Linnakajakad õpivad tänavapoisi elu
Zooloog Aleksei Turovski sõnul peaks inimene tegelema oma asjadega ning kajakaist mitte välja tegema. “Kui inimene jääb kajakaparve või nende pesapaiga juurde seisma, siis see mõjub neile hirmutavalt – nad pistavad kisama ja võivad suurest erutusest ka “pommitama” hakata.”
Inimestel kipub hallisulelisi kajakapoegi nähes süda tihti härdaks minema, kuna nad tunduvad kuidagi abitud või kohati isegi saamatud, ning aus linnakodanik ostab seepeale poest saiapätsi ja tõttab appi.
Ärge poegi toitke!
“Päris kindlasti ei tohiks kajakapoegi toita, kuna nad harjuvad sellega ülikiiresti. Pärast on neil seetõttu väga raske ning see võib neile hukatuslikuks saada. Inimestel ei tasuks arvata, et kajakapoegade ema on neid maha jätnud – teda ei pruugi lihtsalt silmapiiril olla, küll aga hoiab ta kuskilt eemalt silma peal või kuuleb nende kisa,” ütleb Turovski ning kinnitab, et noorte kajakate õpetamisega saab hakkama ka emalind, inimestel pole vaja sekkuda.
Kui inimene märkab silmanähtavalt vigastatud lindu, tuleks helistada numbril 112 või proovida omal jõul lind varjupaika toimetada. Turovski sõnul Tallinna loomaaed linde kohe kindlasti vastu ei võta: “Linde ja imetajaid loomaaed vastu võtta ei saa, kuid ekslevate krokodillide ja muude roomajate suhtes tehakse erand.”
Kuidas vabaneda linnakajakaist
Keskkonnaministeeriumi pressiesindaja Agnes Jürgens on ühes varasemas artiklis Eesti Päevalehele öelnud, et kõige hõlpsam on kajakate arvukust piirata kevadel, korjates munad pesadest ära.
Varesemõrdade või kastlõksudega kajakate püüdmist ei pea ministeeriumi asjatundjad suure koloonia puhul kuigi efektiivseks. Kui vana lind kinni püütakse, tekib probleem poegadega.
