Mul on heameel, et see hinnang tuleb teie poolt, sest mind on häirinud meeleolu, mis Eesti ajakirjanduses valitseb. See annab kokkuvõttes riigist, valitsusest, parlamendist, ennekõike rahvast nukrama pildi kui see, mida me tegelikult näeme. Ma ei ole kindel, kas oskan põhjustele osutada. Arvatavasti leht tahab, et teda müüakse, ja müügi huvides ta ongi ennekõike avatud skandaalidele.

Minu meelest me võime rahul olla. Me peame rahul olema eriti siis, kui teame, et see, mida me saavutanud oleme, on vahepealne lõik üsna pikast teest, mis jääb veel käia.

Lõppev aasta oli huvitav selle poolest, et kahe suure ja mõjuka riigi – USA ja Venemaa presidendid – vahetusid. Need isikud esindavad tõenäoliselt suuri muudatusi oma riikide käitumises. Kuidas võivad need muudatused mõjutada maailma ja Eestit selles maailmas?

Ma olen riigipea ega või teise riigipea puhul öelda, kas ta meeldib mulle rohkem või vähem kui eelmine. Selles mõttes olen palju vähem vaba kui teie.

Niipalju võiksin lisada siiski, et naftadollarite vähenemine nõrgestab ajutiselt Venemaa majandust. Oletan, et president Vladimir Putin püüab tekkinud olukorras arendada koostöösuhteid Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikidega. Esiteks oma majanduse stabiliseerimiseks välisinvestitsioonide abil ning teiseks EL-i ja USA konkurentsisuhete pingestamiseks. Järjekord võib olla ka vastupidine. Oletan, et ta teeb seda mõningase eduga, sest esiteks on nii Euroopas kui Ameerika Ühendriikides alati olemas ühe-päeva-isolatsioniste ning teiseks ei maksa alahinnata vene diplomaatiat, kelle kõige hiilgavamad saavutused langevad enamasti aega, kus riik on olnud nõrk. Niisiis sõltub Venemaa poliitika tulemuslikkus sellest, kas riik suudab Moskvas vastu võetud seadusi ja otsustusi – ka maksupoliitikasse puutuvaid – tõhusalt rakendada ka 1000 või 4000 või 8000 kilomeetri kaugusel Moskvast. Ennekõike nõuab see aega.

Euroskeptikud väidavad, et väike Eesti kaob suures liidus ära. Hiljutisel Nice’i tippkohtumisel kõlasid päris ähvardavalt näiteks Prantsusmaa presidendi Jacques Chiraci mõtteavaldused. Uued “problemaatilised” liikmesriigid peavadki saama väiksema esindatuse, väitis Chirac küüniliselt. Kas Eestit ei ähvarda oht jääda EL-is “teise sordi” liikmeks?

Selles küsimuses on kaks poolt. Eesti tahab jääda Eestiks. Eesti tahab kõnelda eesti keeles. Eesti tahab oma klassikute hulka lugeda Tammsaaret, mitte ainult Shakespeare’i või Moliere’i. Kuid me oleme Euroopa kõige väiksemaid rahvusriike. Ma arvan, et just EL-i astumine annab igale mõtlevale eestlasele kindla tagatise, et Eesti rahvas ja rahvuskultuur jäävad kestma.

Euroopa ongi Euroopaks kujunenud seetõttu, et väga väikesele pindalale on koondunud palju erinevaid kultuure. Euroopas tavaliselt ei räägita väikestest riikidest. Euroopa on väikeste riikide suur summa, ja nõupidamistel istutakse ja kõneldakse prantsuse alfabeedi järjekorras.

Ent kas te ei näe ohtu, et laienenud Euroopas tekib ebavõrdsus uute ja vanade liikmete vahel?

Räägime sellest teravast küsimusest. Ma mäletan, et ühes Eesti lehes (ma püüan neid ikka lugeda), oli juttu sellest, et EL-i poliitiline otsustamine läheb kolme juhtiva liikme kätte. Neid võib muidugi nimetada – Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa. Selles nähti ohtu väikeriikidele. On see oht?

