Loomad on inimestest ustavamad

Tallinna loomaaia beebituba on koduks loomalastele, kelle eest ema ei oska või ei taha hoolitseda, samuti metsast leitud ja salakaubana Eestisse toodud loomakestele. Lõvimajas asuvas beebitoas elavaid loomalapsi kasvatavad "ema" Liivi ja "isa" Andrus.

Liivi Allas on Tallinna loomaaias töötanud juba 21, tema abikaasa Andrus aga ligi 12 aastat. Andrus, kes on elukutselt veterinaar, praegu enam põhikohaga loomaaias ei tööta. Küll aitab ta aga nüüdki ravida haigeid loomalapsi.

Kui Liivi on ema eest olnud kõigile lastetoa beebidele, siis Andrus on papaks kolmele shimpansile. "Ta on ahvide isiklik ihuarst," naerab Liivi. Liivi sõnul satuvad beebituppa peamiselt nõrgema tervisega ja vigased loomalapsed. "Seetõttu vajamegi pidevalt loomaarsti abi," selgitab ta.

Loomalaste emad kaotavad oskuse ja tahtmise oma laste eest hoolitseda seetõttu, et elu loomaaias erineb suuresti elust looduses - loomad võivad tunda end häirituna. "Loomaaias ei ole kõigil loomadel piisavalt ruumi ja vaikust, kõrvuti puurides elavad valed loomad," tõdeb Andrus.

"üle saja vööthüääni poja on beebitoas üles kasvanud," lisab Liivi. Loomaemad ei hoolitse ka oma nõrkade poegade eest, sest looduses kehtib ju seadus, et ainult tugevamad jäetakse ellu. Loomaaias aitab toetav inimkäsi hinnaliste loomaliikide elu siiski päästa.

Emaks nii nahkhiirtele kui jõehobule

Liivi on beebitoas kasvatanud igasuguseid loomi, nahkhiirest jõehobuni. "Ainult elevanti ei ole veel siia toodud," muigab ta. Enamasti on hoolealusteks olnud vööthüäänid, lakkhundid, koprad ja saarmad. "ühe tormi ajal toodi beebituppa 11 läbikülmunud nahkhiirt, keda söötsime ise püütud kärbestega. Turgutasime nad üles ja lasime metsa lahti," meenutab Liivi. Paljud hoolealused on aga nii nõrgukesed või vigastatud, et neid ei ole võimalik päästa.

Eesti metsloomadest on inimesed loomaaeda toonud metskitsi, oravaid, karupoegi, põtru ja kopraid. Sageli satuvad loomalapsed beebituppa inimeste rumaluse tõttu. "Juba kaks talve järjest on meile toodud karupoegi. õiget talve pole olnud ja karud ei maga korralikult. Kui jahimehed jahile lähevad, ehmatavad nad karud üles ja lasevad emad maha. Enda arust humaansete inimestena toovad nad karupojad loomaaeda. Selle asemel võiksid nad metsa mitte minna või siis karukoobastest eemale hoida. Nad ju teavad, kus karud elavad," räägib Andrus. "Karupoegade emadest teevad jahimehed tõenäoliselt jõuludeks praadi, sest karud poegivad täpselt jõulude ajal," lisab Liivi kibedusnoodiga hääles.

Betty armastab pesu pesta

Shimpanseid on loomaaias kolm. Kõige vanem neist on kaheksa-aastane Pino, kes elab koos viieaastase Bettyga. Betty ja kolmeaastane Quincy on Eestisse toodud salakaubana.

Kui Liivi ja Andrus sisenevad ruumi, kus asuvad shimpansite puurid, läheb lahti kõrvulukustav rõõmukisa. Võõraste "sissetungijate" suunas saadab aga Pino lendu peedi, porgandi ja kummivoolikutüki. "Ta armastabki kõiki võõraid kättejuhtuvate asjadega loopida," lohutab Liivi külalisi. "Kui liiga lähedale lähed, võib ta ka sülitada või suhu võetud veega pritsida." Liivi sõnul näitavad shimpansid niimoodi oma iseloomu ja püüavad endale tähelepanu tõmmata. Peale ulakuste tegemise armastavad shimpansid ronida, turnida ja mängida. "Nad ajavad meiega ka meelsasti juttu. Nad justkui ei peagi ennast ahvideks, arvavad, et on inimesed," naeravad "papa" ja "mamma".

Betty armastab pesu pesta. "Kui kraani juurde pääseb, keerab vee jooksma, võtab seebi kätte ja hakkab midagi pesema," räägib Liivi. Betty oskab ka väga ilusasti joonistada. Tema joonistatud kaks pilti olid üleval loomaaia näitusel.

Vahel pääsevad Quincy ja Betty välja jalutama. "Bettyga käin harva jalutamas, sest ahve peab kogu aeg süles kandma. Betty on nii raske, et ma ei jaksa teda enam tassida," ütleb Liivi.

Loomad ei valeta ega klatshi

Pinot ei julge Liivi ja Andrus puurist väljagi lasta, sest ta ei ole päris väikesest peale nende käe alla kasvanud ja on väga tugev. "Inimene on tema kõrval päris armetu," kinnitab Andrus. "Shimpansid on inimahvidest kõige ohtlikumad. Kui vihaseks saavad, haaravad sinust kinni ja hammustavad. Nad võivad vahel olla ka äkkvihaga, eriti isased. Vihastavad ja hammustavad sind ning pärast vaatavad sulle suurte silmadega süütult otsa, tehes näo, et nemad pole midagi halba teinud." Kui Liivi vahel Bettyga jalutamas käib, on Pino väga armukade. "Kui Betty puuri tagasi jõuab, annab Pino talle naha peale," ütleb Liivi.

Loomad võivad inimestesse väga sügavalt kiinduda. Betty "mamma" Liivi oli suvel kuu aega puhkusel, selle aja jooksul läks ahv üleni kärna. "Inimahvidel on väga tugevad tunded. Nad võivad igatsuse kätte surra," kinnitab Liivi.

Loomad mäletavad "ema" Liivit päris kaua, ligikaudu kaks aastat. "Kui loomaaias ringi käin, tunnevad nad mu lõhna ja kutsuvad juba eemalt enda juurde, pärast nutavad järgi," räägib Liivi. "Olen neid võimalikult vähe vaatamas käinud, sest mida kiiremini nad mu ära unustavad, seda parem neile."

Kodus kasvatavad Liivi ja Andrus kesk-aasia lambakoera, kes on neile väga heaks äratajaks. "Kella helisedes, hüppab ta kasvõi voodisse, et meid üles ajada. Meid üles ajanud, jääb ta ise uuesti magama," muigab Andrus. "Ta on väga hea valvekoer. Oma territooriumil ei luba ta võõrastel midagi puutuda. Kui mu vend meile külla tuleb, tohib ta toas küll istuda, kuid kohvitassi on tal targem mitte puutuda," räägib Andrus.

Liivi ja Andrus leiavad, et loomadega on meeldivam ja kergem suhelda kui inimestega. "Loomad ei valeta, ei silmakirjatse ega klatshi ja on inimestest palju ustavamad," kinnitavad nad ühiselt.

MARIKA RAISKI