##Meie ainus lootus praegu on kiire ja süstemaatiline muutus, mis põhineb ökoloogilist tõde kõnelevatel turusignaalidel. See tähendab maksu-süsteemi ümberkorraldamist – alandades tulumaksu ja tõstes makse keskkonnaohtlike tegevuste eest, nagu fossiilsete kütuste põletamine, nii et oleksid arvesse võetud tegelikud keskkonnakulud. Kuni me ei pane turgu saatma reaalsust peegeldavaid signaale, jätkame väärotsuste tegemist nii tarbijate, majandusplaneerijate kui ka poliitiliste otsustajatena. Väärinfol rajanevad majandusotsused ja nende põhjustatud moonutused majanduses võivad viia majandusliku allakäiguni.

Plaan B on ainus elujõuline valik, sest plaan A – jätkamine äris vanu radu tallates – pakub vastuvõetamatu tagajärje: keskkonna jätkuva alla-käigu ja moonutamise ning majandusmulli lõhkemise. Hoiatavad signaalid aina sagenevad, käigu need siis kalavarude kokkukuivamise, liustike sulamise või mageveevarude kahanemise kohta. Tänaseni on need äratuskellad helisenud lokaalselt, kuid peagi teevad nad seda üleilmselt. Näiteks Hiina teraviljaimpordi tohutud kogused – millele tõe-näoliselt järgneb toidu hinna tõus – võiksid meid letargiast üles äratada.

Kuid aeg saab otsa. Õhumajandused, mis juba nime järgi on kunstlikult täis puhutud, ei saa kesta igavesti. Meie nõudmised maale ületavad selle taastootmisvõimet iga päevaga aina suuremas ulatuses.

Võimatut pole olemas

Kõiki tegevusi, mida vajame plahvatuse vältimiseks, vähemasti mõnel maal juba tehakse. Kui need õnnestunud algatused levivad üle maailma, ja kiiresti, on tulemus saavutatav.

Plaani B rakendamine on ebatõenäoline ilma selleta, et USA haaraks juhi rolli, nagu ta, küll hilinenult, tegi Teises maailmasõjas. Riik vastas Saksamaa ja Jaapani agressioonile alles pärast otserünnakut Pearl Harboris 7. detsembril 1941. Aga siis vastas ka põhjalikult. Pärast üldmobilisatsiooni aitas USA sekkumine sõja käiku pöörata ja juhtida liitlased kolme ja poole aastaga võidule.

USA pöördumine sõjamajanduseks algas 1940. aastal tagasihoidlikult. 16. mail teatas president Roosevelt kirjas Esindajatekojale, et USA peab lõpuks hakkama relvatootmist suurendama. Samal kevadel võttis Kongress vastu Lend Lease Acti, mis kiitis heaks relvamüügi Suurbritanniale ja selle liitlastele ilma maksekohustuseta.

Detsembris asutas president tootmisjuhtimise büroo ülesandega tagada üleminek rahuaegselt sõjaaja majandusele.

Need sammud võimaldasid Ühendriikidel alustada sõjapingutusteks vältimatut majandusmuutust: muuta tööstus relvatööstuseks, kehtestada lepinguprotseduurid ja käivitada vajalik teadus- ja arendustegevus. Kui jaapanlased ründasid Pearl Harborit, oli USA juba alustanud sõjakiirendust.

Oma kõnes kongressile “Olukorrast riigis” 6. jaanuaril 1942, kuu aega pärast Pearl Harborit, tegi president Roosevelt teatavaks relvatoodangu ambitsioonikad eesmärgid. Ta ütles, et USA kavatseb toota 60 000 lennukit, 45 000 tanki, 20 000 õhutõrjekahurit ja 6 miljoni tonnise kandevõimega kaubalaevastiku. Ta lisas: “Ja ärgu keegi saagu öelda, et see on võimatu.”

Eesmärkide saavutamine oli võimalik ainult tänu olemasoleva tööstuse muutmisele ning tsiviiltoodangu tarbeks mineva tooraine kasutamisele sõjalisel otstarbel. Mitte kuskil polnud muutus sedavõrd dramaatiline kui autotööstuses, mis tol ajal kujutas endast maailma suurimat kontsentreeritud tööstusjõudu, mis tootis kuni 4 miljonit autot aastas. Algselt soovisid autotootjad jätkata ka autode tootmist ja lihtsalt relvastuse tootmiseks lisavõimsusi rakendada. Ja alles pärast presidendi survet nõustusid vastu tahtmist täielikult relvatootmisele keskenduma.

