Lauri Saatpalu: kõik meie kontsertide piletid müüakse välja
Lauri Saatpalu, kuidas see plaan küpses, et Dagö ja Ultima Thule koos tuurile lähevad?
Dagö ei ole ju pärast “Toidu-klubi” plaadi ilmumist mullu suvel praktiliselt üldse esinenud, olid plaadi esitluskontserdid ja paar mängu klubides. Hoidsime teadlikult ennast suviseks minituuriks. Kuivõrd sügisel tahaks juba uue plaadiga välja tulla, mõtlesime, et enne võiks ikka vana materjali ka kontserdil mängida.
Edasi tuli juba idee, et asi võiks ikka natuke võimsam olla kui ainult Dagö. Ei ütleks, et see argus on, et üksinda ei julgeks minna, aga mõtlesime, et koos on vahvam.
Ultima Thule on kõige võimsam eestikeelne bänd, mida ma tean. Eestis on küll väga palju häid klubi- ja pubibände, aga Ultima Thule on minu jaoks ainuke, kes on võimeline ennast ka suuremal laval laiali sirutama, nii, et seda on jube kihvt kuulata. Nii et nad olid igas mõttes minu esimene valik – kellega siis veel.
Eks oma rolli mängis ka see Eesti ansamblite koomusk, et me oleme nagu Iraani kaksikud – ma loodan küll, et lõpp ei ole sama kurb – oleme bassi- ja trummipidi kokku kasvanud, Raul Vaigla ja Toomas Rull mängivad mõlemas bändis.
Mis te arvate, kuidas Dagö ja Ultima Thule koos mõjuvad?
Meie üritus ei ole festival, vaid siiski terviklik kontsert. Esinevad küll kaks bändi, aga me ei hakka mingit habemega naist ega jänesekõrvu tegema, et nüüd ajame lood omavahel segamini või trambime viiel kitarril üksteise lugusid – sellisest asjast ei ole ma kunagi aru saanud, miks seda peaks tegema. Mõned lood teeme kindlasti koos, aga see tähendab siis ka täiesti erinevat lähenemist. Aga üldiselt – kaks head kontserti ühekorraga.
Tekstiliselt ja ideeliselt oleme me suht sarnased bändid, kuigi muusika kõla on erinev. Dagöl on tekstid suhteliselt suure tähendusega ja Ultima Thulel ei ole ka ühtegi magedat lauluteksti, neile on ka päris luuletajad neid teinud. Sibulaga saame ka hästi läbi, varem laval koos küll eriti pole olnud.
Kas vabaõhukontsertidel pole keeruline teksti sõnumit publikuni viia?
Miks? Ei lähe midagi kaduma. Inimesed on valmis teksti jälgima küll. Veelgi enam – tekstid on neil juba peas. Eelmisel aastal naersime just seda, et kui suvel plaadi välja andsime ja siis detsembri alguses esitluskontserdid tegime, siis saime rahuldusega nentida, et inimestel oli piisavalt aega sõnad ära õppida. Kõik olid korralikult ette valmistunud. Meil oli selle üle väga hea meel.
Käisin puht professionaalsest huvist ka Mäksi kontserdil, ei häirinud see vaba õhk publikul sõnade jälgimist kuidagi.
Kontserdipaikade valikul olete üritanud traditsioonilisi suvetuuride platse vältida?
Mõnes kohas pole see muidugi võimalik, kus sa Otepääl ikka mujale lähed kui ilusasse Pühajärve parki. Ning Raplas pole ka kuhugi mujale minna kui nende päris kenale lauluplatsile. Aga Tallinna lauluväljakut ma paaniliselt vihkan ja Võru-Kubijale ka ei lähe, ma ei tea, kellele nad selle ehitasid – seal on nii, et ükspuha kui palju inimesi seal pole, ikka tundub, et neid on vähe. Rakvere ja Haapsalu loss on traditsioonilised ilusad kohad.
Tartus oleme Sadamateatri õuel ja Pärnus kuursaali omal, sest üks koht, mida ma füüsiliselt vihkan, on Pärnu vallikäär.
Tuuri reklaamis ütlete, et kõik piletid müüakse välja?
“Sokid jalga, kõik piletid müüakse välja ” – ma võin miljoni dollari peale kihla vedada, et nii ka juhtub, kõik kontserdid on ju välikontserdid ja ühtegi piletit kuhugi ruumidesse sisse ei müüdagi, on välikontserdid ja müüakse ainult välja.
Ma ei taha ära sõnuda, aga luureandmed ütlevad, et Tallinna kontserdile tulijatel peaks tõesti soovitama pileti eelmüü-gist ära osta. Me ei taha tekitada inimestele seda ebamugavust, et topime Pirita varemed ääreni rahvast täis – siis on kõigil ebamugav, nii et piletid saavad tõesti ühel hetkel otsa.
