LEO KUNNAS: Õhuseireväest õhukaitseväeks
Õhuvägi on suutnud praeguseks välja arendada ühe sõjalise võime – õhuseire võime. Erinevalt mere-väest on tegemist esmatähtsa võimega nii Eesti esmase iseseisva kaitsevõime kui ka NATO õhukaitsesüsteemi seisukohast.
Meie õhuseiresüsteemi põhikomponentideks on TPS-117 tüüpi keskmaa õhuseireradar (aktiivne) ning VERA-E tüüpi passiivne õhuseireradar. Kuna passiivne õhuseireradar (mis on ka mobiilne) ise ei kiirga, on potentsiaalsel vastasel seda palju raskem avastada ja kahjutuks teha kui aktiivradarit. Seepärast on passiivse õhuseiresüsteemi olemasolu Eesti õhukaitsele väga oluline.
Järgmisel kümnendil tuleb õhuseiresüsteemi edasi arendada, radarkatet tihendada ning hankida juurde nii aktiiv- kui ka passiivradareid.
Et õhukaitsest oleks üldse võimalik rääkida, on vaja luua keskmaa-õhutõrje. Ilma õhukaitseta puudub meil vähimgi võimalus potentsiaalse vastase absoluutset õhuülekaalu kahtluse alla seada. Meie liitlastelt uute relvasüsteemide hankimine ei mahu kindlasti SKT-st 2% kaitsekulutuste raamistikku.
Ainus reaalne ja ressursiraamistikku mahtuv keskmaa-õhutõrje loomise võimalus näib praegu olevat kasutatud Buk-M-i tüüpi relvasüsteemide hankimine meie Ukraina partneritelt. Ukraina vähendab oma relvajõude ning sellega seoses võiks kõne alla tulla pataljoni(divisjoni)suuruse üksuse põhivarustuse hange ning vastava üksuse loomine.
Relvasüsteemi laskekaugus on kuni 35 kilomeetrit. Gruusia–Venemaa sõjas näitasid Buk-M-id ennast väga heast küljest. Ka meie põhjanaaber Soome kasutab sama relvasüsteemi (Soome sai selle Venemaalt 1990. aastatel võlgade katteks).
Hävitajate küsimus
Hävitajatõrje loomine ja ülalpidamine (isegi kui saaksime liitlastelt hävituslennukid tasuta või ”poliitilise sõbrahinnaga”) ei mahuks kindlasti 2%-liste sõjalise riigikaitse ressursside raamistikku. Enne kaitsekulutuste suurendamist vähemalt 2,2%-ni SKT-st ei ole hävitajatõrje loomine minimaalseski mahus võimalik.
Hävitajatõrje loomine tähendab seega esmajoones poliitilist otsust, sest selle eelduseks oleks pikaajaline ja kõiki tähtsamaid poliitilisi erakondi siduv otsus suurendada kaitsekulutuste ressursiraamistikku vähemalt 2,2%-ni SKT-st.
Hävitajatõrje loomine lahendaks muidugi automaatselt ka õhuturbe küsimuse Eesti õhuruumis. Seni kui hävituslennuväe üksuse loomine ei mahu saada olevate ressursside raamistikku, ei ole võimalik säärase lahendusega arvestada ning õhuturbe jaoks peab leidma mõne muu alternatiivi.
Siin võib leida erinevaid võimalikke lahendusi. Kõigepealt tuleb kõne alla võimalus, et NATO riigid jätkaksid praegu toimivat Baltikumi õhuruumi turvamist ka edaspidi ja kaugemas tulevikus. Seejuures kerkib loomulikult küsimus, kui kaua ja mis tingimustel meie liitlased sooviksid seda teha.
Teise alternatiivina tuleks kõne alla Eestisse võimaliku USA õhujõudude baasi loomine. Sellega on kaks probleemi: kas see teeniks USA rahvuslikke huve ning miks peaks olema USA motiveeritud meie õhukaitset enda peale võtma, kui me ise panustame sõjalisse riigikaitsesse USA-ga võrreldes tagasihoidliku 1,8% ning tulevikus loodetavasti 2%?
