Lapsega viinapeole ehk millal jätta laps koju
Terane laps, kes tunneb ära Beethoveni 5. sümfoonia ning on tuttav teatrielu tähtsündmustega juba varajases nooruses, on loomulikult iga lapsevanema unistus. Kui on aga risk muuta lapse harimine põrgupiinaks nii lapsele, endale kui ka võõrastele inimestele, on targem siiski võtta hetk mõtlemiseks ning teha endale selgeks, kas laps on küps kultuuriürituste külastamiseks.
Jonn on suureks kasvamise loomulik osa, aga kui see muutub igapäevaseks rituaaliks, mis takistab silmini kasvanud tuka lõikamist või kohviku külastamist, tasub psühholoogiga nõu pidada.
Nutvat last mina ei lõika!
Juuksurisalongi siseneb närviline ema nutva lapsega. Laps on paariaastane, pisarad voolavad, suu taeva poole lahti, mandlid karjumisest värisemas. Ema käsutab lapse istuma ja jääb nõudliku näoga juuksurile otsa vaatama: mis sa passid, hakka lõikama, ma ju maksan!
Selliseid juhtumeid ei tule Hera ilusalongi juuksuri Kairi Peensalu igapäevatöös õnneks tihti ette.
Kuus aastat juuksurina töötanud naise rahulolevad kliendid toovad tihti oma järelkasvu sama juuksuri juurde. Mõnikord on juhtunud, et ema on leidnud uue ilusalongi, ent maast madalast Kairiga harjunud laps jääb ikka talle truuks.
Püsiklientide lapsed tavaliselt peavalu ei valmista. Seda tuleb aga arvestada, et kolmeaastane niheleb toolis märksa rohkem kui mõni suurem laps ning kääridega tuleb ettevaatlikumalt ümber käia, püüdes ennustada põngerja järgmist sammu.
Kairi Peensalu tunnistab, et tavaliselt on probleem vanemas, kas keelatakse liiga palju või on lihtsalt paha tuju. Lapsevanema olek kandub lapsele, kes abitusse olukorda sattudes ei näe muud võimalust kui oma meelepaha jonniga väljendada.
Lapse jonnist mittehoolivale emale selgitas juuksur rahulikult, et nutvat last pole ta nõus lõikama ning nii pidi närviline ema mõne tugevama närvikavaga juuksuri otsima.
Vaiba taha peitu ja noad kotti
Aini Kilusk Viljandi muuseumist võtab rõõmuga vastu kõik lapsed. “Mul on hea meel, et lapsed on kultuurist huvitatud,” lausub Kilusk hoolimata tõigast, et mõnikord on külastajate huvi nii suur, et tahetakse kultuur koju kaasa võtta.
Aastaid seisid muuseumi paberi- ja hanesulenoad riiulil kõigile vaatamiseks, aga ühel päeval olid need kadunud. Ilmselt viisid need kaasa 60 keskkoolinoort, kes paistsid silma eeskujuliku käitumise ja suure huvi poolest. Aini Kiluskil on nugadest kahju, aga ta nendib, et ühegi lapse kohta ei tohi öelda “pätt” ja kedagi ei jäeta muuseumi ukse taha.
Virve Tuubel Eesti Rahva Muuseumist arvab, et Eesti lapsed oskavad ennast muuseumis korralikult üleval pidada. Pigem on raskusi mujalt tulnud lastega. Näiteks meenub talle Rootsi grupp, kus grupijuht ei pööranud lastele piisavalt tähelepanu ning väikesed uljaspead otsustasid vaiba taha peitu pugeda, unustades seejuures, et tegu on väärtusliku muuseumieksponaadiga.
Viinapidu koos lastega
Déjà Vu sohvabaari programmidirektor Jana Pulk meenutab kuutagust lustakat viinapidu mõningase hämminguga: vene stiilis sariüritusele “Babulja” ilmusid vanemad koos oma kuue-seitsmeaastase lapsega. “Olin šokeeritud, sest “Babulja” on viina- ja meelelahutusüritus täiskasvanutele,” räägib Pulk.
Laps istus koos vanematega lauas ligi poolteist tundi. Kui muusika detsibellid ületasid lapse taluvuspiiri, otsustasid lõbujanulised vanemad siiski lapsele halastada ja lahkusid.
Kristelle Kull töötas kaks aastat ettekandjana ühes Tallinna tuntud kohvikus. Enamasti seal lapsi ei käinud, ent mõnikord tuli ette, et ettekandja teekond köögist laua juurde kulges justkui kulli mängivate marakrattide loodud slaalomrajal. Imestama pani see, et lapsevanemad suhtuvad ise oma üleannetutesse lastesse täie rahuga. Alles Kristelle palve peale lapsed korrale kutsuda pandi tähele, et mänguhoog on ehk liiga tugevad tuurid võtnud.
Kord soovis ligi kaheaastane beebi mängida aknalaual oleva lillepotiga. Mõistagi jäi väikemehel lilleni ulatumiseks pikkusest puudu, aga siin tuli appi hoolitsev ema, kes ulatas poti koos elustaimega lapsele mängimiseks. Ettekandja palve peale kergitas ema imestunult kulmu ega mõistnud, miks ei tohi lillega mängida – laps tahab ju.
Sümfoonia beebi kõrvadele
Ooperilaulja Priit Velmre hinnangul ei ole vahet, kas tegu on intiimse kammerorkestriga või suurele saalile esineva sümfooniaorkestriga: lapsel hakkab kontserdil kindlasti igav. See segab kahtlemata muusikut. “Sa võid ju armastada oma last ja tahta teda harida, aga peab arvestama, et ka teised inimesed on kontserdile pileti ostnud ning kaaskuulajate segamine on ebaviisakas,” räägibVelmre.
Lapse võiks kaasa võtta pereüritustele. “Näiteks Leigo Järvemuusikale sobib koos perega minna. Ei ole mõtet viia maimukest kuulama näiteks Mahleri kolmandat sümfooniat. Isegi minul hakkab pärast viit minutit igav, mis siis veel lastest rääkida.”
Solistina on ta selliseid olukordi kogenud korduvalt. “Kui keegi saalis karjub või ringi jookseb, viib see esineja tähelepanu mujale. Ei saa vaadata nelja telekat korraga – kui sa pole just professionaalne valvur kaubanduskeskuses,” arvab Velmre.
Kui ta kord Saksamaal esines, hakkas saalis sülelaps ohjeldamatult nutma. Selle peale jäeti kontsert pooleli ja paluti inimestel lahkuda. Eestis esinedes ei ole selliseid katkestamisi ette tulnud.
Lapsehoiuteenus muutub aina populaarsemaks
•• Vanemuise teatri lastetuba Tartus. Lastetuppa saavad lapsi hoiule anda vanemad, kes lähevad teatrisse etendust vaatama. Tuba töötab kõigi etenduste ajal, mis toimuvad Vanemuise suures majas. Hoiule võetakse lapsi alates kolmandast eluaastast ja tuba on avatud tund enne etenduse algust. Lastetoas maksab õhtu lapsehoidmist 25 krooni.
•• Lastekaitseliit organiseerib Tallinnas lasterühmade tööd tööpäevadel kella 12–18. Oodatud on seitsme-kaheksa-aastased lapsed. Teenuse hind 100–150 krooni (sisaldab osaliselt toitlustamise tasu). Lastekaitseliidu esindaja sõnul on siin tegemist vananenud infoga - Päevaleht Online.
•• Nanny Services OÜ, Pronksi 3 Tallinnas. Lapsehoiu ekspressteenus koju. Ühe lapse hoidmine samal päeval ette teatades: väljakutse 200 krooni ja 100 krooni üks tund. Lapsehoidjad töötavad vajadusel ka öösiti. Kella 20–8 on hinnad kallimad. Tunnihinnale lisandub 30–40 krooni.
•• T&V Kodu Abi, Regati pst 1 Tallinnas. Lapsehoiuteenus. Hoidja saab ekspressteenusena ööseks koju kutsuda siis, kui laps on eelnevalt hoidjaga tuttav.
•• Suur osa laste mängutubasid pakub lapsehoiuteenust paari tunni kaupa päeval.
Kommentaar
Hailii Õllek
lastepsühholoog
Mina ei arva, et laps on kuningas, kes dikteerib olukorda, mida teised peavad taluma. Kui on näha, et lapsevanem ei saa lapsega hakkama, siis peaks kindlasti sekkuma. Vanem vajab sellises olukorras abi ja toetust.
Olen ise sekkunud, kui mõni laps jonnib kaupluses. Mina hakkan lapsega rääkima, kuid oluline on viis, kuidas seda teha. Tähtis on meeles pidada, et ei tohi pahandada ega hinnanguid anda. Kui läheneda lapsele kenasti ja püüda mõista, miks ta jonnib, siis hakkab laps kuulama. Minul on olnud juhtumeid, kus vanemad on abi eest tänulikud.
Lapse kaasavõtmisel kontserdile või etendusele on mitu aspekti. Kui on tegemist n-ö hüperaktiivse lapsega, kes ei suuda end kontrollida, siis tasub tõepoolest laps pigem koju jätta. Hüperaktiivsus on psühhiaatri poolt diagnoositav haiguslik nähe. Aktiivsete ja temperamentsete lastega on võimalik kokkuleppeid sõlmida. Kokkulepped ei ole ainult üheks ürituseks – need on igapäevaelu loomulik osa. Kokkuleppeid sõlmitakse iga päev.
