Liina Vahter: doktorikraadi materjal tuli meie keskuse tööst


LTKH Sclerosis multiplex’i keskuse kliiniline neuropsühholoog Liina Vahter kaitses doktoritöö, mille kõik neli artiklit on kirjutatud keskuse praktika põhjal.

•• Millest doktoritöö räägib?

Töö pealkiri on pikk ja keeruline. Lihtsalt öeldes räägib töö teatud haigete subjektiivsete kaebuste seostest tegelike probleemide esinemisega. Uurisime Sclerosis multiplex’i, hereditaarse spastilise parapleegia ja epilepsiaga kaasneda võivaid psühholoogilisi ja neuropsüh-holoogilisi muutusi ning inimeste subjektiivsete kaebuste esinemise määra. Nende kolme haigusega võib kaasneda nii depressioon kui ka kognitiivne düs-funktsioon, kuid mitte dementsus. Sellest hoolimata võib neuropsühholoogiliste probleemide olemasolu tõttu muutuda oluliselt inimese elukvaliteet.

Haiguste diagnoosimisel ja ravil arvestatakse meditsiinis kolme tegurit: patsiendi subjektiivsed kaebused, objektiivsed mõõtmistulemused (nt vereanalüüsid jne) ja kliiniline hinnang ehk spetsialisti arvamus. Meie töö uuris patsiendi subjektiivsete kaebuste seost tegelike meeleoluprobleemide esinemisega.

•• Kuidas need seotud on?

Üks meie artikkel räägib ühe küsimusega intervjuu „Kuidas Teie meeleolu on?” tulemuste võimalikkusest depressiooni diagnoosimisel kroonilistel neuroloogilistel haigetel. Saime teada, et kui inimene annab mingi märgi, et ta meeleolu on häiritud, ehk ta vastab lihtsalt küsimusele sõnaga „halb”, ongi tal suure tõenäosusega depressioon. Kui ta annab aga muu vastuse, peab kahtlevalt suhtuma – depressioon võib tal olla sellest vastusest sõltumata. Näiteks kui inimesel on muidu sügav depressioon ja nüüd ainult mõõdukas, on tal kindlasti väga hea olla, aga depressioon vaevab teda sellegipoolest.

Meie töö peamine praktiline väärtus väljendub selles, et kui inimene vastab ühe küsimusega intervjuule positiivselt, on pärast seda suhteliselt kerge depressiooni diagnoosida. Arstid peavad väga paljusid asju küsima ja kui nüüd on teada, et ainult ühe küsimusega saab depressiooni n-ö üles leida, lihtsustab see oluliselt arstide tööd.

Teise artikli tarbeks tegime katse, kus õde õpetas SM-i diagnoosiga patsientidele protseduuri, kuidas ta saab ennast ise kateteriseerida. SM-i puhul võib esineda probleem, et põis kõrvalise abita ei tühjene. Selgus, et protseduuri äraõppimisega polnud kellelgi probleeme – õppimise aeg oli korrelatsioonis füüsilise puude määraga, aga mitte kognitiivsete võimete tasemega. Seda peaks edaspidi kindlasti ravi planeerimisel arvesse võtma. Saime ka teada, et rohkete kognitiivsete probleemidega haiged tegid seda pärast selgeksõppimist iseseisvalt väiksema tõenäosusega. Miks? Me ei tea ja selle selgitamiseks on kavas uus uuring.

•• Kuidas subjektiivsete kaebuste teemani jõudsite?

Teemat soovitas juhendaja, meie keskuse juhataja dr Katrin Gross-Paju. Oleme tema ja ülemõe Inga Zoppiga selles keskuses algusest peale, just täitus kümme aastat. Katrin tegi oma doktoritöö 15 aasta eest Tartu ülikoolis ning see kirjeldas SM-i esinemissagedust Lõuna-Eestis. Ta oli ise haigetega kontaktis, käis nende kodudes küsitlemas. Muide, selle tulemusel loodi SM-i haigetele patsientide ühing.

Toona uuris Katrin haiguse kirjeldust, esinemissagedust, kliinilisi näite ja diagnoosimist ning sellest ajast ta ongi SM-i kompleksset ravi ja meeskonnatööd edendanud. SM-i keskuses on patsiendid meeskonna-töö osana meiega algusest lõpuni – diagnoosist ravini ja sealt edasi.

•• On see erakordne, et saite materjali keskuse tööst?

Jah. Tavaliselt tehakse teadust suurtes keskustes, näiteks Tartu ülikooli kliinikumis ja Põhja-Eesti regionaalhaiglas.

Meie töö on tõestus, et teadust saab teha ka väiksemas keskuses (nagu LTKH ju on) igapäevatöö raames ja põhjal. Ja iga-päevases meeskonnatöös on doktoritöö tulemustest kindlasti suur abi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare