Lapsepõlve süütud ja muretud mängud

 (35)
Lapsepõlve süütud ja muretud mängud
----

Kas teate, mis mänge mängiti enne spinnerite aega?

ÕHUPALL

Mängijad võtavad kätest kinni ja moodustavad tiheda ringi. Seepeale hakkavad kõik kõvasti enda ette puhuma, ise samal ajal üksteisest eemaldudes ja ringi järjest laiemale tõmmates. Kui lõpuks ringi enam laiemaks teha ei anna, lasevad mängijad äkki kätest lahti ja kukutavad ennast naerdes-kilgates põrandale. Õhupall on “katki puhutud”!

KEKSUMÄNG

Keksu saab hüpelda lugematul hulgal viisidel. Nende kõigi puhul on ühiseks jooneks see, et tuleb hüpata ja üldjuhul ei tohi joonele või kummile astuda – siis on aps ja järgmise mängija hüppekord.

Kõige tavalisem keks nõuab kordamööda ühel ja mõlemal jalal hüplemist ning täpsust kivi õigesse kasti viskamisel. Joone peale ei tohi hüpata ega kivi visata ja tagasiteel tuleb tasakaalu hoides kivi maast üles võtta.

Kummikeks on tavalise keksuga sarnane vaid selle poolest, et tuleb hüpata. Algul on tase lihtne ja kumm madalal, hüpped lähevad järjest keerulisemaks ja kumm järjest kõrgemaks. Esimeses tasemes pahkluu juurest alanud keksukumm on viiendal tasemel rinna kõrgusel. Võidab see, kes kõige kaugemale jõuab, aga tavaliselt hüpatakse, kuni vahetund kestab või kuni tuju on.

Hobuseraua puhul joonistatakse maha hobuseraua kujuga kast ja jagatakse see ruutudeks. Hobuseraud tuleb ühel jalal läbi hüpata, peatudes kõikides ruutudes. Kes edukalt lõpetab, saab vabalt valitud ruutu enda nimetähe kirjutada. Teised mängijad peavad sellest oma mängukorra ajal üle hüppama, kasti omanik võib seal jalgu puhata – teise jala maha panna ja joontele astuda. Mäng lõpeb, kui kõik kastid on kellegi omad, ning võidab see, kel on rohkem kaste.

VIIS MIINUST

Korvpallimäng: kordamööda üritatakse vabalt valitud kohtadest pall korvi visata. Kui see kellelgi õnnestub, siis järgmine peab samast kohast viskama. Kui temal ka õnnestub, siis järgmine viskab jälle samast kohast. Kui vise mööda läheb, viskab järgmine sealt, kust tahab, ja eksinud viskaja saab miinuse. Võidab see, kes kõige hiljem viis miinust täis saab. Selle mänguga sarnanevad “Seitse” või “Kümme”, kus pall tuleb korvi visata sealt, kust mängija ta kätte sai. Seega tuleb pidevalt valvel olla, et pall liiga kaugele ei jõuaks veereda. Palli saab edukalt kaugemale ajada täie jõuga vastu korvilauda visates – pall põrkab kaugele ja järgmisel on keerulisem visata.

MÄDAMUNA

Mädamuna puhul tõmmatakse maha ring, mille sisse mängijad ühe jala asetavad. Üks mängija läheb ringi keskele ning viskab palli õhku, hüüdes selle mängija nime, kes peab palli kinni püüdma. Ülejäänud jooksevad ringist nii kaugele, kui saavad. Pall käes, hüüab mängija “stopp!” ning kõik peavad peatuma. Asudes taas sõõri sisse, on palliomanikul kaks võimalust: hõigata välja “vaba maa” ehk laialijooksnud kaaslased peavad ise sõõri juurde tagasi tulema, vältides samas palliga pihtasaamist. Teine võimalus on valida välja üks mängija, kellele lähenetakse kolme pika ja kolme väikese sammuga, pakutakse talle välja “lind”, “leht” või “puu” ning püütakse seejärel teda palliga tabada enne sõõri tagasijõudmist. Kui palli-omanik ühtegi teist mängijat palliga ei taba, saab ta endale esimese “muna” ning peab üles viskama ja välja hõikama järgmise mängija. Kolm mädamuna kogunu saab teistelt hüüdnime, mis valitakse kambas ja salaja. Kui pärast nimepanekut visatakse pall esimest korda taevasse, hüütakse uus nimi välja. Nime saanu ei pruugi ehmatusest aru saadagi, et just teda selle Punapea või Kondikubu hüüdmisega silmas peetakse.