Enda jaoks võiks panna meeldetuletuseks, mis on see, mida ma oma lapselt ootan. Kasvatuses kehtib selline kuldreegel: kui lubad, luba alati, ja kui keelad, keela alati. Kui on erand, siis peab see olema põhjendatud.
Teine asi on, et kui vanem on väljaspool kodu pinges, siis vanema pinge ja ärevus kanduvad lapsele. Laps võtab selle nagu väikene käsn enda sisse – ei taha seda ega teist.
Avalikes kohtades oma õigust jõuga taganõudvad lapsed käituvad samamoodi ka kodus. Kuidas me nendega kodus toime tuleme? Kuidas me neile selgitame, miks ei tohi üht või teist asja teha?
Kontserdikülastuse eel tuleks endalt küsida: milleks ma lapse sinna viin? Kas see on tema jaoks ea- ja jõukohane? Vabaõhulavastusest leiab tihti igaüks midagi, ka lapsel on midagi vaadata, kuulata ja aru saada, aga sümfooniakontserdil seda ei ole. Paljud täiskasvanudki ei suuda kuulata sümfooniakontserti, sest see on raske. Nemad saavad teha valikuid, aga laps on sundseisus.
Jõuga sundimine on kohutav kõigi jaoks: lapse, vanema ja kõrvalviibijate jaoks. Tuleb panna ennast lapse olukorda ja vastavalt sellele käituda.
Jonn ei aita oma tahtmist saada
Maire (44): Kui ma olin umbes nelja-aastane, siis oli mul män-gukaaslane, kes sai alati oma tahtmise, kui heitis pikali ja karjus kõrvulukustavalt.
Kord ilusal pühapäevasel päeval, kui ema viis mind parki jalutama, seljas kõige uuemad ja uhkemad rõivad, otsustasin jonninippi proovida. Heitsin pikali ja karjusin ennastunustavalt. Tegevus toimus porisel pargiteel. Ma enam ei mäleta, mis oli mu jonni eesmärk, aga mäletan, et oma tahtmist ma ei saanud ja pärast korralikku sakutust ei julgenud ma enam kunagi jonnitaktikat käiku lasta.
Margus (38): Mina ja mu vend – üks ema ühe käe otsas, teine teise käe otsas – läksime üheskoos poodi. Kaupluses nägin seda kohe – päris ehe jahipüss. Ma ei räägi mingist mängupüssist, mis kõikidel oli, see oli kohe päris püss. Seisis vaateaknal. Vend märkas seda loomulikult ka. Meile tundus iseenesestmõistetav, et nii vinge asi tuleb ära osta. Kui me aga poest muudkui kaugenesime ja emal ei tulnud mõttessegi jahipüssi osta, siis ei püüdnud me oma valu varjata. Terve tee karjusime, nii et pärast kurk valutas.
Andres (43): Kui olin laps, siis elas meie pere Kadriorus. Et oma vanaema terroriseerida, viskasin ennast trammiteele pikali ja karjusin. Ma ei mäleta, et selline teguviis oleks kutsunud esile ühiskondlikku hukkamõistu.
See oli nii ammu, et miilitsad kandsid siis säärsaapaid ja ratsapükse. Kui ma kodus lamenti lõin (elasime kahetoalises ühiskorteris), ähvardati mind naaberkorteris elava miilitsa kutsumisega. See nipp ei läinud aga läbi, sest vaatamata noorele eale teadsin, et kõrvalkorteris elab sõjaväelane, mitte miilits. Lapse suud ikka kinni ei pane.
Gerli (25): Mina jonnisin väga palju. Kohta ja aega valimata. Kohalik hambaarst ei saanud must jagu, sest ma hammustasin ja tagusin teda jalgadega, ning nii saadeti mind rajooniarsti juurde. Sinna helistati ette, et väike metslane tuleb ja mind seoti tooli külge kinni. Hambad said puuritud.
Poes oli mu leivanumber kummargil, tagumik püsti seistes karjumine. Nii kaua karjusin, kui ema pidi piinlikkusest kõik soovitud kaubad ostma. Olin kolmeaastane, kui kord pidime minema sünnipäevale ja ema valis mulle välja uhke valge kleidi. See ei sobinud mulle ja ma hakkasin jonnima. Ema püüdis range olla ja ütles, et siis sünnipäevale ei lähe. Ma hakkasin teda paluma, kuni ta soostus uue kleidi valima.
Pärast põhjalikku kapis tuhlamist jäi pilk esialgse valge kleidi peale pidama. Selle kleidiga siis läksimegi peole.
