Abiks nooruke, kuid Alice Cooperile juba nii mõnegi hiti koju toonud produtsent Bob Ezrin, asus Reed menuplaadile järge salvestama. “Nad ootasid, et ma teen midagi väga kommertsi. Sellist Alice Cooperi stiilis asja, tõelist peavoolu.” Kuid... “Ma langesin Lou luule ja kunsti lummusse ning kaotasin algse sihi. Ausalt tagasi vaadates võin öelda, et ma ei teinud seda, milleks mind palgati,” tunnistab Erzin tagantjärgi. Sisuliselt aitas ta Lou Reedil teha seda, mida muusikatööstuses kutsutakse “commercial suicide’ks”.


Tõsi – veel üks-kaks “Transformeri” mõõtu plaati ning Reed võinuks nautida tänapäeval sama laia tähelepanu kui David Bowie. Ja teha seejuures mida iganes. Eks olnud Bowie jaoks 70-ndate Ziggy Stardusti periood ja Berliini triloogia indulgents hilisemateks eksperimentideks, otsinguteks ning läbikukkumisteks. Reedi säärased tagantjärgi targad mõttekäigud muidugi ei huvita: “Ma pole kunagi aru saanud, mida nad ootasid. Kui see (“Berlin” – toim) oleks müünud, oleksid kõik olnud õnnelikud. Nad oleks öelnud, et ma olen geenius. Kuid plaat ei müünud ja ma olin jobu.”


Enesetapp


“Jobude” Reedi ja Erzini ühistööna valminud kontseptuaalplaadi “Berlin” on must muinaslugu muusikas, jutustus narkomaanide paari Jimi ja Caroline’i seiklustest Lääne-Berliinis.


Kitarr, klassikalised keelpillid, klahvpillid, koor – suured arranžeeringud. Erzin on tunnistanud, et plaati tehes mõeldi palju lugude visuaalsele küljele: “See polnud mäng. Me plaanisime, milline võiks välja näha klubi, milline hotellituba. Milline maja, mitu korrust…” Film sinu kõrvadele, kõlas plaadi juhtlause.


Tõe huvides olgu märgitud, Reed on “Berlinil” julgelt kasutanud motiive oma varasemast loomingust. Helikandja nimiloo esimese versiooni leiame Reedi 1972. aasta omanimeliselt debüütplaadilt. “Caroline Says (2)” – hoolimata julmast lüürikast (“Caroline says as she gets up off the floor / Why is it that you beat me / it isn't any fun”) helge kui Reedi üks väheseid suuri hitte “Perfect Day” – on töötlust Velvet Undergroundi esikplaadi palast “Stephanie Says”. Ka “Oh Jim” ning “Sad Songi” ja “Men of Good Fortune’i” esimesed versioonid jäävad 60-ndatesse, Velvet Undergroundi aegadesse.


Albumi ilmselt kõige õõvastavam koht on laste nutu sämpel loos “The Kids”. Lugu ise räägib kantseleikeeles öeldes vastustusvõimetult emalt vanemlike õiguste ja laste ära võtmisest. Legendi järgi olla produtsent Bob Ezrin selle sämpli lindistamiseks öelnud oma vahukääbikutele, et ema on surnud. Hüsteeriasse sattunud laste nutu lindistamine olnud seejärel lihtsalt tehniline pisiasi.


Uuestisünd uuel sajandil


Reedi kui värske popmuusiku jaoks oli “Berlin” õnnestunud veenide läbi lõikamine. Süstlaid ja verd nähes põgenesid Reedi austajate seast “Transformerist” vaimustunud hetkefännid. Kuid meister läks veelgi kaugemale. Selmet kutsuda kiirabi ja käsivarred kinni siduda lasta, salvestas ta 1975. aastal albumi “Metal Machine Music” – kaks vinüülplaati täis efektidega vürtsitatud müra. Ja seda aastal kui ilmus Queeni “Night at the Opera” (hittsingel “Bohemian Rhapsody”)…


Juba “Berlini” ilmumise ajal paanisid Reed ja Erzin albumi täies ilus bändi, orkestri ja kooriga ette kanda. “Lootustandva karjääri viimane purtsatus,” kirjutas muusikaajakiri Rolling Stone omal ajal. Ja “Berlin” vajus unustusse. Reed on tunnistanud, et pidas “Berlini” meistriteoseks, kuid: “Ma pidin selle plaadi oma teadvusest eemaldama. Säärane vastuvõtt oli pettumus.”


Tasapisi muutus “Berlini” “kadunud peatükiks geeniuse loomingus”. 34 aastat hiljem, kui Reed oli juba elav legend ja kõigi stiiliteadlike noorte bändide üldtunnustatud suur mõjutaja, sai “Berlin” uue võimaluse. 30 muusikut, 12 koorilauljat ja Lou Reed. «See on harukordne võimalus – te võite pärast lastele rääkida, et nägite “Berlini” live’s”, on Reed iseloomustanud fööniksplaadi kontsertettekandeid. Legaalne “egotripp”, mis muud.


