Lapsepõlveuskumused kollitavad meid ka täisealisena



Kui inimesed räägivad oma lapsepõlveuskumustest, pole anekdoote vajagi.

Elusatesse mänguasjadesse kaob aja jooksul usk, kuid neid, kes veel keskeaski ei julge öösel pimedas üle toa käia, on meie seas hämmastavalt palju. Kes teab, millise voodi all koll peidus on.


Kas teadsite, et kui suuri varbaid koos hoida, ei saa õudusjuttude Must Käsi kägistama tulla? Miks ei tule külmkapist võetud munadest tibusid, truule haudumisele vaatamata? Kuidas autod küll nii hästi inimeste mõtteid loevad, et teavad, kumb suunatuli tuleb sisse lülitada? Mis on sassi läinud asulate siltidel, et neid nii tihti punase jutiga läbi tõmmatakse?

Siin on kirjas ühes tutvusringkonnas kokku kogutud lapsepõlveuskumused.


•• Väga varases lapseeas oli mul kindel teadmine, et hapupiimalehmad erinevad täiesti nendest, kes rõõska piima annavad, ja et nad on sellist hästi tumedat, peaaegu musta värvi.

•• Arvasin, et välismaa tuusik on eriline rohutuust, mis inimesele reisile kaasa antakse.

•• Kord, kui olin just lugenud raamatut Päikesesüsteemi kohta ja aias kõndisin, tulin mõttele, et äkki on iga liivatera nagu Maa, kus elavad inimesed ja teised liivaterad on teised planeedid.

•• Kujutasin ette, et meie elu on kellegi teise jaoks kinopilt. Et kinosaalis istuvad mingi teise maailma olendid (kelleks olid dinosaurused), vaatavad minu elust filmi ja mina olen peategelane.

•• Ma ei julgenud lemmiklaulja plaati hommikul mängima panna, sest arvasin, et siis peab inimene päriselt laulma – aga lauljad on ju hilise ööni tööl ja viisakam on neid tülitada pärastlõunal.

•• Telekast “Vremjat” vaadates olin ma veendunud, et iga päev tulevad hommikul tööle fotograafid, kes teevad 20–30 umbes 4 x 5 meetri suurust fotosuurendust, mida siis saate ajal relsside peal diktori selja taga vahetatakse.

•• Murdsin pead raadiouudiste üle, mis rääkisid sellest, kuidas autod rulluvad üle katuse. Kuidas see võimalik on? On üks auto, sõidab, siis tõuseb lendu ja rullub üle MAJA katuse. Vahel suisa kaks korda. Seda paistis juhtuvat pidevalt. Selgus tuli siis, kui sain teada, et mitte ainult majadel pole katust, vaid ka autodel, ja üle katuse rulluda pole mingi kunst.

•• Sõna “mööbel” algas mu mõtetes kogu aeg n-iga.

•• Arvasin, et haiguse puhul lähme politliinikusse. Kui sain pisut suuremaks ja nägin politliiniku küljes silti “polikliinik”, siis juurdlesin, et polikliinik ja politliinik on äkki kaks eri asja. Samas olid liiga sarnased nimed, et eri asjad olla. Äkki siis on üks ja sama – aga kes ütleks, kumb on õige?

•• Lastesaade “Kel lusti, lööb kaasa” oli minu jaoks “Kellusti (kellu) lööb kaasa”.

•• “Aktuaalne kaamera” oli minu jaoks ikka päris kaua “Oktaamer kaamera”.

•• Mina ei suutnud pikka aega aru saada, miks punkbändil

JMKE nii totter nimi  on (Jeesus Maria Karjatas Ei). Ja seda sellepärast, et sõna “karjatama” oli minu meelest rohkem “karja ajama”, “lambaid karjatama” vms.

•• Arvasin, et laulu “Tassike teed ja siis saabus vaikus” sõnad on hoopis “Kassike teel ja siis saabus vaikus”. Kujutasin isegi elavalt ette, kuidas kaks inimest istuvad verandal, kust avaneb vaade pikale alleele, ühtäkki märkavad nad alleel kassikest ja jutt katkeb.

•• Arvasin, et nartsiss on naine ja tulp on mees.

•• Mul oli tunne, et kased on naissoost ja kuused meessoost.

•• Uskusin, et kassid on naissoost ja koerad mehed. Üks mõjutaja oli kindlasti tolleaegne mänguasjatööstus, mis kujutas kassi alati seelikus ja koera lipsuga.

•• Nägin päris selgelt, kuidas Kuul olid silmad, nina ja suu.

