Lihavõttesaare kultuuri ei hävitanud ökokatastroof

Kui siiani oli Lihavõttesaar üheks näiteks, kuidas ökoloogiline rumalus tsivilisatsiooni hävitab, siis nüüd on hakatud näitama, et selle ühiskonna laostas valge mehe ahnus.

Muhumaa on tähtis maa ja sellest on olemas kuulus laulgi. Ent nii kuulus Muhu siiski ei ole kui umbes sama suur Lihavõttesaar. Sellest Vaikses ookeanis asuvast Tšiilile kuuluvast saarest on viimasel ajal küll kõneldud vähem, kui seda tehti 1950. aastatel, mil saarega seotut käis uurimas kuulus Norra merereisija Thor Heyerdahl.

Emamaa rannikust 3600 km kaugusel paiknevat 3800 elanikuga saart pole teinud kuulsaks selle loodus või seal praegu elutsevad inimesed. Vastupidi. Saar on kerkinud vulkaanide toel ja kolm endise vulkaani umbes tippu on sellel siiani. Kuid need ei ulatu taevani, on vaid meie Munamäe kõrgused. Ja puudest täiesti lagedad. Lihavõttesaare ehk Rapa Nui on teinud kuulsaks monumendid. Kivist, kuni seitsme meetri kõrgused ja umbes kümne tonni raskused kujud, mis seisavad põhiliselt ranniku ääres, seljaga ookeani poole. Neid on seal peaaegu tuhat tükki.

Ühe müüdi sünd

Lihavõttesaar on üks üksildasemaid saari maailmas. Kuidas hollandlase Jakob Roggeveeni laev selle 1722. aasta lihavõtte-

päeval leidis, pole teada. Küll on teada, et Roggeveen leidis eest tuhandetesse ulatuva arvuga rahva, kes teda enda kaitseks kivirahega vastu võttis. Roggeveen nimetas rahvast paljasjalgseks ja kasimatuks, teda hämmastasid aga kivikujud, mis saart katsid, ja see, et saarel kasvas nõnda vähe puid.

Monoliitsetest kujudest ei teadnud tollal saarel elanud rahvas suurt midagi. Või ei tahtnud teada. Ega neist siiani eriti ei teata. On küll lisandunud spekulatsioone ja hulle või vähem hulle hüpoteese, ent kõik on hüpoteesideks jäänudki. See on andnud Erich von Dänekeni taolistele tegelastele põhjust siduda kujud tulnukatega. Teised jälle otsivad neis hukkunud suurtsivilisatsioonide jälgi. Kolmandad näevad neis vaid kultusobjekte. Neljandad ekspluateerimise ja kannibalismi tunnusmärke.

Kuid moai-nimeliste kujude kõrval paelub teadlaste tähelepanu see, kuidas säherdune rahvas, kes nii suuri kivimürakaid saarele laiali laotas, ikkagi hukkus. 1970. aastatel alanud rohelise mõtteviisi areng tõstis esile praeguseni aktsepteeritud seletuse. See seletus on lendava hollandlasena rännanud raamatust raamatusse, keelest keelde.

Ajaloolane Clive Ponting kirjeldas seda oma 1991. aastal ilmunud raamatus “A Green History of the World” (“Maailma roheline ajalugu”) kui üht perfektset ökokatastroofi. Mingil põhjusel hakkasid saarel elanud hõimud kivikujusid püstitama. Need muutusid üha suuremateks. Hõimud hakkasid kujude püstitamisel üksteisega võistlema. Ja nõnda murti ühe vulkaani jalamil olevast kivimurrust üha enam materjali. Kuid kuidas kujud paika saada? Algul püstitati need muidugi kivimurru lähedusse. Tee aga muutus üha pikemaks. Kujude transpordiks kasutati palmitüvesid. Et kujusid sai üha enam, tuli ka puid üha enam maha võtta. Kuni lõpuks langes viimane kui palm. Loomad-linnud jäid elupaikadest ilma. Saarele saabus nälg. Asuti üksteist nahka pistma. Ja ökokatastroof oligi oma töö teinud.

Ka tuntud teaduskirjanik Jared Diamond on seda kirjeldanud oma raamatus “Collapse”. See lugu on jõudnud otsaga ka Eesti kirjasõnasse, minagi olen seda ühes oma loos näiteks toonud.

Kuid kui tõene see lugu ikka on? On tõsi, et kunagi kasvas saarel ohtralt palme. Thor Heyerdahli ekspeditsioon määras õietolmu analüüsi põhjal 1955. aastal, et neid pidi seal kasvama üsna palju. Praegu hinnatakse palmipuude kunagiseks arvuks 16 miljonit. Kuid kui palju elas saarel inimesi ja millal nad saabusid? Jared Diamond pakub oma eesti keeleski ilmunud raamatus “Püssid, pisikud ja teras” asustamise ajaks välja aasta 500 ja lähtekohaks Markiisaared. Polüneeslaste kui asustajate osas ollakse praegu ühte meelt. Vaid Heyerdahl arvas, et asukad pärinevad Lõuna-Ameerika indiaanlaste seast. Kuid asustamise aeg on pidevalt meie poole nihkunud.

Põhjus rotis ja valges mehes

Terry Hunt Hawaiilt ja Carl Lipo Californiast kinnitasid selle aasta algul ajakirjas Science, et puusöest saadud raadiosüsiniku andmete põhjal on sellel saarel märke inimesest kõige varem aastast 1200.

Ka kolonisaatorite arvatav hulk on üha vähenenud. Kui algul arvati püstitatud monumentide järgi, et saarel elas 20 000 inimest, siis praegu pakutakse kunagiste elanike arvuks mõned tuhanded.

Ja saare ökoloogilist arengutki nähakse hoopis teisiti. Nimelt on aastast 1300 leitud märke põldudest. Ja need põllud rajati üsna kivisele pinnale. Kasvatati jamssi, tarot, banaane, maguskartulit, kookospalme. Koduloomadest oli imetajateta saarele toodud sigu, kanu, koeri. Ning muidugi olid ka kohalikud palmid. Kuid palmi tüvi on üsna pehme, nõnda et selle peal kivikolosse rullida pole just eriti tõhus. Ent palmid arvatakse olevat kadunud ikkagi eelkõige seetõttu, et oli vaja põllupinda, tulerooga ja materjali paatide ehituseks.

Mängu on tulnud veel üks tegur. Nimelt rott, kelle polüneeslased oma meresõidukitel kaasa tõid. Ja keda nad söömise tarbeks kasvatasid. Polüneesia rotid armastavad palmiseemneid. Ja kui rotte sigines palju, siis võis juhtuda, et palmimets ei saanud enam loomulikul moel taastuda.

Aga kõige olulisemaks väljasuretajaks peetakse siiski eurooplast. Pärast saare avastamist randus seal saja aasta jooksul vähemalt 50 laeva. Põlisasukaid hakati orjadeks röövima. Ühes vallutajatega tulid ka suguhaigused ning rõuged. Kui lõpuks saabusid misjonärid, kohtasid nad nälgivaid inimesi, kelle ühiskond oli kokku kukkunud. 1872. aastaks oli saarele alles jäänud 100 põlisasukat. Ja nende välimusest ning katkendlikust mütoloogiast hakati paisutama müüti saare elanike seas vohanud inimsöömisest ning jõhkrusest.

Niisiis pole sugugi kindel, et Rapa Nui rahvas hävitas ise oma tsivilisatsiooni. Nad võisid jääda hätta, kuid lõpliku hoobi lõid ikkagi eelkõige hispaanlastest vallutajad.