Kultustäht
Lou Reed

Sündinud 2. märtsil 1942

Laulja, laulukirjutaja, kitarrist, fotograaf, näitleja, produtsent.

  • Vanemate initsiatiivil sai teismelisena hullumajas homoseksualismi vastast elektrišokiravi.
  • Sai tuule tiibadesse 1960-ndatel ansambli Velvet Underground ridades. Alates 1970. aastast sooloartist.
  • Lou Reed kui kultusbändi The Velvet Underground asutajaliige, kuulub aastast 1996 Rock and Roll Hall of Fame’i.
  • Reed on saanud Ameerika National Academy of Recording Art & Sciences’i “Heroes” auhinna.
  • Prantsuse valitsus autasustas Reedi “Chevalier Commander of Arts and Letters” tiitliga
  • Reedi töötlus Edgar Allan Poe poeemist “The Raven” lavastati Thalia teatris ja Brooklyni muusikaakadeemias.
  • Fotograaf Lou Reedil on ilmunud kaks raamatut “Emotion In Action” ja “Lou Reed’s New York”.
  • Lou Reed on teinud koostööd ka mitmete uue põlvkonna artistidega nagu Antony and the Johnsons, Kashmir. 2007. aastal kirjutas ja laulis Lou Reed sisse dueti “Tranquilize” The Killersi laulja Brandon Flowersiga.
  • Thurston Moore (Sonic Youth) on Lou Reedi kohta öelnud: “Minu Connecicuti äärelinnateismelise mõistuse jaoks oli ta kõige haigem ja ägedam tegelane, keda ma kuulnud olin. Kui ma kuulasin kuidas ta mängib loos “I Heared Her Call My Name” mõistsin, et ta ilmselt ongi. Ja kui ma olin valmis pedeks hakkama, abiellus ta mingi naisega.”
  • 7.–11. juulini toimub Tallinna kinos Sõprus muusikafilmide nädal. Julian Schnabeli “Lou Reed’s Berlin” linastub 7. juulil kell 21.
  • 10. juulil (00:05) näitab ETV Grammyga pärjatud dokumentaalfilmi Lou Reedi elust “Rack and Roll Heart”.
  • Lou Reedi “Berlini” Tallinna esiettekanne toimub 11. juulil linnahallis. Piletid müügil Piletilevis.

Lavastaja Jaanus Rohumaa Berliinist ja Lou Reedist:

Veetsin eelmisel nädalal mõned ööd Berliini Künstlerheim Luise hotellis, mille iga tuba on isetaoline. Südaöösel  numbrituppa minnes märkasin ukseklaasil banaani. Andy Banaani! See oli vesipildina kleebitud saksa kunstnike loodud hotelli ukseklaasile. Tuttav banaan Velvet Undergroundi plaadilt.  Olin üle pika jälle selles linnas. Seisin seal ja hingasin Berliiini endasse. David Bowie 70 - e Berliini või tema Brechti laulude Berliini või Lou Reedi Berliini või Wendersi Berliini või hoopis Volksbühne Berliini või siis lapsepõlve ainsat külaskäiku poolitatud linna teletorni või hoopis esimese armastuse juurde sõitmist vana Citröeniga läbi Berliini tuledesära või siis mõrkjat tühjust Podstami platsil 8 aastat tagasi ja nüüdset  hiigelkuplit sama koha peal. Mhm. Raputasin end. Fassbinderi Berliin on ikka alles. Raudtee äärsetes maltsapuhmastes ja kokkuvarisenud betoonehitistes. Seda ei raputa naljalt maha.  Berliin on muutumas taas Euroopa kultuurisüdameks. Enda sallivuses. Hiigelsuures taevas. Võrdsuses.  Berliin on kõige lihtsam linn maailmas.  Seal on praegu vist  kõige rohkem arbuusisuhkrut, velvet undergoundi, hendrixit, bowiet, hipisid, rastamehi ja tohutu hulk enesega rahu teinud ketsides inimesi, kes on lugenud läbi kõik kolm tegelikult tähtsat raamatut, kunstnikke, forellipüüki ameerikas, teatrirahvast, filmitegijaid, mõtlejaid, vabasid ja ka hukkuvaid hingi. Need asjad lõpuni mõtelnud marssisin trepist üles, sest kõrged laed ja maalitud seinad ootasid mind. Akna taga mürises topeltraudtee. Koht, kus U bahn – Underground ja S bahn – samet/velvet korraks kõrvuti sõidavad. See suvi on teistmoodi.Kuulake youtubest
.


See ongi see sõpruskond millest kasvas välja Lou Reed. Ja kelle peale mõtleme, kui pargis Sangriat joome.