Lauri Leesi näeb võõrkeelseid unenägusid
Kes meist ei teaks Lauri Leesit, eestlasest prantslast ehk prantsuse kultuuri maaletoojat. Teda kujutletakse eraklikuna, vahest on ta isegi tahtnud sellist muljet oma üksildase uitaja mõtisklustega jätta. Kuid tegelikkuses on Leesi elu eraklikkusest kaugel, teda ümbritsevad sõbrad, perekond, õpilased ja lihtsalt mõttekaaslased. Teisalt on mulje Leesist alati õige, ükskõik milline see ka poleks. Sest näidelda ning parema ja ilusamana ei oska ta end välja pakkuda.
Lauri Leesi kahetoaline korter Tallinna kesklinnas, kus elavad ka kass Lutti ja koer Tommi, mõjub esialgu ehmatavalt – pole seal midagi liigset ega varjugi luksusest. Poole elutoast võtab enese alla poolteisemeetrise läbimõõduga kirjutuslaud, millel on lademes pabereid ja raamatuid, nagu ka akna- ja triikimislaual. Eelmisest sajandist pärit kirjutuslaual on endale koha leidnud arvuti.
Raamatuid on Leesi kodus üllatavalt vähe, enamjaolt vaid teatmekirjandus ja kõik tema poolt välja antava Europeia sarjas ilmunud teosed. Enamiku oma raamatutest on ta viinud kooliraamatukokku või siis ära kinkinud. "Kõik tööks ja eluks vajalik on olemas," tõdeb ta kodus ringi vaadates.
Pooleliolev töö teeb haigeks
Leesi päevaplaan on minutilise täpsusega paigas. Hommikul poole kuuest kuni poole kaheksani kirjutab ta mõnd õpikut või muud kirjatükki. Veerand üheksast kella neljani on ta koolis toimetamas. Neljast kuueni on Leesit võimatu tabada, sest just sel ajal lubab ta endale lõunauinaku, mil lülitab telefonid välja.
Kella kuuest kuni AKni tuhnib ta jälle paberites või klõbistab arvutisse teksti. Päevauudistega end kursi viinuna asub ta taas tööle või jääb telekast mõnd huvitavamat saadet jälgima või kohtub sõpradega. Südaöö paiku saabub majja vaikus.
"Inimene peab magama seitse-kaheksa tundi, muidu ta kaotab vaimse ja füüsilise vormi. Kui ma pole oma normi saanud täis magada, siis teen ebakvaliteetset tööd," teab Lauri Leesi.
Õhtuti väljas käies, kas siis sünnipäevadel või vastuvõttudel, on Leesil kindel reegel: lahkuma peab hiljemalt kell üks. "Selleks kellaajaks on inimesed juba nii purjus, et hakkavad end kordama. Kuskil viibida vaid seetõttu, et antakse tasuta süüa ja juua, on totrus," räägib Leesi ning lisab, et lähemate sõprade juures kellaajad ei kehti ning nende pärast võib teha erandeid ja peabki tegema, kuid sellega võivad kaasneda süümepiinad.
"Kui mul mingi töö pooleli on, siis olen nagu haige," tunnistab ta. "Arvatavasti on see vanematelt päritud. Isa, kes oli lihtne maamees, ei saanud rahu, kui polnud peenra tegemisega ühele poole jõudnud. Klassiõpetajast emaga oli sama lugu."
Nooremad sõbrad aitavad mitte vananeda
Leesi kõige suurem hirm on jääda ajale jalgu. Üks hea abinõu vanuse vastu võitlemisel on just äsja 55. aasta juubelit pidanud Leesi arvates sõbrad. "Nad ei tohi olla ainult oma generatsioonist pärit, peab olema ka nooremaid," tõdeb Leesi, kelle sõpruskonna keskmiseks vanuseks ongi 30 kuni 45.
"Kui nad mind kuhugi kutsuvad, siis ma ei saa neile vabanduseks öelda, et olen väsinud või ei viitsi, siis nad ju järgmine kord ei kutsugi."
Kuid ainult noortest sõpradest ei piisa. "Tuleb kõike uut ja huvitavat proovida ning olla ümberringi toimuvaga kursis," teab Leesi. Kui Eestit tabas Tiigrituuri ja interneti vaimustus, otsustas ka Leesi enda peal katsetada, mis imeloom see internet siis on.
"Muidugi on arvuti ja internet mind aidanud. Kuid kui see inimene, kes on netti info sisestanud, on nõrgemate võimete ja väiksemate nõudmistega kui mina, siis pean ikkagi Rahvusraamatukogus tuhnima. Võimatu, et mingisugune riistapuu suudab kunagi asendada inimest. Inimest, kes väidab, et arvuti hakkab asendama õpetajat, ei suuda ma eales tõsiselt võtta," on Leesi resoluutne.
Öeldakse, et kõik teed viivad Rooma. Leesi puhul jõuavad kõik jutud ikkagi Prantsusmaani ja tema tööni. Sest tema elu ongi töö ja vastupidi. Kui Prantsuse Lütseumi kohta midagi põhjendamatult negatiivselt arvatakse, haavab see Leesit hingepõhjani. "Ma ei saa siis kohe öösiti magada," tunnistab ta.
Leesi töö Prantsuse Lütseumis ei piirdu mitte ainult kooli juhtimisega. Tema koostatud on ju enamik selles koolis kasutatavaid võõrkeele õpikuid. Just äsja lõpetas ta "Noore eurooplase lugemiku".