Kolmanda alternatiivina võiks kaaluda meie õhuturbe tagamiseks Soomega kahepoolse kokkuleppe sõlmimist. Seejuures on probleemiks, et alternatiiv omandab reaalse sisu alles pärast Soome ühinemist NATO-ga.
Ämari lennuväli püüdur-hävitajate lennuväljaks
Õhuväe infrastruktuuri arendamise põhiküsimus lähiaastatel on: kas ehitada Ämarisse püüdurhävitajate baaslennuväli või vastuvõtjariigi toetuse lennuväli.
Nagu nimetus ütleb, on tegemist erinevate võimetega lennuväljadega. Püüdurhävitajatele sobivat lennuvälja on Eestil vaja, sest ilma selleta pole mis tahes õhuturbelahendus võimalik. Leedus ·iauliai lennuväljal paiknevate NATO hävitajate tegevusraadius (kütusevaru) ei kata Eesti õhuruumi. Tallinna lennuväli ei sobiks püüdurhävitajate baaslennuväljaks, sest see häiriks liiga palju tsiviillennuliiklust.
Ka vastuvõtjariigi toetuse lennuväli on Eestile hädavajalik, tagamaks vajaduse korral liitlasvägede ja sõjalise abi õhu teel kohale saabumise. Vastuvõtjariigi toetuse lennuvälja nõuded on tehniliselt kõrgemad: seal peavad suutma maanduda ka suuremad, C-5 ja C-17 tüüpi lennukid või nende analoogid. Tallinna lennuväli vastab vastuvõtjariigi toetuse lennuvälja nõuetele.
Potentsiaalse vastase tugeva hävitaja- ja kaugõhutõrje tõttu on liitlasvägede õhu kaudu kohale saabumine ning sõjaline abi võimalik vaid enne sõjalise konflikti tegelikku algust. Kui sõjaline konflikt on juba puhkenud, on Eestile võimalik sõjalist abi anda või vägesid kohale toimetada vaid maad mööda, Leedu ja Läti kaudu. Pelk õhu-mereoperatsioon Eesti sõjaliseks toetamiseks, samal ajal kui Eesti territooriumil käib lahingutegevus, ületaks oma raskusastmelt 1944. aasta Normandia dessandi ning oleks väga riskantne, mispärast selle toimumine poleks tõenäoline.
Seetõttu pole ratsionaalne rajada Eestisse teist vastuvõtjariigi toetuse lennuvälja, vaid ehitada Ämari lennuväli välja püüdurhävitajate lennuväljaks.
Mida ei peaks hankima?
Õhuväe arengut käsitledes ei saa mööda minna veel kahest küsimusest.
Esiteks – kas meil on mõistlik hankida transpordikoptereid ning luua kopterite üksus kas siis õhupääste, taktikalise õhutranspordi, tankitõrje või mis tahes muul eesmärgil?
Transpordikopterite hankimisel puuduvad ratsionaalsed sõjalised põhjendused. Miks? Kõigepealt – kas transpordikoptereid oleks vaja õhupääste otstarbel?
Õhupääste on valdavalt tsiviilfunktsioon, NATO lendurite päästmine moodustaks sellest vahest protsendikümnendiku. Ka on piirivalve saanud ja saab edaspidigi õhupäästeteenistuse moderniseerimiseks suure hulga Euroopa Liidu toetusraha, mille eest on juba soetatud 221 miljonit krooni maksnud päästekopter Augusta-Westland 139 ja teine kopter hangitakse 2008. aastal. Pealegi on piirivalve õhupäästega siiamaani toime tulnud. Milleks siis kulutada rohkem kui miljard krooni alternatiivse dubleeriva õhupäästeteenistuse rajamiseks, kui meil samal ajal puudub keskmaa-õhutõrje ning lähimaa-õhutõrje on ebapiisav?
Kas transpordikoptereid oleks võimalik meie lahinguruumis üldse efektiivselt rakendada? Sõjalise konflikti algfaasis ei võimaldaks potentsiaalse vastase õhuülekaal neid kasutada taktikalisteks õhuvedudeks ega ammugi mitte tankitõrjeks. See muutuks võimalikuks alles pärast seda, kui liitlaste õhujõud on saavutanud meie õhuruumis õhuülekaalu.
Kopterite puhul tankitõrje-relvasüsteemide platvormina on lisaks tegu nende relvasüsteemide jaoks üldse kõige kallimate võimalike relvaplatvormidega. Kulu-kasu suhe transpordikopterite lahingulisel kasutamisel oleks meile täiesti negatiivne.
Teine oluline küsimus on: kas meil on mõistlik osaleda NATO strateegiliste transpordilennukite ühishankes või hankida taktikalisi transpordilennukeid?
Meil on kaalutud osalemist NATO strateegiliste transpordilennukite C-17 ühishankes. Projekti pikaajaline osamaks oleks umbes 650 miljonit krooni (võrdub umbes kahe väiksema C-27 tüüpi transpordilennuki hinnaga), mille eest saaks ainult 45 lennutundi aastas.
Osalemine oleks ratsionaalne, kui meil oleks korraga riigivälistel sõjalistel operatsioonidel pataljon või suurem üksus. Rühma- ja kompaniisuuruste väikeüksuste ja nende varustuse veoks on mõistlikum ja säästvam sõlmida kahepoolsed kokkulepped riikidega, kelle suuremate kontingentide koosseisus meie üksused sõdivad. Praegu on meil olemas hästi toimivad õhuveokokkulepped USA ja Suurbritanniaga.
Kui meie pataljonisuurused või suuremad üksused peaksid osalema NATO aluslepingu 5. artikli kohustuste täitmisel, oleks säärane situatsioon tõenäoliselt Euroopas. Sel juhul on vägesid ja varustust mõistlik vedada rongide või laevadega.
C-17 tüüpi transpordilennuki osaku hankimiseks puudub sõjaline vajadus ning see poleks Eestile kui väikeriigile ka majanduslikult otstarbekas.
Samuti ei ole mõistlik hankida taktikalisi transpordilennukeid. Neid ei ole võimalik Eestis toimuva sõjalise konflikti korral rakendada. Taktikaliste transpordilennukite hange lõikaks ära lähi- ja keskmaa-õhutõrje arendamiseks hädavajalikud ressursid. Iga võime, iga üksus, mille me arendame välja selleks, et osaleda koos liitlastega riigivälistel sõjalistel operatsioonidel, peab leidma rakendust ka Eesti-vastase agressiooni tõrjumisel, vastasel korral on kulutatud jõupingutused ja ressursid läinud lihtsalt tühja.
Kokkuvõtteks: õhuruumis esmase iseseisva kaitsevõime saavutamiseks on vaja jätkata õhuseiresüsteemi edasiarendamist ning luua keskmaa-õhutõrje.
Õhuseiresüsteem ja Ämari lennuvälja väljaehitamine püüdurhävitajate baaslennuväljaks on olulised ka NATO kui terviku seisukohast.
Selleks et ressursse nende võimete arendamiseks jätkuks, tuleb loobuda kõigest, mis ei aita kaasa õhuruumis esmase iseseisva kaitsevõime saavutamisele (taktikalised transpordilennukid, transpordikopterid, osalemine strateegiliste transpordilennukite ühishankes).
Õhukaitsesüsteemi järgmine tase – püüdurhävitajate üksuse moodustamine – on põhimõtteliselt võimalik, aga eeldaks poliitilist otsust tõsta kaitsekulutused vähemalt 2,2%-ni SKT-st.