Me peame endale aru andma, et väikeriigid on palju rohkem kui suurriigid huvitatud sellest, et EL oleks ennekõike tugev liit. Niisugust ülidemokraatlikku lahendust nagu Rahvaste Liidus me ei vaja. See võib meid peibutada, kuni tuleb mõni kriis. Ja kriisiolukorras selgub, et EL ei ole piisavalt tugev kriisi lahendama.

Kuid samas me vajame organisatsiooni, kus väikestel riikidel oleks sõnaõigus. Kui te nüüd minu käest küsite, kuidas seda saavutada, siis ma laiutaksin käsi. Sest me teeme praegu midagi, mida maailmas ei ole mitte kunagi varem tehtud. Ja just see teeb EL-i huvitavaks.

Te olete aastaid muretsenud selle pärast, et Eestis süveneb võõrandumine kodanike ja poliitikute vahel. Eesti Päevalehe küsitlus näitab, et inimeste hinnangul nende isiklik heaolu valdavalt paraneb, aga samas väheneb järjest nende usaldus riiklike ja ühiskondlike institutsioonide vastu. Millega te seda vastuolu seletate?

Ärgem pigista silmad kinni selle ees, et see hinnang on meil ühine Venemaaga, aga mitte Inglismaaga, Saksamaaga või Prantsusmaaga. Nii et põhjusi me peame endi hulgast otsima.

Ma toon teile mõned näited. Kevadel kargas Hamburgi linnas koer poisile kallale ja poiss suri. Kolm päeva hiljem Bundestag arutas seda, sest heaoluriigis, kus kriminogeensus on madal, puudutas lapse julgeolek igat perekonda. Kodaniku mure – kasvõi ühe lapse surm – on lääneriikide parlamentide jaoks probleem. Sellele leiti ka lahendus, seejuures sisuline, mitte populistlik lahendus. Võeti arvesse teadlasi, kes kinnitasid, et “võitluskoera” kui rassi ei ole olemas, koer käitub, nagu teda on inimene õpetanud käituma, ja vastutajaks on ikkagi inimene, aga mitte koer.

Meil on sel aastal olnud kaks sarnast surmajuhtu, üks Tartus ja teine Tallinna lähedal. Mida on nad esile kutsunud? Suure hulga kirju ajalehtedele, emotsionaalseid kirjutisi. Parlament oma olümposlikus rahus ei ole sellest häiritud. Mulle tundub, et tööviise võrreldes võime jõuda selgusele, miks eestlaste hinnang oma parlamendile on kahetsusväärselt madal.

Võime võtta teise näite. Parlamendi tööaeg on täpselt paika pandud ja tööpäevi parlamendis ei ole ülearu palju. Aga parlamendi tööst ei võta mitte iga liige iga päev osa. Ameerika Kongressis või ka Saksa Bundestagis kaotab mees, kes ei tule istungile, oma palga. See on enesestmõistetav.

Venemaal näeme vastupidist tendentsi. Parlamendi liikmele antakse odav korter ja tal on õigus see erastada. Parlamendiliikme autole antakse erinumber ja seda erinumbrit saab ta kasutada ka siis, kui ta enam parlamendi liige ei ole. Sovetlikult pinnalt kipub uuesti ellu ärkama nomenklatuur, see Vene keisririigi vulgaarne aadelkond, mis on Euroopa riikides välistatud. Päev pärast mu riigivisiiti Saksamaale astus transpordiminister tagasi, kui selgus, et teda oli sõidukiiruse ületamise eest 16 aastat varem kriminaalselt karistatud. Võibolla siit tuleks otsida põhjuseid, miks Eesti kodanikes on tekkinud teatud võõrandumine.

Te tõite veenvaid näiteid parlamendi tööst, aga ..

Sama käib meie kõigi kohta!

Mulle tundus kõrvalvaatajana, et tänavu jäite ka te ise vähemalt ühel juhul valijate ees võlglaseks, kuna ei suutnud neile piisavalt veenvalt selgitada, miks tuli ametist vabastada kaitseväe juhataja Johannes Kert.

