Leppoja turismitalu on kavalasti Põhja-Kõrvemaa metsade vahele peitu pugenud. Mõnus kõrvaline kant turismitalu pidamiseks. Nii arvas talu peremees Tõnu Reinvaldki, kui 1997. aastal ostetud metsa- ja maakohale Valgejõe ääres talu rajama hakkas. Täiesti nullist, sest sinnakanti ei viinud isegi ühtki juurdepääsuteed. Tõnul tuli ehitada teid, kaevata kraave ja tiike, et vesi krundile liiga ei teeks ja 2002. aastal seisid kaks palkmaja kenasti katuse all.
Siis aga tuli teade: kogu territoorium sundvõõrandatakse, sest Tõnu maid vajatakse laskepolügooni jaoks, mille laskeala taheti teha lausa maja taha.
“Nüüd on asjad paika loksunud,” ohkab Tõnu ega tahagi enam eriti meenutada neid aegu, mil tal oma maa eest riigi vastu võidelda tuli. Tõnule kuuluv kinnistu on nüüd küll polügooni sees, ent tänu Natura alade moodustamisele nihkus laskeala kaugemale ja maja enam käest ära võtma ei kiputa.
Õnneks pole sõjaväelased turiste eemale hirmutanud ning ligi kaks aastat on Leppoja turismitalu oma külalisi aktiivselt kostitanud ja lõbustanud.
Töö Leppojal on jaotatud nii: peremees Tõnu muudkui ehitab ja teeb sekka giiditööd, tütar Ene koos elukaaslase Valloga hoolitseb külaliste eest.
Ja kuigi see tundub uskumatu, on laskeharjutusala naabrusest isegi kasu – koostöös
polügoonile automatku korraldava firmaga saavad Leppojale-tulijadki soovi korral tiiru polügoonil ära teha.
Hirmutav kohtumine karuga
Nõutud teejuht on ka Tõnu ise, kes elupõlise metsamehena ümberkaudsete laante peaaegu iga soppi tunneb. Kui veab, võib Tõnu juhatamisel sattuda lumes värsketele hundijälgedele.
Nende loomade liikumiste ja toimetamiste vastu tunneb Tõnu erilist huvi ja käib huntide tegutsemismärke iga päev otsimas. “Kui jälje leian, siis on päev kirjas,” muheleb mees ise,
ega jäta retkelistele rääkimata oma möödunudaastast elu põnevaimat aga ka hirmutavaimat lugu – kohtumist emakaruga. Tõnu sõitis jalgrattaga harjumuspäraselt koduümbruse metsas, kui äkki sipelgapesa kallal tuustivat karupoega märkas. “Nii kui karupoeg mind nägi, pani puu otsa ja kukkus lõugama: ääää-ääää,” meenutab Tõnu. Mis aga sellele järgnes, tundub kõhe kuulajalegi. Oma lapsukese appihüüde peale tormas kohale vihane emakaru, valmis mehele kallale kargama. “20 meetrit enne mind ta siiski pidurdas, nii et nahk lotendas,“ kirjeldab Tõnu, kes valis karuga kohtumise puhul tegutsemisplaani B (plaan A ütleb: Teeskle surnut!). “Tulin ratta seljast maha, hakkasin taganema ning kõva häälega rääkima ja karjuma, ise vaatasin talle kogu aeg silma. Ütlesin karule: “Kurat, ära söö Tõnut ära!””
Sedalaadi kokkupuutumistest loomadega või jutte nende tegemistest on Tõnul matkajate tarvis küllaga võtta.
“Need päevad, mil olen inimestega metsas, on mulle suur vaheldus, muidu kuulan ju buldooserimürinat,” muheleb mees talu ümbruses pooleliolevat mastaapset maastikukujundustööd tutvustades. Vee ärajuhtimiseks ja muidu iluks on Tõnu rajanud mitu tiiki, nüüd tuleb väljakaevatud pinnas ümbrusega sobituma panna. Veel on vaja majale terrass ehitada, kus külalised suvel istuda ja ümbrust nautida saaksid.
Elekter generaatorilt
“Isa on see, kes paneb ideid paika, meie oleme rohkem need, kes ütlevad, et see puudu ja see puudu ja seda oleks ka veel vaja,” tõdeb tütar Ene. Ta ise on majapalke koolivaheajal küll ja küll koorinud.
Kaks aastat tööd on noort naist kõvasti õpetanud. Et taluni ei jõua ükski elektriliin, tuleb vool bensiinigeneraatoriga laetavatest akudest. See tähendab tõsist arvestamist, et maja ühel hetkel kõpsti ootamatult pimedaks ei jääks. “Metsas olen palju õppinud, kuidas säästlikult hakkama saada,” märgib Ene ja kostitab talu üht uuemat vaatamisväärsust – kääbussiga Utsi – leivatükiga.
Uts ise võõrastest eriti lugu ei pea. Umbusaldab ja eelistab eemalt vaadata.
Peremees Tõnu aga rõõmustab uue kaaskodaniku pärast, sest tänu seakisale on vahel hoovile hundiulgu kosta olnud. See aga justkui paitab hundisõbrast peremehe kõrva ja päeva võib jällegi kordaläinuks lugeda.