Ainuüksi lennunduse vajadused olid tohutud, mis lisaks pommitajatele, hävitajatele ja luurelennukitele sisaldasid ka transpordilennukeid, et kahel rindel ookeanitagust sõda pidada. 1942–1944 tootis USA 229 600 lennukit, pildiliselt ettekujutamatu õhulaevastiku.

Aasta 1942 märkis USA kõigi aegade suurimat tööstustoodangu kasvu – kusjuures kõik ainult sõjapidamiseks. Aasta alguses keelustati sõidu- ja veoautode eraotstarbeks tootmine ja müük, samuti nagu kiirteede ja tänavate ehitus ning lõbusõit autoga.

USA tööstusjõu kasutamine viis mahud otsustavalt liitlaste kasuks ning pööras sõja käiku. Saksamaa ja Jaapan ei jaksanud USA-ga võrdselt pingutada. Winston Churchill armastas tihti tsiteerida briti välisminister Sir Edward Gray’d: “USA on nagu hiigelkatel. Kui sellele kord tuli alla on tehtud, ei ole energial, mida see suudab toota, mingeid piire.”

Vahendite mobiliseerimine ainult mõne kuu jooksul tõendab, et riik, ja tegelikult kogu maailm, võib oma majanduse kiiresti ümber kujundada, kui ta on veendunud, et seda on vaja teha.

Juht peab tööle asuma

Ajalugu mõistab poliitiliste juhtide üle kohut selle järgi, kuidas nad suudavad vastata oma aja suurtele küsimustele. Tänapäeva liidrite jaoks on suurim küsimus, kuidas lasta välja õhk majandusmullist enne selle lõhkemist. See mull ähvardab igaühe, nii rikka kui ka vaese tulevikku. See on väljakutse restruktueerida maailma majandus, rajada ökomajandus.

Riigijuhtidest pole keegi uut päevakorda sõnastanud paremini kui peaminister Tony Blair. Ta usub, et keskkonna allakäik on teema meie põlvkonna jaoks, märkides, et kliima muutus on “ vaieldamatult kõige kiireloomulisem keskkonnaprobleem”. Väites, et Kyoto protokoll polnud piisavalt radikaalne, kutsub ta üles vähendama süsinikuemissiooni 60% aastaks 2050. Kokkuvõttes kutsub Blair üles leidma “uut rahvusvahelist konsensust, et kaitsta meie keskkonda ja panna vastu kliima muutuste laastavale mõjule.”

Pärast 11. septembri terrorirünnakuid WTC-le ja Pentagonile panid mitmed maailma liidrid ette käivitada 21. sajandi “Marshalli plaan” võitluseks vaesuse ja selle sümptomitega, põhjendades seda väitega, et üha integreeritumas maailmas ei saa põlatud vaesus ja suur rikkus korraga eksisteerida. Briti rahandusminister Gordon Brown selgitab, et “nagu rahu, on ka jõukus jagumatu, mistõttu tema säilitamiseks tuleb teda jaotada.” Brown ei käsitle Marshalli plaani sarnast intsiatiivi mitte traditsioonilise humanitaarabina, vaid investeeringuna tulevikku.

Prantsusmaa president Jacques Chirac, poliitiliselt konservatiiv, ütles septembris 2002 Maa tippkohtumisel Johannesburgis, et “maailm vajab rahvusvahelist maksu võitluseks maailma vaesusega”. Ta pakkus maksustada kas lennukipiletid, süsiniku heitgaasid või rahvusvahelised rahaülekanded. Oma pühendumuse kinnituseks lubas Chirac, et viie aastaga kahekordistab Prantsusmaa oma arenguabi, saavutades sellega rahvusvaheliselt kokku lepitud taseme 0,7% SKT-st. Lisaks tegi ta ettepaneku asutada maailma keskkonnaorganisatsioon jätkusuutliku majandusmudeli ehituse koordineerimiseks.

Ka mõned ettevõtlusjuhid on asunud julgustama jõupingutusi võitluseks globaalse vaesusega. DaimlerChrysleri juht Jürgen Schrempp ütles oma kõnes USA Kaubanduskojas samuti, et maailm vajab uut Marshalli plaani. Ta lisas, et tööstusmaailma jaoks pole küsimus selles, kas jaksame endale lubada Marshalli plaani. Ei, küsimus on hoopis selles, kas jaksame endale lubada olla ilma uue Marshalli plaanita.

