Esimene seljavaluatakk tabab üldjuhul 20–40aastasi ning möödub mõne ajaga iseenesest. Valu seljas võib tekkida kas kestva tugeva koormamise tagajärjel või hoopis pärast ühekordset liigse raskuse tõstmist. Tihti põhjustab valusööstu vale raskuste tõstmine. Selja säästmiseks tuleks raskeid esemeid tõsta sirge seljaga, jalad põlvist kõverdatud. Tavaliselt vinnatakse aga koormust kõverdatud seljaga.

Ka nõrgad seljalihased võivad olla valu põhjus. Sel juhul selg väsib kiiremini, lülisammas muudab raskusjõu mõjul oma asendit ja tekivad pinged lülisammast paigal hoidvates sidekoestruktuurides. Sellest ka valu.

Enamasti kipuvad seljavalud korduma. Et seljavaluatakke oleks vähem, tuleb regulaarselt kõhu- ja seljalihaseid tugevdavaid võimlemisharjutusi teha. Tähtis on, et võimlemist jätkataks ka siis, kui parasjagu midagi häda pole. Väga hästi mõjub ujumine. Jõusaalis peaks olema ettevaatlikum, oskamatu treenimine võib selja, aga ka teiste valutama kippuvate liigeste puhul kasu asemel hoopis kahju tuua.

Reumaatilisi liigesehaigusi võib laias laastus liigitada kahte suurde rühma: põletikulisteks ja degeneratiivseteks ehk kulumistüüpi liigesehaigusteks, selgitab dr Pail. Esimesel juhul on tegemist põletikust põhjustatud liigesekahjustusega, teisel juhul aga liigese kulumisest tulenevate muutustega, mille korral protsess algab liigesekõhre kahjustusest.

Kõverused pole vaid iluviga

Kulumistüüpi liigesehädadega puutuvad elu jooksul sagedasti kokku just need, kellel on rühihäired või on liigesele langev koormus mõnel muul põhjusel tavapärasest erinev. Näiteks võib tuua küür- ja vildakselgsuse ning X- või O-jalad. Rühihäired saavad alguse lapseeas.

Selgroole on looduse poolt antud teatud kõverused (külgvaates): kaela ja nimmeosas nõgusus, rinnaosas kumerus. Kui rinnaosa kumerus suureneb, tekib küürselgsus.

Otsevaates peab selgroog olema kõverusteta, sirge. Külgsuunaliste lülisambakõveruste teket nimetatakse skolioosiks ehk vildakselgsuseks. Üks vildakselgsuse tekke põhjus on pikaaegne vale kehahoiak (ühe ja sama käe või õla kandamiga koormamine, valesti istumine, ühekülgne tööasend jms).

Kui rühihäiretele tähelepanu ei pöörata, viga aina süveneb ning pikapeale arenevad välja lülisamba kulumistüüpi muutused.

X- ja O-jalgade puhul jaotub valesti koormus põlve- ja hüppeliigestele. Kui neid vigu ei korrigeerita, võivad nendes liigestes areneda kulumistüüpi muutused. Jalaliigeseid koormab ka liigne kehakaal.

Rühihäirete ning X- ja O-jalgadega tegelevad ortopeedid. Rühihäirete puhul on peamine järjepidev ja sihikindel ravivõimlemine selja- ja kõhulihaste tugevdamiseks. Vajaduse korral kasutatakse ka mitmesuguseid ortopeedilisi abivahendeid, näiteks talla- ja põlvetugesid või korsette. Pidev võimlemine on oluline kõikide liigesehaiguste puhul. Ravivõimlemisharjutusi peab kodus tegema pidevalt, vaid siis on ka tulemusi loota. Suurte jalaliigeste (põlve-, puusa- ja hüppeliigeste) kulumistüüpi muutuste korral sobib nn koormusvaba võimlemine.

Üliliikuv liiges vajab tuge

Üliliikuvate ehk hüpermobiilsete liigeste puhul on liigesekapslid tavalisest lõdvemad ning liigese liikumisulatus on seetõttu tunduvalt suurem. Ülemäärane, kontrolli alt väljunud liikuvus võib aga pikapeale liigest kahjustada.

Hüpermobiilsete liigestega laps oleks soovitatav panna trenni, kus tugevdatakse eelkõige lihaskonda. Painutusharjutused ei tohiks olla esikohal. Tugevad lihased stabiliseerivad liigeseid ning kaitsevad ülepiirilise liikuvuse eest.

Liiges võib muutuda üliliikuvaks ka liigesetraumade järel, kui ümbritsev sidekude on liialt välja venitatud. Selline liiges vajab koormamise puhul toestamist ja regulaarset ümbritsevate lihaste tugevdamist.

Nautleva eluviisi vitsad

Liigset koormust põhjustab liigestele ülemäärane kehakaal. Et vähendada liigeste haigestumise ohtu, tuleb kaal normis hoida. Selle tagavad eelkõige muidugi mitmekülgne toitumine ja regulaarne liikumine. Kõige paremini sobivad ujumine, jalgrattasõit (ka velotrenazhöör), murdmaasuusatamine ja tempokas kõnd.

Heal järjel ja hästi süüa armastavad mehed kannatavad sagedasti podagra all. See on liigesehaigus, mille põhjus on kusihappesoolade kogunemine liigestesse ja liigeselähedastesse struktuuridesse. Tavaliselt tekib liigesepõletik järsku – enamasti muutub suure varba põhiliiges öö jooksul pärast rikkalikku pidusööki ja rohket alkoholitarvitamist punetavaks ja väga valusaks. Rohke alkoholitarvitamine ei lase kusihappel neerude kaudu väljuda. Kusihappe taset võivad tõsta ka noorloomaliha-tooted, maks, herned, oad ja rammus lihapuljong.

Podagrahaige peaks kindlalt vältima alkoholi. Samuti tuleks oma menüüst välja arvata organismis kusihappe taset tõstvad tooted. Iga päev on soovitatav rohkesti vett juua: päeva jooksul joodud poolteist liitrit vett vähendab kusihappe taset.

Marika Jürgenson