Laval esinev autor on parim viis teost mõista

 (1)

Kolmandat aastat järjest meelitatakse mind Vanemuisesse autorilaulufestivalile jorisema. Püüan autorilaulu mõistet peavoolude taustal pisut lahti mõelda.

Suurim tunnustus autorile võiks olla see, kui tema looming pärimuseks erastatakse. Lähima 100 aasta jooksul on selle au osaliseks saanud Herman Juulius Schmalz (“Sauna taga”, “Setokõsõ sõitsivä”), Jaan Räppo (“Haanja miis”) ja Pulga Jaan (“Tsiapaha pääl”).

Kui vaadata tänapäeva voole – aega, mille kiirelt libisev pealiskaudsus ei võimalda maskotist-esitajast kaugemale näha –, olekski meil ainult nagu rahvalaulud. Just nimelt nagu rahvalaulud. Meie Mehe rahvalaulud, Terminaatori rahvalaulud. Me ei teagi, kelle laulu rahvas laulab, ja sellest polegi tegelikult kahju, sest suuremal osal sellest sogast pole meile mitte midagi öelda. Anonüümsus ei kohusta, kvaliteet jääb saamata ja solisti osaks on olla pelk täispuhutav klaver, mida seltskonnaajakurjandusega haritud silmal ilus vaadata.

Uus rahvuslik komme

Tehnikasse tagasi. Laul koosneb muusikast, sõnadest ja seadest-esitusest. Autorlus võib kõigil kolmel erinev olla. Reeglina on reegliks selline tee: muusik loob muusikat, pillimees mängib pillimeest. Produtsent varastab sämpleid, riimija kirjutab käkki, inimkaubanduse ohver ehk laulja õpib selle pähe ja hingab mikrofoni. Tarbija-kuulaja saab tulemust tapauudiste ja reklaamide vahelt igas avalik-õiguslikus sööma- ja joomakohas või poes, ja seda ilma palumata. Ja mitte pool-, vaid täisvägisi.

Sogaterror on tekitanud uue ja “huvitava” rahvusliku kombe – kontserdile eksinud eestlane hakkab teise eestlasega kõva häälega rääkima samal hetkel, mil esineja esimese akordi kuuldavale manab. Kräpiraadiote ajusid rulliv masinavärk on muusika devalveerimisel suure töö ära teinud. Sestap on vennast Johansonist isegi tiba inetu Mailaulu-nimelise sündmusega “turule” trügida, sest üldine mentaalsus vajab mõtestatud tekstidega, intiimsemas ja suhestuda võimaldavas esituses vähe kunsti. Ajati tunduvad vaimse ruumi hoidjad kõlbavat ainult vallandamiseks. Nende inimeste-opositsionääride nimed, kes sellega nõus ei ole, saab maitsepolitsei üles kirjutada 30. aprillil ja 1. mail Tartus väikese Vanemuise uksel.

Üksikisiku vastutus oma tegude eest on pseudodemokraatiate ajastu vaeslaps. Autori elik looja teadvustamine on marginaalsevõitu nähtus ning autorilaulufestival seega sügavalt “indi”. Nüüd vutt-vutt-vutt leksikone sorima, sest kõigepealt tuleb kasutusele sõna “sünergia” – nähtus, mis tohib sündida siis, kui laval kohtuvad mitu autorit ja/või esitajat. Mailaulul näiteks Chalice ja Tõnis Mägi, kaksikvennad kahest sajandist. Kui laval on rahvast pelgalt ühe võrra nullist rohkem, aga see-eest kohtuvad sõnum, esitus ja neid siduv autorlus, on ideaalis võimalus kohtuda sünkretismiga.

Küsimus ei ole tegelikult jagamatuses. Autor ise oma loominguga valguses, ilma kollektiivi ehk bändi ahistuseta – see annab vastutust ning pakub kuulajale tavaliselt mõtestatud teksti ning sügavamalt läbi tunnetatud muusikatuge, milles on tehnilist ilutsemist ning tühja manerismi harjumuspärasest vähem.

Mailaul

Tartus juba kolmas kord

Väike Vanemuine ülisobiv

•• Eesti autorilaulu kevadine festival Tartus

•• 30. aprill – 1. mai 2006

•• III autorilaulufestivalil Mailaul (My Song) saab kuulata, kuidas laulavad oma mõtet muusikud, kelle laulmisi enam teatakse. Sündmus toimub 30. aprillil ja 1. mail Tartus Vanemuise väikses majas. Nagu möödunud aasta Mailaulul tõestas ka J. Karjalaise kontsert, on saal sellele muusikale ülisobiv paik. Mõlemal õhtul algab kontsert k 18.

•• Vaata ka: http://www.festival.tartu.ee/main.htm.

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare