Liikuv märklaud terviserajal

Nii kui ilm soojem ja päev pikem, on väljas rohkem tervisesportlasi. Aga koerad võivad ratturit, jooksjat või rulluisutajat pidada põgenevaks saagiks. On hulk nippe, kuidas kokkupõrget vältida.

Anne Saunpere tegi oma dobermanniga mere ääres varahommikust jooksu. Ta jõudis kuulda vaid sammumüdinat. Järgmisel hetkel tabas tugev hoop ta vasakut põlve ning Anne paiskus koera löögist valust oiates maha. Sündmuskohale lonkinud võõra koera omanik ei vaevunud vabandustki paluma. Selgituseks pillas mees moka otsast, et tema koer vihkab naisi ja dobermanne ning konfliktide vältimiseks nad vara hommikul jalutamas käivadki! “Vapustav küünilisus! Mitte ohtlik koer, vaid ohtlik omanik, täiesti vastutustundetu!” arvab Anne. Tugev löök oli põlve segi paisanud: tagajärjeks ulatuslik sidemete vigastus ja veri põlves. Järgnes töövõimetus, mitu kuud kannatusi ja ravi. Tasapisi põlve liikuvus siiski taastus ja Anne hakkas taas käima. Paraku seab kord viga saanud põlv sportlikule naisele ka tulevikus piiranguid. Sama koormust mis tervele jalale ei julge Anne sellele anda.

Tallinna Keskhaigla marutõvevastase kabineti arsti Olga Priimanni sõnul pöördus möödunud aastal koerahammustustega Tallinna traumapunktidesse ja antiraabilisse kabinetti abisaamiseks 1301 inimest. Võrreldes ohvrite arvu eri kuudel, on näha, et novembrist aprillini oli abivajajaid alla saja. Ilmade soojenedes ja päeva pikenedes puretakse aga iga kuu 120–150 inimest. Doktor Priimann peab põhjuseks asjaolu, et inimesed on sel ajal rohkem väljas, liiguvad enam ja õhukesed riided ei kaitse nii hästi rünnaku eest.

Väike haav, palju valu

Doktor Priimanni sõnul on muljumine ja põrutus koerarünnaku tõsiseltvõetavad tagajärjed. Rohkem pöördutakse arsti poole siiski haavade tohterdamiseks ning marutõvehirmuga. Koerahammustuse haavad sarnanevad torke- või rebimishaavadega. Mõnikord on nahavigastus üsna väike, kuid nahaaluses koes võivad tugeva muljumise tõttu tekkida ulatuslikud verevalumid. Harvad pole ka luukahjustused. Kui nahk on katki, on koera hammustushaavad alati infitseeritud. Võivad tekkida sügavad mädanikud, mis on väga ohtlikud, sest nad levivad mööda lihastevahelisi kanaleid organismis edasi. Marutõve avastamiseks peab jälgima ka inimest rünnanud looma. Eriti ohtlikud on inimese pea-, kaela- ja sõrmehaavad. Saatuslikuks ei või saada mitte ainult otsene haav, vaid ka süljekontakt. Marutõve peiteperiood on inimesel nädalast kahe aastani, keskmiselt 1,5–2 kuud.

Targu talita

Külliki Kippasto käib aasta läbi jooksmas, enamasti lauluväljaku ja Maarjamäe kandis. Seni pole teda õnneks ükski koer rünnanud, ohtlikke olukordi on aga küll ette tulnud. Külliki arvab, et kriitilises situatsioonis oleneb palju inimese enda käitumisest. Kahtlast koera märgates muudab ta jooksumarsruuti. Võõra looma lähenedes aeglustab ta aga jooksutempot või jääb hoopis seisma. Ka püüab ta vältida liigutusi, mida koer võiks tõlgendada rünnakuna. Vähem pelgab Külliki peremehega koeri, hulkuvaid veidi rohkem. Ka tunduvad talle suured koerad olevat jooksjate ja teiste tervisesportlaste vastu sõbralikumad. “Just mõni väike nähvits võib end kurjalt klähvides sappa haakida ning siis on küll kõhe liikumist jätkata,” tunnistab Külliki. “Väike, aga ikkagi hammastega, mis võivad kannakõõluse läbi pureda!”

Liikuv märklaud

Koerakoolitustreenerile Sirje Vetsile meeldib, et Külliki ei pea koeri vaenlasteks. Samas tõdeb treener, et jooksjad, ratturid ja rulluisutajad tähendavad koerale ennekõike põgenevat saaki ning neil on tõesti suurem oht rünnaku ohvriks langeda. Tehniliste abivahenditega seostub loomal teisigi instinkte. Näiteks rulluiskude rattakolin kutsub esile kaitserefleksi, mida koer väljendab, haukumise või lõrinaga ning sooviga vastu rünnata. Sirje Vetsi sõnul ei saa anda universaalseid juhiseid, kuidas ohu korral toimida, sest kõik koerad ja inimesed on väga erisuguse käitumise ja hoiakutega. Mõni vihje siiski.

Rünnaku puhul jää paigale. Eriti siis, kui koeral on käivitunud saagijälitamise instinkt – ta tuleb hoogsalt joostes. Isegi kui lähikonnas on omanik, ei saa sa kindel olla, kas koer allub talle või mitte.

Kui sõidad rünnaku ajal rattaga, peatu, tule sadulast maha ja aseta ratas enda ja looma vahele.

Võta kätte kaigas vms. Selle saad kahe käega suruda ründava koera lõugade vahele. Ära mingil juhul vehi kepiga – koer tõlgendab seda rünnakuna.

Vahel aitab kõvahäälne “ei” või “fuu”. Kui koeral on selle peale refleks, võidad aega. Ehk jõuab peremees koera keelama. Mõni koer taltub juba sel põhjusel, et näeb siis sinus tugevat vastast.

Koerale silmavaatamine pole soovitatav, sest see on märguanne, et oled valmis rünnakut vastu võtma. Teisisõnu: ise vastu ründama.

Ära paljasta oma hambaid! See on samuti viide ründevalmidusele.

Ära vehi käte-jalgadega. Loom võib tajuda ohtu.

Ühe üldistuse Sirje Velts siiski teeb: harva on süüdi ainult koer, pigem siiski omanik, kes ei suuda oma looma kasvatada. Ka hulkuval koeral või vähemalt tema esivanematel on kunagi olnud peremees.

Kai Siidirätsep

foto: Priit Palomets