Relvad või abi

Meil on tänapäeval juba üksjagu teadmisi, mida tuleb teha ja kuidas. ÜRO on sõnastanud sotsiaalsed eesmärgid hariduse, tervise ning nälja ja vaesuse vähendamise osas. Meil on eesmärgid ja ka saadaval tehnoloogiad eesmärkide saavutamiseks. Meil on rikkust, et eesmärgid saavutada. Mida meil veel ei ole, on juhtimine. Ja kui minevik on mingigi teenäitaja tulevikku, ei saa juhtimine tulla mujalt kui USA-st. Ühendriikidel, ülekaalukalt rikkaimal ühiskonnal, mis kunagi eksisteerinud, on ressursid, et seda jõupingutust juhtida. Majandusteadlane Jeffrey Sachs võtab selle hästi kokku: “Hetke kurb iroonia on selles, et rikkad riigid on nii rikkad ja vaesed nii vaesed, et mõne protsendikümnendikune lisa rikaste SKT-s lähikümnendeil suudaks teha seda, mis pole kunagi ajaloos võimalik olnud – kindlustada, et hariduse ja tervishoiu baasvajadused oleksid täidetud kõigil maailma vaesuses kasvavatel lastel. Kui paljusid tragöödiaid peame siin maal veel kannatama enne kui asume kasutama oma võimet muuta maailm paremaks ja jõukamaks paigaks mitte ainult sõjalise jõuga, vaid elu ime endaga?”

Kahjuks keskendub USA jätkuvalt aina võimsama sõjajõu ehitamisele, justkui see oleks võti nende ohtudega võitlemisel. 343 miljardi dollarine kaitse-eelarve teeb kääbuseks kõigi teiste riikide omad. USA liitlased, enamikus ka NATO liikmed, kulutavad kaitseks kokku 205 miljardit, Venemaa 60 miljardit, Hiina 42 miljardit, Iraan, Iraak ja Põhja-Korea kokku 12 miljardit. USA kulutab kaitseks rohkem kui tema liitlased ja võimalikud vastased kokku. Nagu eruadmiral Eufene Carroll Jr tabavalt märkis: “ 45 külma sõja aastat olime võidurelvastumises N Liiduga. Nüüd tuleb välja, et relvastume võidu iseendaga.”

Kui võtta kokku kõike, mis on kiiresti vaja teha tervise ja hariduse heaks ning vaesuse vastu, tähendaks see 62 miljardit dollarit lisaks praegusele abirahale. Kui USA pakuks, et katab kolmandiku lisarahastamisest, oleksid muud tööstusriigid ilmselt valmis panema kokku ülejäänu ja globaalne pingutus nälja, kirjaoskamatuse, haiguste ja vaesuse väljajuurimiseks läheks käima.

Aga see nõuab USA välispoliitika eelarve ümbertegemist. Ajakirja The Globalist toimetaja Stephan Richter kirjutab: “ Maailmas on välja kujunemas tööstusriikide seatud standard kulutada 1 dollar abile iga 7 dollari kaitsekulude kohta. Sisuliselt see abi ja kaitsekulutuste suhe näitab, kas ühiskond usub rohkem kogukonda ja heategevusse või enesekaitsesse. Kui Ühendriigid samuti seda standardit järgiksid, peaksid nad panustama igal aastal välisabisse umbes 48 miljardit dollarit.” Aastal 2002 oli tegelik panus 10 miljardit.

On kerge kulutada vastuseks terroriohule sadu miljardeid, kuid reaalsus on see, et vahendid, mida läheb tarvis moodsa majanduse häirimiseks, on väikesed ja ükskõik kui rasket raha määrata sisejulgeoleku ministeeriumile, pakub see enesetaputerroristide vastu üksnes minimaalset kaitset. Meie ülesanne pole pakkuda kõrgtehnoloogilisi militaarlahendusi terrorismi vastu, vaid ehitada maailmaühiskond, mis oleks ökoloogiliselt tasakaalus, sotsiaalselt õiglane ja demokraatial põhinev – selline, kus igaühel oleks lootust. Selle täitmine võtaks terrorismi levikult viimasegi võimaluse hoopis tõhusamalt kui kaitsekulutuste kahekordistamine.

Me suudame ehitada majanduse, mis ei hävita oma looduslikke tugisüsteeme, globaalse ühiskonna, kus kõigi maa elanike põhivajadused oleksid rahuldatud, ja maailma, mis lubaks meil endast mõelda kui tsiviliseeritutest. See on täiesti tehtav. Parafraseerides Franklin Roosevelti ühel neist ajaloo otsustavatest hetkedest: ärgu keegi saagu öelda, et see on võimatu.

Refereeritud Lester Browni septembris 2003 ilmunud raamatust “Plan B: Rescuing a Planet under Stress and a Civilization in Trouble”, Earth Policy Institute