Teab peast kõikide õpilaste nimesid
Lauri Leesi on koolis autoriteet, kellesse suhtutakse austuse, kuid mitte hirmuga. Ta on kogu aeg olemas nii õpilaste kui ka lapsevanemate jaoks. Teemasid, millest emmede-issidega tuleb vestelda, on seinast seina, alates lapse armuprobleemidest ja lõpetades loomulikult õppeedukusega.
"Tean, mis üht või teist õpilast vaevab. Tänu oma kogemustele saan vanemaid aidata," on Leesi kindel. Igal kevadel viib ta oma kooli neljanda klassi õpilased Prantsusmaale, kus õpib neid nime- ja nägupidi tundma. (Koolis õpib 760 õpilast! H. S.) "Mõnikord on perekonnanimedega raskusi. Näiteks kui Martineid on palju, siis pean meelde tuletama, kas ta käis viiendas a-s või kuuendas b-s," tunnistab Leesi.
Lisaks direktoriametile annab ta iga päev kolm prantsuse keele tundi. "Arvan, et ma teen õigesti. Muidu võõrduksin koolist ja muutuksin, nagu nüüd on moodne öelda, projektijuhiks, kes kerjaks kooli jaoks raha. Kõige loomulikumas olekus ja kõige paremini tunnen ma end siiski klassi ees," räägib Leesi.
Õpilastest võõrdumine tema puhul küll kõne all ei tule. Tema kabineti uksele on koputanud õpilased, näpus kaks teatripiletit, ja kutsunud direktorit enesega kaasa. "Kuni selle hetkeni, mil lõputunnistuse kätte annan, on minu vastus alati kindel “ei”, ükskõik, kas mind kutsutakse teatrisse, sünnipäevale või kohvikusse," selgitab Leesi ning lisab, et sellist suhtumist nõuab ta ka teistelt õpetajatelt.
Leesi arvates on kõige põnevam aeg siis, kui verivärsked vilistlased teevad sisseastumiseksameid ülikooli. "See on nii huvitav nagu Bingo loto. Mul on kodus nimekiri, kes kuhu ülikooli – paljud lähevad ju mitmesse – katsetele läks ning millise siis lõpuks valis," räägib Leesi.
Üks lause muutis Leesi elu
Tegelikult on Leesit raske seostada millegi muu kui prantsuse keele ja kultuuriga – ta sõidab Prantsuse autoga, tema rõivad kannavad Prantsusmaal toodetu kaubamärke, ta on alati lõhnastatud Chaneli Egoistiga jne.
Kui ootamatult mõttesse süvenenud Leesit tülitada, võib ta vastata prantsuse keeles. Ka unes räägib ta kolmes keeles – eesti, vene ja prantsuse.
Kõigest jääb lõppkokkuvõttes mulje, nagu oleks ta Prantsusmaal sündinud ja elanud ja juba hällis seda keelt rääkima hakanud. Tegelikkuses möödus Lauri Leesi lapsepõlv Siberis ja Kuressaares ning esimesed prantsuskeelsed väljendid õppis ta selgeks alles ülikoolis.
Kaheksanda klassi poisikesena sattus ta kinos vaatama Tolstoi "Sõja ja rahu" ekraniseeringut. Ameeriklaste tehtud film jättis nii sügava mulje, et vene keelt vabalt valdav Leesi luges romaani originaalkeeles läbi. Ja juba esimesest lausest alates mõistis ta, et tahab seda keelt õppida.
"Tore on, mu vürst, et Genova ja Lucca pole enam midagi muud kui Bonaparte’i perekonna mõisad," tsiteerib Leesi kõige kurja juurt. "Kuna enamik dialooge selles romaanis on prantsuskeelsed, siis tänu sellele tekkis mul ka huvi sealse kultuuri vastu."
Pingeid maandab põlluharimisega
Oma valikut pole Lauri Leesi eales kahetsenud. Enne prantsuse kultuurist vaimustusse sattumist oli ta aga kaalunud agronoomi elukutset. Mullas sonkida meeldib talle praegugi. Omas kodus aga pole tal ainsatki potilille. Umbes kümme aastat tagasi ostis tema sõbranna Elita Erkina Mähele suvila, kus ka Leesi saab väikest maalapikest kasutada.
"Maasikad, sõstrapõõsad, oma käega istutatud õunapuud, mis juba vilja kannavad, pirnipuud ja isegi kartul ning sibul," loetleb Leesi oma põllulapil kasvavat. "Pingeid saab seal ideaalselt maandada."
Kuid elu maal ei kujuta Leesi mitte kuidagi ette. Ta armastab Tallinna ning suurima rõõmuga talitaks ta siin lehmi ja lambaid. Kiindumus oma kodulinna vastu on isegi suurem kui Pariisi vastu, kus tal lihtsalt käia meeldib. Seetõttu ei tule kõne allagi ükski ametipost Prantsusmaa pinnal.
Kui Leesilt küsida, kuidas ta jaksab, viitsib ja tahab niimoodi elada, siis ei oskagi ta vastata. Sest teistsugust elu ei suuda ta endale ette kujutada.
Kui Lauri Leesi oleks prantsuse kultuuri asemel sattunud vaimustusse keemiast, oleks keemia Eestis sama populaarne kui praegu prantsuse keel. Selles on Leesi ka ise kindel. "Mis teha, minus on lihtsalt nii palju seda pedagoogilist tuhinat."
Heili SIBRITS