Jaa, muidugi jäin. Jäin ka aasta algul valijate ees võlglaseks Eesti Panga ühe ametiisiku puhul. Aga ma ei saa mitte rikkuda Eesti Vabariigi seadusandlust. Ja lihtsalt minna kaamerate ette, käsi laiutada ja öelda, et siin ma olen, aga öelda teile midagi ma ei saa.... Kellele on seda vaja?

Kas te viitate...

... viitan sellele, mida te väga hästi teate ja millest me võiksime ka teiste sõnadega rääkida. Aga kui ma olen põhimõttest kinni pidanud ja kui me mõlemad niikuinii teame, millest me räägime, milleks me siis paneme i-le punkti mitte üles, vaid alla!?

Tshehhi president Vaclav Havel imestas selle üle, et inimesed kipuvad väärtustama neid kaasmaalasi, kes on rahvusvaheliselt tuntud sportlased või poplauljad. Eestlased valisid tänavu aasta inimeseks Erki Noole. Kuidas teie seda nähtust seletate?

Ma olin Berliini olümpiamängudel algusest lõpuni. Võtsin olümpiameeskonda saatkonnas vastu. Olin siis umbes nii suur (näitab kirjutuslauast veidi kõrgemale – H.R.). Minu tööks oli hoolitseda, et iga võistleja kirjutaks nime külalisteraamatusse. Mäletan siiamaani, kuidas ma Palusalust kinni hakkasin ja ütlesin: “Kirjutage oma nimi siia”. Ta võttis mu väikese käe ja surus seda väga õrnalt. Mäletan ka, et Eesti koloonia Berliinis ei olnud suur, aga meie hääl kõlas võimsalt: “Palusalu, anna valu, riigivanem kingib talu!”

Ma arvan, et niisugused päevad, kus üks riik teostab ennast ühe sportlase kaudu, on niisama olulised nagu Waterloo lahing. See võrdlus on lonkav, sest ma nagu seaksin lahinguid eeskujuks, mida ma teha ei taha. Ma sean eeskujuks seda, et iga riik, iga rahvas tahab olla tuntud. Ja kui ta olümpiamängude aegu suudab ennast teostada ühe eduka sportlase kaudu, siis… vaadake, kui õnnelik oli kogu eesti rahvas.

Sedasama võin ma kinnitada ka sõjaeelse Eesti kohta. Meie olümpiameeskond või ka meie maailmameistritest laskurite kojutulek, see oli... poja kojujõudmine igasse perekonda. Eesti propaganda lonkas mõlemat jalga, ei korraldatud rongkäikusid ega maskiballe, aga tänavad olid inimesi täis.

Need on need närvilõpmed, see on see luustik, mis hoiab ühte rahvast ühtsena. Rahval on alati kedagi vaja, kelle üle ta võiks uhkust tunda ja kellega ta võiks ennast samastada.

Teie olete õnneks olnud üks neist inimestest, kelle üle eestlased on saanud uhkust tunda ning kellega nad on saanud ennast samastada...

See on muidugi väga meeldiv, mis te ütlesite, aga vaatame asja ka teisest küljest. Meil on olnud kümmekond siseministrit, kümmekond kaitseministrit, meil on olnud kümne aasta jooksul vist viis valitsust. Selle põhjus on ennekõike meie põhiseaduses. Ei saa kiinduda siseministrisse, kes on tööl kolm kuud!

Olin oma küsimusega just jõudmas põhiseaduse juurde. Teil on presidendivalimistel ainulaadne kogemus. 1992. aastal valis esimeses voorus presidenti rahvas, aga lõpliku otsuse teie kasuks tegi riigikogu. Kas te selle kogemuse põhjal toetate mitme mõjuka erakonna ideed muuta põhiseadust nii, et presidendi valiks otsevalimistel rahvas?

Teate, see ei ole mitte nagu daamil kübara valimine. Minu meelest peame kõigepealt vastama küsimusele, kas Eesti erakonnad on välja kujunenud. Kas te oskate kirjeldada, mille poolest erineb ütleme Mõõdukate poliitiline programm Keskerakonna programmist, või on tegemist ainult erinevate isikutega? Senikaua kuni meil on raskusi oma erakondade kujunemisega, tuleb olla praktiline ja mõelda pigem sellele, et riigipea valimine võiks toimuda nii nagu ta Soomes kaua aega toimus. See tähendab, et valitakse valijamehed ja nemad valivad riigipea. Võibolla, et meil on seda süsteemi vaja järgmiseks viieks või kümneks aastaks. Sealt edasi, ütleme aastast 2012, ma eelistaksin juba riigipea otsevalimist.

