Looma elu varjupaigas: pai nimel kas või puurist läbi
Viljandimaa loomade varjupaiga pimedas nurgas lebab lumivalget värvi karvane koer Karuke. Koerakese nägemisvõime on sama hämar kui õueboks, kus ta parajasti viibib, kuna silmi katab paks valge kae. Karukese kuulmine on samuti raskendatud ning teda puudutades ehmatab koer iga kord. Kuidas sa küll võisid, on esimene küsimus peremehele, kes abi vajava truu sõbra hädas hülgas.
Viljandimaa loomade varjupaika sõites pole võimalik teelt kõrvale kalduda, sest viidad on kohusetundlikult maa sisse löödud. Mullamägede tagant paistab punast värvi puidust maja koos kõrvalhoonete ning taraga ümbritsetud aedikuga, mille ees lamab ketis lambakoera meenutav koer. Olukord näib rahulik, ärevil on pigem varjupaiga asukad, vaadates meid, tundmatuid inimesi ümber maja askeldamas. Viivuks õhkub koertest lootust, mis muutub meeleheitlikuks võitluseks külastajate tähelepanu pärast, vallandades tõelise haukumis-kräunumiskaanoni.
Ei lähe kaua, kuni saabuvad varjupaiga n-ö dirigendid Triinu Priks ja Siiri Mängli. Tööruumi vestlema suundudes möödume kasside õuemajast, kus nii mõnigi miisu sirutab käpa läbi võre. Tundub, nagu oleksid kassid valmis võrest kas või liha ja luuga läbi pressima, et saada kätte üks silitus. Kui korra sõrm läbi võre välja sirutada, tiirutab paijärjekorras juba mitu looma, rääkimata kasside võimsast üheshingamisest ehk nurrumisest, mis lämmatab ülejäänud varjupaiga helid.
Hoone kipub lagunema
Tööruumiks on Triinul ja Siiril endine ehitusmeeste treiler, mille naised on kontoriks vorminud. Suurde treilerisse on kohale veetud ka kapid, mis on täis dokumente ja loomatemaatilisi raamatuid. Vana liikurhoone kipub aga lagunema ning vihmastel ilmadel tilgub katuselt vesi ruumidesse, juba kolm arvutihiirt on sedasi oma otsa leidnud.
Naiste jutu varjupaiga loomisest ja igapäevaelust katkestab telefonihelin. Üks pere leidis rannast kolli, keda Pärnu loomade varjupaiga töötajad on juba päevi taga otsinud. Ei lähe kaua, kui pere on koeraga kohal. Rihma otsas talutab perepoeg Karl enda kõrval isast kollit, kelle graatsiline kõnnak on omane tõelisele näitusekoerale. Meist keegi ei suuda mõista, miks küll selline iludus tänavale jäeti. „Vahepeal ta istub ja nutab,” ütleb pereema Urve koera poole vaadates, kelle läikivatest silmadest peegeldub kurbus. Loom keerleb segadusse aetult ümber Karli. Eemal haukuvad koerad tekitavad kollis ärevust.
Spetsiaalse aparaadiga võetakse kiibinumber, mille kaudu on võimalik looma omanikku identifitseerida. Triinu kaob kontorisse ja naaseb sealt võidukalt: „Käes, kohe helistan!” Mis aga edasi juhtub, on kummaline. Alguses peremees eitab looma omanikuks olemist ja lõpuks, võtnud kolli omaks, imestab ta siiralt, et miks koer Viljandisse toodi. Kolli peremehe sõnul oleks tükk aega Pärnus hulkunud koer kunagi ikka koju naasnud. Kolli leidnud ja tema eest mitu päeva hoolitsenud pere on nördinud. Omanikul, hooligu ta või mitte, on aga õigus loom tagasi saada.
„Eestis on väga hea seadus, kuid järelevalve puudulik. Meil on pidevalt probleeme inimestega, kes on oma hulkuva looma suhtes ükskõiksed. Viljandis terroriseeris koeraomanikke pikalt üks suur must isane koer, aga peremehele pakkusid koera vägiteod lõbu. Kiitis veel takka, et vaat see on õige mees!” räägib Triinu elavalt ning samal ajal pahandab inimeste rumaluse üle. Koer võib peremehe sõnul olla kuulekas, kuid kui ta ümbruskonnas elavaid inimesi ohustab, on asi naljast kaugel. Fantoomkoeraks kutsutud loom oli üks ohtlikumaid ning ka väheseid koeri, kelle peal on naised pidanud kasutama lingu ehk kõige karmimat püüdmisvahendit, mida näeb pigem filmides.
Vanasti oleks nn fantoomkoera tabanud kurb lõpp. Varem töötas Viljandis varjupaik, kus loomadega toimetati pehmelt öeldes omatahtsi. Teisisõnu, kui loomaomanik ei ilmunud 14 päeva jooksul välja, siis pani veterinaar ta magama. Pole ka välistatud, et hukkamine toimus varem ja loomaomanik saabus kohale liiga hilja.
Kui tuleb juttu eutanaasiast, siis lähevad Triinul silmad põlema ning käed hakkavad tuuleveski kombel kiiresti liikuma. „Mitte mingil juhul! Meie varjupaik loodigi selleks, et anda loomadele võimalus uuele kodule ja elule. Magama panemine on kõige viimasem asi, mille kasutusele võtame.”
„Inimeste probleemiks on see, et loom võetakse enda jaoks, kuid mitte kunagi ei mõelda, et äkki pakuks omalt poolt midagi ka loomale,” räägib Triinu omakorda vanemate või väetite loomade ebapopulaarsusest. Pimekurdi valge koera Karukese õueboksi kõrval on veel kolm saatuse poolt hüljatud inimese parimat sõpra. Boksidele lähenedes hakkavad koerad valjult haukuma. Seda ei tee nad hirmutamiseks, vaid pigem tähelepanu võitmiseks. Mustad niisked ninad välguvad võrede vahel ning nii kui käsi paitamiseks sirutada, asendub konkureeriv lõrin südantlõhestava niutsumisega.
Ühes boksis vaatab meid alandlikult läikivate vesiste silmadega emane koer. Korra võtame looma välja, et temaga jalutada ja mängida. Kui on aeg boksi naasta, longib koer väga aeglaselt teda talutava Triinu järel. Enne võrede taha jõudmist vaatab koer veel pikalt meile järele. Tal oli hetkeks lootust.
Siiri kõneleb justkui häbenedes, kuidas boksid on ehitatud ehitusfirmade antud jääkidest, ning näitab lagunevatele kohtadele. Naine paistab murelik olevat, sest parandamiseks ei jätku varjupaigal raha. Samamoodi on lood põrandaga. Boksidest immitseb välja märja koera ja eritusvedelike vänget haisu, mis kuuma käes tundub ninale nagu Põltsamaa Kange keelele. Siiri sõnul ei haiseks boksid, kui põrand oleks paremast materjalist. „Oleme tänulikud kõigi toetuste eest, siiski oleks vaja püsisponsorit,” tõdevad Triinu ja Siiri.
Varjupaigast lahkuda on üllatavalt raske. Auto poole sammudes jääb meid saatma kurb järelehüüe loomadel, kelle lootused järjekordsed külastajad üles kütsid. Kes teab, kui paljud neist uue kodu leiavad – loodetavasti siiski pea ning nendevääriliselt hea.
