Linlane kaeb voodist maad
Tean mitmeid noori, kes laupäeviti ärgates klõpsatavad voodist “Maahommiku” käima. See on hommikusele ajule üks muhe asi lapsepõlvest.
“Maahommik “ pole iseenesest küll vana saade, kuid ta on justkui kikerikii-kõlliga “Tere hommikust, põllumehed “ mantlipärija. Rahulik ja positiivne, ilma sähviva kaadrita ja veereb oma kindlaksmääratud rada. Ja see keel! “Noh, eelmisel aastal olid samal ajal masinad juba põllul?” pärib Mati Kirotar püüdlikult selgelt hääldades. Nagu oleks maamees mingi poolearuline või kolmeaastaste lasteaiarühma liige. Kusjuures vastajad võtavad selle stiili hirmus ruttu omaks ning kordavad küsimust ja nõnda on tavaline dialoog. “Kuidas selle põllule ja aedaminekuga siis on? Selle põllule ja aedaminekuga on niiviisi....”
Mujalt on selline põllumajandusajakirjanduse traditsiooniline keel, nagu see ajakirjandusvaldkond isegi, peaaegu kadunud. “Ja olid ajad, mil lina maal kasvas nagu loogu,” ütleb Kirotar ja paneb seda öeldes plärtsti mingi masina käima ja kõik ümber müriseb mis hirmus. Mõnus.
Samas lõhub maahommik stereotüüpe maaelust. Selles näidatakse mehi, kes on suurtest teedest kaugel loonud nutikad väikefirmad, mille toodang läheb välismaale. Seda poolt maaelust ei kipu linlane muidu märkama. Saadet vaadates tekib aga temaski unistus, et kui ma sinna maale jälle ükskord jõuan, küll ma siis oma aia piires kõik õigesti ja uutmoodi teen.
Saade annab ka aimu, mis ilm võib maakodu juures olla. Kui linnatänavad on lumetuks riisutud, tekib ju tunne, et juba on aeg saialilled mulda panna. Maahommik näitab aga lumes toksivate kurgedega ära karmi reaalsuse.
