Londoni moenädal ühendas iroonilise lõbusaga
“McQueenist hakkab publik juba pisut väsima, kuid oma aktuaalsust pole ta kaotanud. Järgmisel hommikul pärast sõud oli temast uudistes tunniajaline saade. Kuid McQueenil on paremaid päevi olnud,” arvab nähtud video põhjal Eesti Kunstiakadeemia moemagistrant ja Klementi stilist Eve Hanson. Rohkem kui Ameerika sõduristiilis riided avaldas publikule muljet sõu ise - modellid tiirlesid catwalk’ile üles pandud karussellihobustel.
Pejoski pakub põhiliselt kudumeid, ühendades glam-rocki, popkunsti ja haute couture’i. Kuigi moodi läbiv joon on iroonia - ja seda juba sel suvelgi - polnud Pejoski kollektsioon niivõrd irooniline, kuivõrd humoorikas. “Näiteks emukostüüm, mis oli nii täis topitud, et modell nägi välja kui tõeline lind,” püüab Hanson Makedoonia mehe kollektsiooni kirjeldada. Kolmas Londoni lemmik paistis olevat poolakas Arkadius. “Mulle meeldis uutest nimedest ka 80ndate aastate konstrueerimisvõtteid esindanud Preen,” lisab Hanson.
[[2]]Kleit kui vormiõpetuse ülesanne
“Uut pole midagi - kõik käiatakse järjest lähemalt läbi. Mood muutub kohati juba groteskseks. Kõik see, mida varem peeti mõeldamatuks, on nüüd in. Samas säilib ka ülinaiselik suund,” nendib Hanson Londonis nähtu põhjal. Koos kantakse ruutu ja lilli, täppi ja triipu; samuti värve, mis veel paari aasta eest teineteise välistasid.
Värvidest domineerisid must, ihutoon ja punane.
Teine moenädala märksõna peale iroonia oli Hansoni sõnul dekonstruktivism - lõigetega mängimine. “Palju kasutatakse 80ndate aastate drapeeringuid, aga kindlasti on kusagil midagi nihkes: ootamatusse kohta on siil vahele õmmeldud või kusagil ripub midagi. Ka Mouret, kelle sõud mul näha õnnestus, kasutas hästi palju drapeeringut. Isegi klassikalistest Levi´si teksastest on saanud lõigetega mängimise objekt,” nendib Hanson.
“Kui seni moodi väga tugevalt mõjutanud Jaapani disainerid mängisid lõigete ja materjalidega, siis uutest nimedest jätkab sama suunda Shelly Fox. Enamik tema kollektsiooni mõjus mitte kantavate riiete, vaid pigem vormiõpetuse ülesannetena,” iseloomustab Hanson veel üht oma silmaga nähtud sõud.
“Näitus oli üsna igav, enim jäi meelde noorterühmituse New Generation boks oma kudumite ja põnevate jalatsitega - sinna oleks suurepäraselt sobinud ka Jaanus Orgussaar. Palju oli ka lõigetega katsetamist,” toob Hanson näiteks pealtnäha tavalise triiksärgi, millel tegelikult hulk põnevaid pisidetaile ja lõikeid.
Britid on prantslastest julgemad katsetama
“Briti mood on konkreetsem, Pariisist ja Milanost tuleb rohkem glamuuri. Samas ei saa Briti moodi sugugi konservatiivseks pidada - nad mängivad väga peenelt, iga pisidetail on täpselt kaalutletud. Pariisis ja Milanos käib lihtsalt ülepakkumine. Konservatiivi kuulsusega britid on ka julgemad katsetama kui glamuuri peale rõhuvad Pariis ja Milano,” võrdleb Hanson kolme moemekat.
“Pigem kohtab fashion victim`eid (moeohvreid - ing. k.) Londonis ja Tallinnas kui Pariisis. Samas liigub meie kunsti-akadeemia sööklas palju lahedamaid tüüpe kui Kenti kunstiinstituudis näha oli,” pole eestlased Hansoni arvates sugugi nii konservatiivsed kui räägitakse.
Moenädala publiku moodustasid tõelised fashion victim´id - silmapaistvate peakatete, 80ndate aastate mustade päikeseprillide ja eriti osavalt kombineeritud erivärvilises ja -mustrilises riietuses.
Kersti Eero
fotod: Reuters