Selle ajaga on meil loodetavasti kolm tugevat erakonda. Vähem ei saa olla, ja rohkem nii väikse rahvaarvu puhul ei tule välja.

Järgmisel aastal toimuvate presidendivalimiste eel on laialt levinud arvamus, et Lennart Meri on nii kõva president, et talle väärilist mantlipärijat leida on võimatu. Kas teie ise näete neid inimesi, kes suudavad teie tööd sama väärikalt ja hästi teha?

Näen päris kindlasti. Nad on minust erinevad ja õieti just selles on nende väärtus. See oleks ju väga naljakas, kui sümfooniaorkestri kontserdil mängib kogu aeg üksainus viiul.

1994. aastal te hoiatasite, et Isamaad tuleb kaitsta Isamaa enda eest. Kas teil ei tekkinud kiusatust seda hoiatust korrata tänavu sügisel, kui isamaaliitlane Tallinna linnapea Jüri Mõis kasutas võimulpüsimiseks võtteid, mis paljude valijate hinnangul ei sobinud kokku demokraatlike põhimõtetega?

Jüri Mõisa on minu suhe inimlikult kaksipidine. Temaga on lahe rääkida. Ta on uudishimulik ja kui talle midagi jutustada, mida ta ei ole varem kuulnud, ei esine tal kunagi komplekse. Ta ütleb: “See on kole põnev!”.

Me peame alati meeles pidama, et vanas demokraatias algab tulevaste poliitikute õpetamine viiendas või koguni kolmandas klassis. Algab näiteks kõnevõistlustega, oskusega mingit sündmust või probleemi oma kaasõpilastele selgitada. Siis tuleb kooli lõpetamine ja selle oskuse süvendamine ülikoolis ning seejärel on noor poliitik veel tükk aega noor poliitik. Võtke (Gerhard) Schröderi elukäik! Või veel parem (Joschka) Fischer!

Kui seda kõike Eestiga võrdleme, siis tuleb minu meelest möönda, et Eesti poliitikud on palju eluvõõramad.

Aga kui te küsite, kas mul on tahtmine üht erakonda ja tema programmilisi eesmärke kaitsta tema taktika eest – see tahtmine on täiesti loomulik. Ka sel sügisel. Isamaaliidu suhtes. Keskerakonna suhtes. Mõõdukate, Reformierakonna suhtes.

Saame kord nädalas peaministriga kokku. See töövorm algas Laari esimese valituse viimastel kuudel ja on kenasti toiminud. Küll mitte alati tulemuslikult. Mulle on ju kerge lubadusi jagada ja neid lubadusi mitte täita. Ma ei taha seda karmilt ette heita, sest ühe erakonna liider võib mõistusega nõustuda minu märkustega, aga poliitilises praktikas on ta sunnitud arvestama ennekõike oma koalitsioonipartneritega.

Noorpere elamu on üks probleem, mis leidis peaministrilt täit toetust, aga takerdus ministeeriumite vastuseisu. Teisest küljest võttis odava ehitamise üle just Jüri Mõis, kellel käed on vabad, kes suutis just seda, mida valitsus ei suutnud – nimelt panna Tallinna raha mängu, osta ehitusmaad ja tagada, et sinna ehitatakse odavalt. Au ja kiitus talle selle eest!

Aga tema plaan, et Tallinnas peaksid ära kaduma trammid, trollibussid ja omnibussid (mulle meeldib see vana sõna), meenutab mulle Hru‰t‰ovi une-nägu sellest, kuidas me kommunismi ajal sõidame riigi autodes, mis ei kuulu eraomandisse. Lihtsalt võtad teeservast auto ja sõidad järgmise tänavanurgani või linnani.

2001. aastal lõppeb teie üheksa-aastane töö presidendina...

No kuulge, sinna on veel aega. Tulge suvel tagasi, hakkame siis saldot tegema.