pöörata ka aeg-ajalt esinevatele liigesevaludele, mis tekkisid paar aastat enne haiguse ägenemist ja diagnoosimist.
Lapseea artriidi diagnoosimist raskendab selle hiiliv algus – suhteliselt suur protsent liigese-põletikest ei tekita lapsele olulist tuntavat valu. Tallinna lastehaigla reumatoloogi Karin Uibo sõnul võiksid lapsevanemad artriiti kahtlustada siis, kui laps hakkab konkreetse välise põhjuseta ühte või mitut jäset natuke säästma või teistmoodi kõndima.
„Haigestunud liiges on sageli kange pärast pikemat rahuolekut, laps võib liikuda kohmakamalt hommikul pärast öist und. Tihti läheb põletikuline liiges paiste. Et turse võib olla väga tagasihoidlik, ei pruugi lapsevanem seda märgata.”
Juveniilsel artriidil on mitu vormi. Kõige sagedasemad on vormid, kus haigestuvad üks kuni neli liigest. Väga tihti algab haigus ühe liigese haigestumisega. Osal lastest haigestuvad mõningate kuude jooksul haiguse kulgedes üha uued liigesed. „Kahjuks pole ühegi uuringu ja analüüsiga võimalik kroonilise ja progresseeruva haiguse kulgu ette ennustada,” tõdeb dr Uibo.
Haiguse kõige raskem vorm on süsteemse algusega artriit, millele on iseloomulikud üldhaiguse tunnused – haigus algab kõrgete palavikuhoogude ja nahalöövetega. Süsteemse algusega artriit võib kahjustada kõiki siseelundeid.
Et tegemist on kroonilise ja potentsiaalselt progresseeruva haigusega, on äärmiselt oluline püüda võimalikult varakult ehk esimeste haiguskuude jooksul haigust agressiivselt ravida ja sellega põletikulise protsessi arengut ohjas hoida. Ravi on kompleksne ja sõltub lapsest, haiguse vormist ning tõsidusest, mistõttu on iga haigusjuhtum nii perele kui ka arstile tõeliselt suur väljakutse. Raviks kasutatakse kiiretoimelisi põletikuvastaseid ja aeglase toimega ehk modifitseerivaid ravimeid, sh ka hormoonravimeid. Raskete haigusvormide korral lisandub ka bioloogiline ravi.
Haigust tuleb ravida
Senised kogemused näitavad, et kui raviga õigel ajal alustada, on enamikul lastest elukvaliteet küllaltki vähe häiritud. Kahjuks leidub ka haigusvorme, mis ei taha ühelegi ravile alluda. Sel juhul võib haigus tõsiselt häirida lapse elu ja liikumist. Õnneks esineb selliseid haigusjuhtusid küllaltki vähe.
Dr Uibo sõnul kujuneb ravis küllaltki tihti probleemiks see, et perekond ei taha haiguse ja selle ulatusliku raviga leppida. Ravi alguses tuleb võtta korraga hirmutavalt palju rohtusid, mistõttu otsustatakse ravimi võimalike kõrvaltoimete tõttu lapsele mõnda rohtu mitte anda, sealjuures arstiga konsulteerimata. Väga kardetakse tugevatoimelisi hormoonpreparaate.
„Viimasel ajal on ka meedikute suust kõlanud seisukohti, et lastele ei tohiks põletikuvastaseid tugevaid ravimeid üldse anda. Arvestades haiguse tõsidust, pean õigustatuks, et perekond küsib soovi korral ravi ja diagnoosi asjus ka teisest arvamust.”
Vaatamata vastakatele seisukohtadele, pole õige haigust ravimata jätta, sest poolik ravi või selle puudumine võivad lapse tervist tõsiselt kahjustada.
„Lapse organismile on liigestepõletiku ravimata jätmine tunduvalt ohtlikum kui nende arvatavalt toksiliste ravimite manustamine. Püsiv ja ägenev põletik lõhub liigest, mille tulemusel võivad liigesed moonduda ja kogu keha töö häiruda,” kirjeldab Uibo üht võimalikku kurvemat stsenaariumi.
Juveniilse artriidi ravis on tähtis usaldus ja koostöö lapse, tema vanemate ning raviarsti vahel. Annika Ossipova sõnul on temal ja Devidil oma raviarstiga tõeliselt vedanud.
Annika pole püüdnud poja haigust kellegi eest varjata, pigem vastupidi. „Ümbritsevate inimeste toetus on ülioluline, sest siis harjub laps oma haigusega ja saab hakkama.” Devidi haigusega on väga hästi kursis nii tema õpetajad kui ka klassikaaslased.
Kuigi Devidi ravis on esinenud tagasilööke, on tema tervis praegu tänu bioloogilisele ravile tunduvalt paranenud. Poissi pidevalt kimbutanud palavik ja tugevad liigesevalud on taandunud. Sel sügisel on tema enesetunne olnud niivõrd hea, et ta on saanud pausideta koolis käia.
„Vanasti lamasin peaaegu iga päev valudega voodis. Kunagi puudusin koolist terve veerandi. Nüüd on palju parem olla. Lähen täna kolmandat korda kung fu trenni,” rõõmustab Devid.
Devid ja tema ema soovitavad saatusekaaslastele otsida tuge ja teadmisi sama haigusega maadlevatelt perekondadelt.
Annika liitus peagi pärast poja haiguse diagnoosimist reumahaigete laste ja noorte ühinguga. Koos Devidiga on nad aktiivselt osalenud ühingu suvelaagrites, kus ammutatakse haiguse kohta palju vajalikke teadmisi. „Usun, et nii lapsele kui ka lapsevanemale on oluline tutvuda sama haigust põdevate lastega, ja näha, et nad elavad oma elu rõõmsalt edasi.”
3 küsimust
•• Millises vanuses haigestutakse kõige sagedamini?
Teisel või kolmandal eluaastal.
Selles vanuses põevad haigust
sagedamini tüdrukud. Tihemini haigestutakse ka puberteedieas, enne lapse 16-aastaseks saamist.
•• Kas haigusest on võimalik täielikult tervistuda?
Leidub lapsi, kes paranevad. Kahjuks vajab u 60% lastest aktiivset ravi ka täiskasvanueas. Mõned lap-sed võivad elada ravi tulemusena tükk aega hästi, mistõttu otsus-tatakse ravi lõpetada. Sageli tuleb haigus paljudel mõne aja pärast tagasi ja võib olla tükk maad agressiivsem.
•• Kuidas haigust ennetada?
Et haiguse tekkepõhjuseid täpselt ei teata, ei leidu ka ühest soovitust, kuidas haigust ennetada. Olulised on üldised tervislikud eluviisid. Kindlasti tuleb lapsel kõiki infektsioonhaigusi korralikult ravida, sealjuures tuleb tähelepanu pöö-rata hambaravile. Otstarbekas on teha lapsele graafiku järgi ka kaitsesüstimised.
•• Küsimustele vastas Tallinna lastehaigla reumatoloog Karin Uibo
Vt ka: www.rhnly.ee