KUUM KARTUL

Kuum kartul on väga lihtne mäng. Mängijad seisavad suhteliselt soliidses kauguses üksteisest ning viskavad üksteisele palli, mis tuleb kinni püüda ning kohe edasi visata. Asja mõte on selles, et “kuum kartul” teadagi põletab pihkusid, mistõttu tuleb too edasi visata samast asendist, millisest pall kinni püüti. Kes palli kinni ei püüa või end püüdmise ja viskamise vahepeal kohendab, kukub mängust välja. Võitja, teadagi, on viimasena allesjäänu.

RAHVASTEPALL

Loe veel

Rahvastepallis lähevad vastamisi kaks meeskonda, kes teineteist palliga tabada püüdes “maha notivad”. Mänguks on vaja ära märkida mingisugunegi mänguplats, mille piirest välja joosta ei tohi. Meeskond asub ühel platsil, kapten aga teisel pool vastasmeeskonda. Kapten püüab palliga vastaseid tabada, kes pihta saab, kukub mängust välja. Kes aga palli kinni püüab, saab omakorda teist meeskonda pommitama asuda.

RUUT

Ruut on pallimäng, mida mängib vähemalt neli inimest. Klassikaline mänguplats joonistatakse kriidiga asfaldile, see on suur ja ruudukujuline ning omakorda jagatud neljaks ruuduks. Mängijate asi on olla oma ruudus ning jalgpalli reeglite järgi kaitsta, et keegi sealt palli läbi ei löö. Kui see siiski juhtub, saab mängija kirja ühe miinuse. Viie miinuse korral peab mängija platsilt lahkuma ning tema asemele tuleb uus. Ülejäänud mängijad liiguvad ühe ruudu võrra edasi, saades endale uue ruudu, mida kaitsta. Lisaks tavalistele jalalöökidele kasutavad eri koolkonnad erisuguse trikiga lööke, mille eest saab rohkem miinuseid.

VALGUSFOOR

Kui on teada, et läheb Valgusfoori mängimiseks, paneb tark laps juba enne õueminemist palju värvilisi riideid selga. Esmalt tuleb maha joonistada kolm paralleelset joont. Üks lastest valitakse valgusfooriks, tema läheb keskmise joone juurde ja seisab seljaga teiste poole, teised on ühe äärmise joone taga. Foor hüüab ühe värvi. Foori juurest saavad läbi kaugema joone taha, need, kel on riietuses nõutud värv ette näidata. Kas või natukene, mustri sees. Kel seda värvi pole, peab kuidagi jooksuga läbi foori saama. Kui Foor jooksja kinni püüab, saab jooksikust järgmine foor. Võitjat pole.

KAPSAPEA

Mängijad teevad näo, et nad on kapsapead. Lisaks saab üks mängija esineda kapsamüüja, teine ostja rollis. Ostja läheneb kapsastele ja nende müüjale, puhub tibake mõnusasti juttu ning uurib, kas kapsad kõlbavad. Selleks vajutab ostja kõikide kapsaks olijate päid.

Kes laseb pea lonti, on pehme ega kõlba. Kes hoiab kaela kange, on kõva ja kõlblik kapsas. Seepeale ostja eemaldub ja hüüab äkitselt mõne kõva kapsa nime. Kapsas paneb jooksu. See, kes ta enne kätte saab – olgu müüja või ostja – saab veerema läinud kapsakese omale. Mäng lõpeb, kui müüjale jäävad tühjad pihud.

ALI-BABAA

Selleks mänguks on vaja suuremat seltskonda. Mängijad jagunevad kahte punti ja moodustavad kätest kinni hoides kaks vastamisi seisvat ahelikku.