•• Ma olin viis või kuus aastat vana, kui sain aru, et mu ema nimi on Tiina. Lapsena hüüad ikka “emme” ja “ema” – nii ei teadnudki ma oma ema nime. Kui üks tuttav laps küsis oma ema käest, kas ta võib minna tädi Tiina poole mängima, siis jõudis kohale, mis värk on.

•• Õele tekitas peavalu probleem, kust tuleb radiaatorisse kuum vesi – et keegi naabritest keedab vett ja laseb meile torudesse. Tal oli ka arusaam, et lastele pannakse suureks saades uued, täiskasvanulikud nimed. Seda asja võttis ta täitsa tõsiselt.

•• 1980-ndate keskel, kui NSVL-i lagunemiseks hakkas soodne pinnas tekkima, räägiti meil kodus mõnikord iseseisvast Eestist ja esimesest Eesti Vabariigist. Ma kujutasin ette, et kui Eesti oleks vaba, siis muudaks ta ka oma geograafilist asukohta, sõuaks kõige täiega kusagile rahulikumasse ja vaiksemasse kohta.

Kui teismelisena kuulsin Johansonide laulu sellest, kuidas Eestimaa kõige täiega taevasse läheb ja Kihnu tüdrukud oma seelikutega vee siledaks pühivad, oli tohutu äratundmisrõõm.

•• Kui hämarduvas toas üksi diivanil või voodil istuda, tuli jalad tingimata voodi peale tõsta. Muidu ahvatlevad üle ääre rippuvad jalad tonte, kes võtavad minu hirmutamiseks jalalabast kinni või kõditavad talla alt.

•• Kartsin, et maja alumistelt korrustelt tuleb koridoritreppi mööda õudse välimusega vana naine, kes öösel ärkvel olevad lapsed minema viib. Aitab ainult see, kui end teki alla sättida, tekk vähemalt kurguni tõmmata ja igast küljest keha alla toppida.

•• Uskusin, et kõik mu mänguloomad on elus, kuid varjavad seda minu eest. Nii jätsin ma neile ööseks toitu.

•• Mina võtsin regulaarselt kõnesid 005-le, kellatädile. Mahe hääl muutis mu tuju alati paremaks. Millegipärast ei tahtnud ta minuga kunagi pikemalt rääkida, mis ei tähenda, et ma poleks proovinud vestlust arendada. Ma tõesti uskusin, et seal telefoni otsas istub üks vahva blondide lokkidega tädi (umbes nagu tädi Ruth) ja vastab kannatlikult kõnedele.

•• Arvasin, et saan teha enda maja hoovi liivakasti, kui iga päev peo-

täie liiva lasteaia liivakastist koju viin.

•• Kartsin surma, sest arvasin, et kui inimene maha maetakse, siis tal läheb liiv silma ja see on valus.

•• Uskusin, et valgusfoorid loevad mõtteid. Et kui ilusti paluda, siis läheb kooli juures asuv esimene valgusfoor roheliseks ja seepeale lähevad kõik ülejäänud ka.

•• See võis olla aastatel 1975–1978. Kommi ja muud meelepärast polnud nii palju võtta kui praegu. Oli küll natuke halvemaid ja siis selliseid, mis tundusid mulle kohe päris loodusest pärit – piparmündidražeed. Kuna õues kasvas imelik taim piparmünt, mis oli ka üsna sama maitsega, siis oli järeldus ainult üks – ka need kommid kasvavad tegelikult kuskil.

Taskurahast ostsin terve paki komme, kaevasin paraja augu ja kallasin kõik sinna sisse. Kastsin ikka kah. Samal sügisel oli küll kahtlus, et äkki polnud värsked kommid ja seepärast ei läinud kasvama... või oleks pidanud enne idandama.

•• Lapsena telerit vaadates arvasin, et uudistediktor näeb mind ja kõiki teisi televiisorite taga istujaid. Seega meeldis mulle ebameeldivale saatejuhile keelt näidata.

•• Võtsin endale pähe, et kui hommikul tõustes astun voodist välja, ületan uksepakku või teejoont vasaku jalaga, siis läheb mul hästi. Neljandas klassis pidime ajaloos loetud teksti võimalikult täpselt ümber jutustama. Lugu oli vanade eestlaste sõttaminekust ja kombe kohaselt pidi hobune astuma üle mõõga. Kui ta astus üle vasaku jalaga, pidi sõjaretk ebaõnnestuma.

Minus aga oli kinnistunud teadmine, et vasaku jalaga üle astudes läheb hästi. Ja nii ma siiralt ütlesingi. Mõistagi oli see vale ja ma sain kehvema hinde. Olin nii õnnetu ja see lugu on mul tänini meeles.

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare