"Mingi totaka tehnika tõttu on põlvkondade mälestused täiesti erinevad," leiab Lauri Aav, kel on siiski ka kirevamaid asju meeles kui mustvalged fotod.

"Suvalised hetked. Mina isa motika bensupaagil istumas, kõiki liikluseeskirju eirates," meenutab Lauri. "Minu isa Tsooruna, Shvejkina. Järjest tekkis tajumine, et minu isa ei ole tavaline isa, vaid - siis ei olnud veel rumalat sõna "prominent" - tuntud inimene."

Enamiku etendusi on Lauri vaadanud Draamateatris lava kõrval. "Televärki oli tollal vähem kui praegu. Mõjusamad mälestused on ikka teatrist," räägib Tõnu Aava poeg. "Mäletan shokki etenduselt "Mees, naine ja kontsert", kui isa pidi mingi võõra tädiga suudlema. Aga kuigi publikule paistis vist, et nad suudlesid, siis mina nägin lava kõrvalt, et nad panid ainult pead kokku."

Hea üllatus oli 4-5aastasele Laurile isa ümberkehastumisvõime: "Ta ütles sekund tagasi mulle kaks sõna, astus siis kaks sammu ja oli laval hoopis teine inimene. See oli naljakas ehmatus."

Praegu on isa ja poja suhted harvad ja Lauri pole ka sage teatrikülastaja.

"See on loll vabandus, et ei ole aega, aga ma käin ameti tõttu tihti kontsertidel. Need annavad emotsionaalse laengu. Ja ega lõputult saa ennast laadida!"

Harv kohtumine ei halvenda suhteid. "Räägime palju teineteise tööasjust ja olen talle vahel korraldamisalast nõu andnud," ütleb Lauri. "Lahkarvamused on tekkinud ka põhiliselt töö pinnal."

Ühel meelel on isa ja poeg, tegeledes ühise hobiga, milleks on ehitus. "Ta on ise ehitanud korraliku suvila," kiidab Lauri isa. "Koos oleme ehitanud tema isa, minu vanaisa kunagist tagastatud poodi Kehras. Mõnus füüsiline vaheldus."

Tõnu ei ole poega näitlejaks suunanud. "Kolmandas kuni viiendas klassis tahtsin saada, aga siis läks mul see mõte üle," ütleb Lauri ja ei kahetse, sest õppis suurest muusikaarmastusest koorijuhiks.