Siis hüütakse vastastikku kordamööda:

“Ali-babaa!” (Ali-babaa)

“A tšjom sluga?” (Mis soovid sa?)

“Pjatava-desjatava, Mari nam sjuuda!” (Viiendat ja kümnendat, saada Mari siia sa!)

Välja hüütakse vastaspundist selle mängija nimi, kes on eeldatavasti nõrk või ettevaatlik. Sest see väljahüütud mängija peab jooksma mauhti! oma vastas seisvast ahelikust läbi. Kui see õnnestub, saab ta kellegi vastaste ahelast oma punti kaasa võtta. Kui ei õnnestu, saab temast endast vastaste keti lüli. Lõpuks on kõik mängijad ühe, võitjate meeskonna rivis. Mäng õpetab vene keelt.

TAGUMINE PAAR

Tagumise paari jaoks on vaja vähemalt viit inimest, aga mida rohkem, seda uhkem. Ja tingimata paaritu arv mängijaid. Kõik leiavad endale paarilised (paariliste valikuks võib eelnevalt kasutada Rukkilõikuse mängu) ning kogunevad üksiku taha paarikaupa kolonni. Paariliseta mängija astub paar sammu ettepoole ning (olles seljaga mängijate poole) hüüab: “Üks, kaks, kolm, tagumine paar välja!” Viimane paar laseb kätest lahti ja paneb padavai hüüdja poole jooksu. Eesmärgiks on paarilisega üksiku ees jälle kokku saada ja käest kinni esimeseks paariks kolonnis marssida, hüüdja omakorda püüab jälle ühte paarilist kinni nabida, et saaks ka teiste hulgas kolonnis seista. Paariliseta jäänu asub siis ise kolonni ette tagumist paari välja hüüdma.

TIBU-TIBU

Mängijad istuvad kõrvuti rivis ja nende ees peatub kordamööda mängujuht. Mängujuhil on kokkusurutud peopesadesse peidetud väike ese – mingi armas loomatupsuke, aga võib olla ka münt. Ese peab olema hästi väike, sest mängu mõte seisneb selles, et mängujuht paneb kordamööda oma käed mängijate kätele ja ütleb: “Tibu-tibu, ära näita!” Ühele mängijale saab osaks õnn – just tema pihku supsab teiste eest salaja see tibuke. Teised peavad ära arvama, kelle käes tibu peidus on. Õigesti arvaja saab mängujuhiks.

TELEFON

Telefon on traditsiooniline sünnipäevamäng. Kõik istuvad kõrvuti ritta, esimene sosistab mingi sõna järgmisele kõrva, kes omakorda sosistab selle edasi jne, kuni rea viimane ütleb välja sõna, mis tema kõrvu jõudis. Tavaliselt erineb esialgne sõna viimasest nagu öö ja päev, mispeale hakatakse tagant ettepoole küsitlema, mis sõna kellelegi kõrvu jõudis. See, kes esimesena moondunud sõna edasi ütles, kukub mängust välja.

NUGA

Kõlab kurjakuulutavalt, aga tegelikult on see osavusmäng, kus peab oskama nuga maa sisse visata ja teha seda täpselt. Mänguplatsiks on vaja mitte liiga kõva ega liiga pehmet maapinda, kuhu joonistatakse noaga suur ring. Pind võib olla näiteks tasane muld või kõvaks tambitud liiv, peaasi, et maa sisse visatud nuga sinna kinni jääks. Igale mängijale joonistatakse alguses võrdse suurusega sektor, mille sisse ta peab seisma mahtuma. Kordamööda viskavad mängijad enda kõrval seisva mängija maale noa püsti. Kui nuga on maa sees, siis peab mängija tõmbama ühe korraga noa tera suunda järgides sirge selle maa ühest äärest teiseni. Ise peab ta seisma enda maa sees vähemalt ühe jala ühe varbaga. Kui tõmbamine õnnestub ilma oma alalt väljumata ja kätt maha panemata, siis saab mängija selle maa endale, mis tal õnnestus vastaselt ära võtta. Kui mängija viskab mööda või nuga püsti ei jää, siis enam visata ei saa, enne kui ring jälle temani jõuab. Võidab see, kes kogu ringis oleva maa endale saab.

Mida mängisid Päevalehe töötajad

Luurekas oli lahe, kui seda mängida suurte paneelmajade rajoonis ehitusplatside vahel ja trepikodades. Lasteaias mängisime veel Kuningriiki. Et olid kuningas ja kuninganna, printsessid ja teenrid. Kuningaloss oli suures võsas. Lasteaias oli vene rühm ka, nemad olid miskipärast automaatselt kõik kuningriigi sõjavägi.

Külli-Riin Tigasson

Sõda oli ikka kõige pullim mäng. Naelad vibunoolte otsa ning kivikada käes – nii see käis.

Jaanus Piirsalu

Mina lasin ka nooltega. Ühe lasin vanaisale näppu, aga õnneks mitte sügavale.

Jaak Urmet

Ragulkad olid traadist ja värvilise traadi ja kettidega kaunistatud. Metallist haakidega lasti. Ja sirelist vibud ja nooled. Maavõtmist ja Kartulit sai mängida.

Piret Tali

Õiget sõda mängiti ikka savitükkidega majade vahel kraavides. Savi oli Lasnamäe ehitustandril piisavalt ja maapinnale kukkudes lõi see siukese mõnusa pilve üles, nagu oleks granaat plahvatanud. Ja vot ühe siukese granaadiga ma vastu pead saingi. Aga õnnetuseks oli savitükis kas siis kogemata või meelega kivi sees. Pea lõhki, pill lahti, verd jooksis – ühesõnaga nagu päris. Aga pärast oli ilgelt uhke mööda uulitsat kinniseotud peaga patseerida. Nagu sõjakangelane. Arm on siiamaani alles. Aivo Vahemets

Minul polnud ühtegi tüdrukut lähimas kvartalis (Elvas) ja tuli ka poistega sõda mängida. Poisid kiusasid vastikult – mina pidin ALATI sakslaste ehk pahade poolel olema! Õnneks naeltega nooli polnud, aga kadad olid küll ja värvilist traati käisime telefonijaama prügikastide ümbert otsimas, sinna visati maha vahel suuri ilusaid puntraid. Mari Sarv

Kuidas suri venelane ja kuidas sakslane? Kui sakslane maha lasti, kukkus ta kõmm! pikali ja surnud oligi. Aga venelane (vene filmide eeskujul) pidi väänlema ja võitlema vähemasti pool tundi enne, kui hinge heitis. Seda oli eriti hea mängida heinalakas.

Ene Poll

Meite provintsilinnas Rakveres toimusid rahvastevahelised sõjad – eestlased venelaste vastu. Meie loopisime teise tütarlapsega kastani otsast kastanitega venelasi, kui need siis ükskord teada said, kust ja kes loopis, põrutasid kividega vastu. Lisaks oli vene poistel pidevalt suul: “Korova bljäd!”, mistõttu õppisime kiiresti ära esimese venekeelse väljendi – “starõi bõk”. See oli jube solvang. Marii Karell

Natuke sportlikumat poolt ka: mu sõber suutis Mustamäe kitsukesse kahetoalisse korterisse tekitada kõrgushüppesektori. Põrandahari kõlbas latiks küll. Hüppamine käis paarisammuse hoo pealt. Ville Arike

Me mängisime põhikooli ajal Ruutu peaaegu igal vahetunnil. Ja muidugi pärast tunde tagusime seda mängida kuni õhtuni välja. Sel ajal avastasime esmakordselt auto valvesignaali. Nimelt kitsas hoovis autode vahel mängides virutasime sageli autodele. Onud olid kurjad, aga mis seal ikka. Ühe auto pihta tagudes sai eriti palju nalja, sest siis hakkas signalisatsioon tööle.

Sergo Selder

Suviti maakodus sai alati Mädamuna mängitud. Oh seda rõõmu, kui vanema venna ja õe sõbrad kaasa lõid, veelgi suurem rõõm oli aga siis, kui hoolimata noorest east neile mädamunas ära sai teha.

Mari Rebane

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare